Kommentaar

Harta kui hilissügisene ajaviide  (32)

Tiit Made, 20. augusti klubi liige , 20. november 2012, 07:01
1977. aasta jaanuaris avaldati Lääne-Saksamaa ajalehtedes Harta 77 manifest kodanikuühiskonna, demokraatia ja õigusriigi taastamise nõudega. Selle autorite eestvedajaks oli opositsiooniline tšehhi näitekirjanik ja tulevane president V?clav Havel. Konkreetseks väljaastumise ajendiks oli tšehhi rokkansambli The Plastic People of the Universe arreteerimine.

Sotside manifest?

Meie Harta 12 autorid tunduvad olevat võtnud tšehhidelt šnitti, sest miks pead originaalitsemisega vaevata. Tšehhid astusid vastu totalitaarsele süsteemile. Meie hartalastele ei meeldi normaalselt toimiv demokraatlik riik, stabiilne valitsemine, tasakaalustatud eelarve, riigi korralik majanduslik seis ja hea rahvusvaheline maine, mille saavutamisel on teeneid kritiseeritaval valitsuskoalitsioonil.

Loeme, et «demokraatia laguneb meie silmade alla», «võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha», «võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid» jne.

Üks sotside veteranpoliitik kuulutab, et «vähemalt kümme aastat on demokraatia allakäigu trepil», teine, et «Eestis on Prantsuse revolutsiooni eelne seisund», kolmas arvamusliider ohkab, et «demokraatia pettumus ohustab Eesti eksistentsi». Jama. Eestis on demokraatiaga kõik korras. Neid hüüatusi kuuldes jääb küll mulje, et William Shakespeare jääb oma tragöödiates Eesti opositsionääridele kõvasti alla.

Paljud tšehhi hartalased ilmusid hiljem poliitilisele areenile Tšehhi Sotsiaaldemokraatliku Partei nimekirjade kaudu. Meie nii mõnelgi hartalasel on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmepilet taskus. On kinnitatud, et tegemist on sotside valimiskampaania käivitumisega. Postimees teadis, et harta konkreetsed meetmed on kokku pannud peamiselt Raud, Kivirähk ja Lauristin. Vägagi sotsiaaldemokraatliku mõttelaadiga inimesed. Seepärast on ka arusaadav, et padjakinkijad keskerakondlased on end targu hartast distantseerinud, sest milleks konkureeriva firma propagandakampaaniat toetada. Muide, see hiljutine patjade üleandmine riigikogus on aegu tagasi kuningriiklaste poolt riigikogu istungitesaalis korraldatud nugisetopise aktsiooni matkimine.

Hartas kirjapandu on suuresti võrreldav kunagiste partei ja valitsuse 1. mai või 7. novembri hüüdlausetega, kus domineerisid üleskutsed «tõsta», «suurendada», «arendada» jne. Hartast loeme belletristilisi korraldusi «peab olema selge ülevaade», «peavad olema laialdasemad võimalused», «tuleb lihtsustada», «tuleb luua instrument» jne. Lenini aprilliteesid olid tublisti konkreetsemad.

Hartalased soovivad raskelt mõistetavat ja veelgi raskemalt saavutatavat ühiskondlikku kokkulepet. Omal ajal üritati kokku panna seinast-seina valitsus või veelgi värvikamat enamlaste ja kelamlaste kooslust. Sellest ei tulnud midagi välja. Nii mõnigi hartalane seisis nendele ebaõnnestumistele vägagi lähedal, kuid proovib uuesti.

Hartas räägitakse valitsejate ülbusest ja üleolevusest. Riigikogus on absoluutne sõnavabadus ja opositsioon saab kasutada kõiki võimalusi eneseväljendamiseks ja valitsuse diskrediteerimiseks. Valitsuse liikmed annavad ajakirjanikele pidevalt intervjuusid, vastavad küsimustele, selgitavad (tõsi mõnikord tagantjärele) ja õigustavad omi aktsioone, esinetakse konverentsidel ja seminaridel. Kui poleks demokraatiat ja oleks totalitarism, siis ei saaks mõnisada meeleavaldajat koguneda Toompeale ega valitsuspartei akende taha regilaule laulma.

Anonüümsed sudijad

On üksikuid kõvasõnalisi koalitsioonipoliitikuid, kelle väljaütlemised võivad mõnele õrnahingelisele tunduda liiga karmina või ülbena. Eesti poliitilises eluski peab olema värvikaid ja sõnakaid persoone. Hartalased võiksid vaadata laias maailmas ringi, mis mujal toimub, kuidas demokraatia funktsioneerib, kuidas sõna kasutatakse ja mil moel valitsused oma tahtmisi realiseerivad.

Kui valitsuskoalitsioon valijate poolt demokraatlikult antud mandaadiga oma eesmärkide poole valimistevahelisel perioodil rühib, siis see ei tähenda, et meil oleks demokraatia lõpp ja Eesti liiguks totalitarismi poole, nagu eriti innukad sotsid ja teised vasakpoolsed parajasti kinnitavad.

See, et opositsiooni populistlikud, ilma rahalise tagatiseta ettepanekud riigikogus toetust ei leia ja sadade viisi tehtud vastuolulisi ettepanekuid kohe ellu viima ei hakata, ei tähenda demokraatia kokkuvarisemist. Kui järgmistel demokraatlikult korraldatud valimistel peakski juhtuma, et sotsid saavad võimaluse valitsuse moodustada, siis demokraatia endaga ei pruugi midagi olulist juhtuda.

Küll juhtub majandusega, sest suur osa nendest, kes praegu hartale toetusallkirja andsid, peavad oma viimased püksid panti viima. Sotsid teatavasti on tunnustatud riigieelarvest raha jagajad, kuid neil pole õrna aimugi, kuidas see raha peaks eelarvesse laekuma. Nad tahaksid laenu võtta, Kreeka kombel tegutseda ja on ettevõtluse vaenlased. Ettevõtjad aga tagavad töökohad, toimetuleku ja riigieelarve tulu.

On juba uhkustatud, et hartal on suur kandepind. Paarkümmend tuhat, kui niigi palju, allakirjutanut. Vähe, kui arvestada palju Eestis on valimisõiguslikke inimesi. Suur hulk allkirjaandnutest on häbenenud oma nime avalikustada ja lepib ühise «nimi teada» rolliga. Nemad on netikommentaatorite tüüpi sudijad, kes on valmis põõsa tagant toetama mistahes üleskutset ja pöördumist. Küllap leiab neid nimesid nii mõneltki allkirjade kogumise lehelt. Annad oma anonüümse allkirja ja oleks nagu midagi tohutut korda saadetud või lausa riiki kukutatud. Hing on rahul ning sügelevad rusikad sügatud.

On üks levinud võrdlus tulemuseta jäänud kõva rabeleja kohta. Mäletate juttu kukest, kes kanu taga ajas ja neid kätte ei saanud. Kukk sinder õigustas hiljem oma saamatust, et joostes sai sooja ikka. Tolle Harta 12ga tundub sama lugu olevat.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee