Nimelt tuli kohast, kus vaid viis aastat tagasi kõrgusid kolm piiniamändi ning kus väsinud turistid võisid murukamaral jalgu puhata ja vaadet nautida, välja Rooma keiser Hadrianuse aegne auditoorium.

Tegemist on kunagise kahekorruselise ehitisega, mis pärineb 123. aastast, ning mis oli intelligentse meelelahutuse keskus, kus autorid enda teoseid ette lugesid ja kus toimusid ka retoorika tunnid.

Auditooriumi katus on arheoloogide sõnul 847–848. aastal toimunud maavärinas kokku kukkunud, nii et mändide alt välja tulnud hoonel katus puudub, ütles arheoloog Rossella Rea. Kõige paremini säilinud saalis on näha, et kahel pool saali olid olnud üksteise vastas kuus järk-järgult tõusvat laia marmorist astet, millel auditooriumi külastajad võisid istuda, omades head ülevaadet saalis toimuvast, ning mis tuletavad meelde moodsaid teatrisaale või sporditribüüne.

Auditooriumi kahte tribüüni ümbritsesid valgest marmorist piirded. Nende vahele jäi kolme meetri laiune horisontaalne ala, mis oli kaetud ristkülikukujuliste marmorplaatidega. Hoone ehitusaeg õnnestus täpselt määrata tänu auditooriumi ehitamisel kasutatud telliskividel olnud märgistusele.

Väljakaevamistel avastati ka kolm ristkülikukujulist aulat, millest kaks on arheoloogide jaoks täiesti uued, kuid kolmas oli neile teada juba 20. sajandi algusest saadik. Lisaks aulatele leiti ka koridor, mis avanes II sajandist pärit kaarjale tänavale, mis eraldas auditooriumi seal samas kõrval asunud Traianuse foorumist.

Auditooriumi esialgne kuju säilis kuni 9. sajandini, kuigi arheoloogide hinnangul algas marmori äraviimine ja muudes ehitustöödes kasutamine juba 6. sajandil. See aeg langeb kokku Rooma tähtsuse kahanemisega ning võimukeskuse Bütsantsi üleviimisega. Arheoloogiaeksperdi Mirella Serlonzi sõnul leiti mitmeid tõendeid sellest, et auditooriumi võidi kasutada hiljem vermimiskojana, kus valmistati Bütsantsi pronksmünte.

Veel on auditooriumi tema pika ajaloo jooksul kasutatud matmispaigana ja ka haiglana.

Hadrianuse auditooriumi külastamist tuleb ajaloohuvilistel siiski veel tükk aega oodata. Restaureerimistöödele kulub vähemalt kolm aastat ning vaja on leida miljon eurot, kinnitab Rossella Rea. Raha leidmine restaureerimiseks võib osutuda keeruliseks, sest Itaalia valitsus on kõvasti kärpinud kulutusi kultuurile, samas suurendades investeeringuid kaitsejõududele.