Eesti uudised

Ema 6,54kilosest jõulubeebist: ta ei ole paksuke olnud, kondiklibu ka mitte. Ta on mõnus ja armas (17)

MAARIUS SUVISTE, 2. jaanuar 2013, 07:00
NAerusuine: Andre on naerusuine poiss. «Tema teeb meil nalja,» ütleb ema. Foto: Aldo Luud
Eesti ühest kõigi aegade suurimast beebist on kasvanud 11aastane tubli rahvatantsuhuviline koolipoiss. "Ta on täiesti tavaline laps," ütleb 6,54kilose beebi ilmale toonud ema.

Andre hoiab kodus käes üht 2001. lõpu SL Õhtulehe esikülge, kus pealkiri teatab suurelt ja uhkelt: "Megabeebi Viljandis: sünnikaal 6,5 kilo!" Esiküljelt saab veel teada, et poiss nägi ilmavalgust keisrilõike abita. Andre ongi too Kalevipoeg, too megajõulubeebi, nagu teda toona kutsuti, kes 11 aastat tagasi 23. detsembril Viljandi haiglas siia ilma tuli. Viie lapse ema Õnnela ja pere pesamuna tundsid end pärast rasket katsumust hästi. Arstid vaatasid harukordse sündmuse läbiteinud üle – tervis korras. Kolme päeva pärast said nad oma Kolga-Jaani koju.

Mis on rekordraskest jõulubeebist saanud ja mida ema 11 aasta tagustest sündmustest räägib?

Ema: see oli jube vaev

Samal teemal

Doktorid ütlevad, et ilmale tulnud neljakilone beebi on suur, viiekilone juba ülisuur. Rääkimata kuuest ja poolest kilost. Õnnela: "Ma ei oska öelda, miks ta sündides nii suur oli. Mu ülejäänud lapsed olid neljakilose sünnikaalu ümber, tütar Anna oli alla nelja kilo.

Oi, ma olin ikka nii suur, kui Andret kandsin. See oli jube vaev. Küsiti, kas mul on kaksikud. Ütlesin, et kaksikud nüüd küll ei ole – ikka üksik.

Ta pidi sündima 1. jaanuari paiku. 22. detsembril pidasime veel jõuluõhtut. Nagu ikka: verivorstid, kapsas, kartul – kõik, mis olema peab. 23. detsembri hommikul tahtsin, et mees viiks mu autoga haiglasse ära, aga auto ei läinud külmaga käima. Kiirabi tuli järele. Kui ma poisiga koju tulin, siis läksid talle selga kolme-neljakuuse beebi riided."

Andre kehitab selle jutu peale õlgu – tema ei tea sellest midagi.

Ema: "Ega ta algul juurde ei võtnud. Alguses võttis pigem alla, see oli ka täiesti normaalne. Kui koju tulime, oli ta 6010 grammi. Ühekuuselt kaalus ta 6100 grammi – siis ta polnud oma sünnikaalu veel saavutanud." Rekordjõulubeebi pikkus oli sündides 56 sentimeetrit.

Ema läheb kapi juurde, võtab sealt laste tervisepassi, et kahe noorema lapse andmeid vaadata.

Ema: "Võrdlesin Anna ja Andre kaalu. Neljakuuselt kaalus Anna 7100 ja Andre 7200 grammi. Andre oli algul kogu aeg 100–200 grammi ees, aga õest oli ta kogu aeg lühem. Andre ei olnud paksuke. Ta oli selline mõnus ja armas. Kondiklibu ei ole ta meil olnud.

Käima hakkas ta kümnekuuselt. Siis ta kukkus. Ja mõtles, et ei, ma praegu veel ei proovi, proovin natuke hiljem. Enne aastat kõndis ta vapralt. Kui ta sai aastaseks, siis oli tal kaks esimest hammast. Ja siis pärast seda tuli viis hammast korraga – ta oli palavikus, see oli nii kohutav."

Andre ei tea sellest taas ise midagi, kehitab õlgu.

Sirvime pildialbumit. Ema: "Ta on hästi naerusuine poiss. Tema teeb meil nalja. Tema on meil naljamees. Ta on täiesti tavaline poiss, ei midagi erilist. Mäletan, et mõni tuli küll käru juurde imelast vaatama, aga ei leidnud eest imet– saba ega sarvi ei olnud." Ema muigab selle jutu peale. "Imestus oli suur: aga ta on ju täiesti tavaline laps! Aga ta ongi ju tavaline. Mis seal teistmoodi olla saab? Seda mäletan ka veel, et kõik tahtsid teda hoida. Öeldi, et ta on nii armas."

Õde: rahvatantsus on tal arenguruumi

Andre väheke punastab selle jutu peale.

Ema: "Midagi erilist ma temaga üle elanud ei ole."

Peale sünnituse?

Ema: "Jah, see oli ainuke erilisus. Tal on olnud täiesti tavalise lapse elu. Ta on praegu 1.58 meetrit pikk. Ei ole ju tegelikult pikk poiss. Päka alles."

Andre käib Kolga-Jaani põhikooli IV klassis, kus on 12 õpilast. Andre: "Üks poiss on minust pikem, minust on pikemad ka veel kaks tüdrukut."

Ema: "Eks poisid hakkavad hiljem pikkust viskama."

Kuidas tunnistus oli?

Andre: "Noh, käib kah." See tähendab, et neljad-viied, üks kolm kah.

Ema: "Tal on hea pea. Saab hakkama. Vahel tuleb laiskus peale. Kui natuke ennast ise ka takka sunniks, siis..."

Andre ei taha seda juttu kuuldagi.

Ema: "On ju vaja õue minna, sõpradega mängida, televiisorit vaja vaadata, arvutis vaja olla. Kõik sellised tegevused, mis segavad. On ju nii?"

Andre (teeb nalja?): "Õppimine segab mind kõige rohkem."

Ema: "Ahaa."

Andre: "Ma käin veel rahvatantsus. Teist aastat juba."

Vanem õde Anna ütleb seepeale: "Arenguruumi veel on."

Ema: "Suvel käib ta jalgpalli tagumas. Aga noh, eriti fänn ta ei ole. Kõik ei pea ju jalgpallipoisid olema."

Anna: "Andrele meeldib nukkudega mängida!"

Andre: "Mine metsa oma jutuga!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee