SUUR KAHJU: «Olen kohtuotsusega rahul, aga see kõike ikka ei korva – inimest ju enam ei ole,» ütleb Avo, kelle abikaasa suri häirekeskuse töötaja tegevusetuse tõttu. Kohus mõistis häirekeskuselt välja suure kahjutasu. Foto: ALDO LUUD
MAARIUS SUVISTE 17. detsember 2012 06:53
"Leili viimased hingetõmbed jäävad elu lõpuni mu silme ette. See ei unune iial," räägib Avo, kelle abikaasa ja laste ema jättis häirekeskus abita. "Kui kiirabi oleks kohe välja saadetud, võinuks ta ellu jääda."

Oli 2006. aasta 4. märts. Avo ja Leili kodus Viljandimaal Kolga-Jaani vallas Odiste külas oli saunapäev. Enne seda küpsetas pereema köögis saia, askeldas majapidamistööde kallal. Siis tuli saunaskäik ette võtta. "Ma ütlesin talle, et saun on jahe, ära mine veel, las läheb soojemaks. Ta ütles, et läheb ikka, et ega ta kuuma sauna tahagi," meenutab Avo. Leili tuli saunast tagasi. Nad istusid. Kell oli mõni minut kolm läbi, kui äkki...

Avo helistas 112 palvega saata kiirabi. "Dispetšer ühendas meedikuga, kes käskis raviarsti määratud ravimeid võtta ja kahe tunni möödudes tagasi helistada ning soovis haigega rääkida," kõneleb Avo. "Ütlesin, et haige tunneb ennast väga halvasti ja tal võib olla raske rääkida. Seepeale ütles meedik: noh, ega ta nii läbi ka ei ole, andke toru üle. Ma ei saa aru: ta istub telefoni otsas ja teab paremini haige seisundit kui mina, kes olen haige kõrval!" Naine ei põdenud pikaaegset rasket haigust ega olnud voodihaige.

Ränk löök: poeg kaotas kõnevõime

Avo andis telefoni diivanil lamanud Leilile. Mees ei tea, mida naisele räägiti. "Jäin lootma kiirabi tulekule," ütleb Avo, kes kuus minutit enne kella 17 helistas uuesti 112. Kuid samal ajal äkki Leili suri.

"Dispetšer ütles, et küll kiirabi tuleb ja annab surmatunnistuse. Kiirabi tuli," räägib Avo. Hädaabinumbrile helistamisest oli möödunud kolm tundi, appikutsest surmani 1 tund ja 46 minutit. Sõiduaega arvestades oli vahemaa võimalik läbida kolm korda.

"Kui kiirabi oleks kohe välja saadetud, siis on täiesti võimalik, et abikaasa ja laste ema oleks elus," ütleb Avo, kes jõudis Leiliga abielus olla 25 aastat. "Võib-olla oleksime saanud veel 20 aastat abielus olla."

Talumajas koos pojaga kahekesi elava Avo sõnul on haigust põdev poeg ema kaotust väga raskelt üle elanud. Ema lahkus nädalapäevad enne poja sünnipäeva. "Poeg elab ema kaotust siiamaani üle. Ta nägi ju seda kõike pealt. See oli väga ränk. Pärast seda kaotas ta kõnevõime, ta ei rääkinud kaua aega."

Süüdlasele rahakaristus – 9765 krooni

Avo kogub end ja jätkab. "Jumal tänatud, et pojal on omad tegevused, ta kuulab muusikat, me käime Viljandis päevakeskuses – see hoiab teda. Poisiga käin Viljandis niipalju, kui rahakott lubab. 35 kilomeetrit on üks ots. Seda on vaja, et tal oleks tegevuslik päevakord," räägib Avo igapäevaelust. Enne Leili kaotust käis ta tööl, pärast seda enam mitte.

"Küllaltki ränk, ei ole suurem asi. Kehvasti mõjub," tunnistab Avo, et abikaasa kaotus on tal tervisele hakanud. "Tihtipeale võtab pisara silma. Kodus on ka igavene sant olla. Kui poisiga Viljandisse lähen, siis see mõjub hoopis paremini. Siin kodus tulevad kõik asjad meelde. Need olukorrad. Pildid sellest, mis siin toimus, on silme ees. Elu lõpuni vist. See viimane pilt, need viimased hingetõmbed ei unune iial."

Avo ei tahtnud abikaasaga juhtunut sinnapaika jätta ja võttis ette kohtutee.

"See muidugi ei korva muret, kannatusi ja kahju, mis meil oli ja on – inimest ju enam ei ole," ütleb Avo eelmisel nädalal tulnud kohtuotsuse peale. Nimelt rahuldas Tartu halduskohus Avo kaebuse ja mõistis häirekeskuse Lõuna-Eesti keskuselt talle tekitatud kahju hüvitisena välja 29 906,31 eurot. Peale selle peab häirekeskus tasuma 938,64 euro suuruse menetlusabi ja -kulu. Kohtu teatel töötles häirekeskuse päästekorraldaja 2006. aasta 4. märtsil Avo talumajast tulnud hädaabikõnesid mittenõuetekohaselt, mistõttu kiirabi jäi välja saatmata. Too häirekeskuse töötaja mõisteti 2009. septembris Tartu maakohtu otsusega süüdi teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest ja talle määrati 9765kroonine rahaline karistus. Juhtumi peale esitas Avo kohtule kaebuse nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Halduskohus leidis, et häirekeskuse ja tema töötaja ülesanded olid samasisulised, mistõttu on töötaja rikkumine ja tegevusetus antud õigussuhtes omistatav häirekeskusele. Kaebajal oli õigustatud ootus hädaabikõnedele õiguspärasele reageerimisele ja kiirabibrigaadi õigeaegsele saabumisele.

Isa: pojaga on vaja ravil käia

Maakohtu kriminaalasja otsusega on tõendatud, et häirekeskus kui avaliku võimu kandja asetas ja jättis naise eluohtlikku olukorda. Avaliku võimu kandja süü tekkimiseks piisab sellest, kui tema nimel tegutseb süüliselt füüsiline isik. Häirekeskus pole tõendanud, et kaebaja abikaasal varem diagnoositud haigus oleks põhjustanud tema surma ka siis, kui häirekeskus ei oleks vaidlusalusel päeval käitunud õigusvastaselt tegevusetult.

Häirekeskuselt väljanõutud summast moodustab 9906,31 eurot varaline kahju ja 20 000 eurot mittevaraline kahju. Varalise kahju moodustasid kaebaja kantud matusekulud ja kaebaja pereliikme rehabilitatsiooniga seoses tekkinud kulud. Vajaduse rehabilitatsiooniteenuste järele tingis lähedase surm ja surma pealtnägemisest tingitud šokk. Kohtuotsus on vaidlustatav 30 päeva jooksul.

"Kui läheb nii, nagu kohtuotsuses kirjas ja edasi ei kaevata, siis õnnestub pojaga palju asju ette võtta. Kõik need ravid ja tegevused," lausub Avo.

Leili on maetud kodu lähedale Kolga-Jaani kalmistule.

Häirekeskus tunnistab, et 4. märtsil 2006. aastal ei menetlenud teenistuja hädaabikutset korrektselt ega õiguspäraselt. "See on äärmiselt kahetsusväärne juhtum, kui keegi jääb mingitel põhjustel õigel ajal vajalikust abist ilma," ütleb häirekeskuse peadirektor Janek Laev. "On väga kahju, et toona ei jõudnud abi vajalikul hetkel seda vajava inimeseni. See näitab veel kord, kui oluline on hädaabikõnede menetlemise läbimõeldud kord ning ühtsed alused," ütleb Laev. Häirekeskus on juhtunust õppinud ja pannud aluse süsteemsele erialasele väljaõppele, et välistada hädaabikõnede menetlemise vigadest tingitud abi hilinemine. Saatuslikku väljakutset töödelnud teenistuja vabastati ametist 2006. aasta aprillis.