Kommentaar

Eesti säästupoliitika pinnuks silmas  (12)

Tiit Made, 20. augusti klubi liige , 20. detsember 2012, 06:58
Malcolm Stevenson Forbesi poolt 1917. aastal asutatud ning ajakirjade Business Week ja Fortune kõrval maailma üheks mõjukamaks majandusajakirjaks tituleeritud Forbes on paistnud silma arvamuste paljususe austamisega, avaldades ühe ja sama asja kohta seisukohti nii poolt kui ka vastu, nii kiitvaid kui ka kritiseerivaid.

Forbes on ka Eestiga tegelnud. Oleme oma majandusalaste ettevõtmiste pärast saanud kiita, aga ka nahutada. Alles see oli, kui 2008. aastal Nobeli majanduspreemia saanud Paul Krugman üles astus ja kritiseeris meie masuaegset kärpimispoliitikat ja laenamisest hoidumist. Krugmanile ei oponeerinud mitte üksi meie president.

Hinnang Vene võtmes

Nüüd ilmus Forbesi blogis järjekordne Eesti majandusele tähelepanu juhtiv lugu. Mitte niisama lugu, vaid meid lausa kõrgele pjedestaalile asetav seisukohavõtt. Eestit võrreldi imperialistliku kolossi Venemaaga ja tõmmati paralleele naabrite saavutuste vahel. Eriti kaugele ja sügavuti ei viitsinud autor küll minna, sest piirdus perioodiga pärast 2007. aastat. Anti teada, et Eesti majanduskasv on olnud 3protsendine, aga Venemaal tublisti parem ehk 3,5protsendine. Eestil pole küll välismaale müüa relvi, gaasi ega naftat ja peab läbi ajama palju lahjemate ressurssidega, kuid tulemus on ikkagi pea sama hea kui Venemaal.

Forbesi blogis avaldatud kirjutise autor on 1984. aastal sündinud Mark Adomanis. Tuleb välja, et talle nagu Paul Krugmanilegi ei meeldi meil viljeldud eelarve kokkuhoiupoliitika ja kärped majanduse tasakaalustamiseks. Temagi tahaks, et laiaksime samamoodi nagu ameeriklased või kreeklased. Adomanist on USA meedias tituleeritud «Vene käeks» Forbesis.

Hiljuti Harvardi ülikooli lõpetanud ja Oxfordis stažeerinud noormees on oma spetsialiteediks valinud Venemaa. Ta on Eesti suhtes sarkastiline. Eesti ei ole tema meelest stabiilse majanduspoliitika viljelemise vallas mingi musternäide. Teda häiris hiljuti Briti majanduslehe Financial Times blogis avaldatud Eestit kiitev lugu, mistõttu otsustaski tõmmata paralleele just elevandi (Venemaa) ja hiire (Eesti) majandusliku arengu vahel.

Adomanis konsulteerib Forbesi blogis ülesastumiste kõrval ka era- ja avaliku sektori ettevõtete strateegilise ja taktikalise moderniseerimisega tegelevat Phase One Consulting Groupi nimelist firmat. Selle töö tulemuslikkusest ei ole suurt midagi teada, kuid Venemaaga seotud küsimuste kohta on olemas masstoodang. Üksnes selle aasta juulis avaldas ta Forbesi blogis 28 artiklit Venemaa majanduse ja poliitika ning naabritega suhtlemise, president Putini, USA ja Venemaa suhete ning Ida-Euroopa maade positsioonide kohta Euroopa Liidus. Mitte alati ei kanna aga käsitletavat teemat selle põhjalik mõistmine ja korralik analüüs, kuid ameerikalik emotsioon on alati olemas.

Pealiskaudsuse häda on ka Eestit käsitleva looga. Adomanis ei ole Eesti suhtes lõpuni pahatahtlik. Ta tundub kuuluvat nende jänkiautorite hulka, keda häirib, et majanduselu korraldamisel Euroopas ei juhinduta USA moodsatest teoreetilistest tõekspidamistest ja tegutsetakse omapäi ning oma äranägemise järgi. Ilmselt on põhjustanud ka mõnesugust häiritust, et väikest Eestit on hakatud siin-seal USAs eeskujuks seadma.

Võrreldes võrreldamatut

Autor on õigesti mõistnud, et Eesti ja Venemaa on väga erinevad riigid ja seda ka majandusstruktuuri poolest. Ta ütleb, et Eesti on väga avatud ja väga liberaalse majandusega riik, Venemaa aga mitte eriti avatud ega ka mitte liberaalne riik. Ta isegi teab, et nii suure erinevusega riikide puhul ei saa ühe riigi majanduspoliitikat kanda automaatselt teisele riigile üle. Kuid ikkagi ta teeb seda ja võrdleb võrreldamatut. Venemaa poliitilistele ringkondadele on muidugi mõnus lugeda Ameerika ajakirjandusest, et ollakse Eestist paremad.

Adomanis märgib, et Eesti on tõepoolest parim näide, millega säästumeetmete ja kärpimise eestkõnelejad suudavad välja tulla. Ta on isegi tähele pannud, et Eesti valitsus on seadnud oma peamiseks eesmärgiks viia võlakoorma ja SKT suhe võimalikult madalale tasemele ja otsustanud kõik muu (majanduskasv, töötuse vähendamine) selle eesmärgi nimel ohverdada. Noormees kinnitab, et selle otsuse on korduvalt heaks kiitnud ka Eesti rahvas. Kuid ta võtab kohe teise käega tagasi, mis andis ja märgib, et kuigi meie riigi otsustused talle iseenesest meeldivad, polevat aus öelda, et paljukiidetud Eesti buum ei ole tegelikult mingi buum, sest riik ei ole oma majandusaktiivsuselt suutnud kriisieelset taset saavutada. Vaid lennukas konstateering ja ei midagi muud.

Eesti majandusringkondades on läbi aegade jälgitud suure huviga mainekate USA majandusteadlaste teoreetilisi kontseptsioone ja presidentidele elluviimiseks konstrueeritud majandusmudeleid. John Maynard Keynes, John Kenneth Galbraith, Milton Friedman jt vanema generatsiooni majandusteadlased on jätnud hea mulje ning nende teooriaid ja majandusmudeleid on tegelikus elus suurema või vähema edukusega katsetatud ja ellu viidud.

Uue generatsiooni USA majandusteadlased pole aga enam sellise rahvusvahelise haardega nagu nende eelkäijad. Nende teooriad ja sõnavõtud on saanud rahvusvahelist kriitikat. Eriti kui nad kodustest probleemidest kaugenevad ja kabinetivaikuses rohkem rahvusvahelist majandusseisu käsitlema kipuvad. Kuid erinevalt Krugmanist Adomanise pärast ma ei muretse, sest noormees paistab olevat õppimisvõimeline.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee