Kui tiiger satub olukorda, kus hüäänid teda ahistama hakkavad, siis võtab võimsa looma peas esiteks maad raev, seejärel hetkeline segadus ja seejärel külm kalkuleerimine, kuidas olukorrast võimalikult väikeste kaotustega pääseda.

Priit Hõbemägi võib ju arvata, et vesi on tõusnud juba reformitiigri munadeni ja mõni roheline, punane või sinine krokodill on valmis kiireks ning hävitavaks rünnakuks. Kuid tegelikkuses ei juhtu Reformierakonnaga mitte kui midagi.

Pole ta ilmaasjata viimaste aastate vältel üles ehitanud võimsat võimuvertikaali. Pole ta ilmaasjata hüpnotiseerinud Raivo Aegi ja muundanud kaitsepolitsei poliitiliseks politseiks. Pole mitte niisama kodustatud endale ridamisi õukonnaajakirjanikke.

Kui kitsas käes ja esmane peataolek möödas, siis tuleb koos spinndoktoritega maha istuda, aru pidada ja valida muutunud situatsioonile vastav käitumistaktika.

Ansip ja Ligi lühikese keti otsa

Praegune kriitiline (kuid kaugeltki mitte revolutsiooniline) situatsioon algas seoses ACTAga. Oma kuiva ja vaimuvaese esinemislaadiga tuntud peaminister Ansip lubas endale toona täiesti uskumatut ülbust ja madalalaubalisust.

Iroonia peab soovitud mõju tekitamiseks olema peen, intelligentne ja teravmeelne. Ansipi seemned ja mullivann aga iseloomustavad tegelikult kogu oravapartei juhtgrupi piiratust ja labasust.

Kui Ansip on võimeline verbaalsel teel edastama enamasti vaid Eurostati arvandmeid, siis Ligi on tunduvalt arenenum ja suudab ka mõjuvalt irooniline olla. Rahandusministri häda seisneb pigem selles, et ta kipub oma pilkeobjekte isiklikult solvama ja kohati veel ka täiesti tarbetult mõnitama.

Vaevalt et Siim Kallas ja Rain Rosimannus sellist suhtlusviisi heaks kiidavad, kuid seni pole olnud põhjust kahele juhtoinale suuremalt näppu viibutada. Äärmiselt lihtsustatud strateegia: «kui oled Reformierakonna vastu, siis oled ühtlasi ka Eesti riigi vastu olev Kremli-meelne kesik», toimis siiani laitmatult.

Enam ei toimi.

Aktiivsem osa elanikkonnast on riigist lahkunud või tuleb praegu veel ots otsaga kokku. Kuid järjest rohkem tekib neid, kes olemasolevast töökohast hoolimata peavad oma eelarvet üha kõvemini koomale tõmbama ning kelle igapäevaelu ümbritsev närvilisus, poliitikute elukauged targutused ja kindlusetus tuleviku suhtes järjest häirivamalt mõjutavad.

Ühiskond on muutunud

Üha rohkem lapsi on vanavanemate kasvatada, sest vanemad teenivad leiba kas Soomes, Norras või Venemaal. Üha rohkem puruneb perekondi. Eesti ühiskond tervikuna muutub järjest vanemaks ja haigemaks. Eurooplased me veel ei ole. Oleme üks pisike perifeerne Ida-Euroopa riik, kelle kodanikud on siiani toime tulnud ja statistiliselt heas vormis mitte tänu oma riigijuhtide hoolele ja armastusele oma kodanike vastu, vaid suuresti tänu naaberriikide korras majandusele.

Maailm meie ümber muutub, teised riigid kohandavad ennast vastavalt maailmamajanduses toimuvale. Aitäh teile, Rootsi, Soome, Norra ja Venemaa, et eestimaalastele tööd pakute! Meie oma Toompea parasiidid tegelevad pokazuhha ja potjomkinlusega, suudavad moodustada löövaid lauseid ja pugeda Brüsseli ees, kuid 100 000 majanduskriisis kadunud töökohta nad taastada ei suuda. Demograafiline auk, mille meie poliitikud oma tegevusetusega on tekitanud, ületab tunduvalt Kaali kraatri mõõtmed. Kõigist objektiivsetest teguritest hoolimata jätkab Reformierakonna riik raha tampimist vanemahüvitistesse ja riigikaitsesse. Järgmise aasta eelarve aga on ametnikkonna eelarve.

Oletagem, et reaalsusega kokkupuute minetanud Ligi ja Ansip korrigeerivad oma avalikke esinemisi või peidab Reformierakond need kaks tagatuppa ja toob lahinguväljale uued eestkõnelejad. Seda juhul, kui rahulolematus oravatega suureneb sel moel, et nad seda ka ise tunnevad ja tunnetavad. Juhul, kui me lõpuks aru saame, et meie kui rahvas olemegi riik.

Kaja Kallast juba testitakse ja Keit Pentuse poolt on ka ilmselt valmisolek olemas. Kristen Michalil on kapis ilus valge kampsun, mida võiks proovida kasutada seekord juba oma sõnade esitamiseks (Michalis on tegelikult ainest, kui tal lastakse olla tema ise ja ta pole sunnitud esitama etteantud teksti).

Tulemas on talv ja sünoptikud ennustavad, et see tuleb keskmisest krõbedam. Kodukulud suurenevad plahvatuslikult ja reformierakondlased saavad õigustatult nuriseda oma alandliku koalitsioonipartneri ministrite üle, kes ei suuda tagada turvalisust ega kaitsta tarbija huve riiklike monopolide omavoli vastu. Avatud elektriturg on küll ilus müüt, ent arukam inimene saab ju aru, et seni kuni Taavi Veskimägi lösutab padakonnana kõikide juhtmete ja torude peal ning tarbijalt priskeid võrgutasusid koorib, pole siin avatusega mingit pistmist. Sandor Liive on tunnistanud, et tegelikult võiks eraisikutele elektrienergia üldse tasuta olla, sest see moodustab Eesti Energia elektritootmisest nii väikese osa. Reformierakonnale aga oleks selline mõte nagu punane rätik härjale.

Savisaare linnas hakkab uuest aastast kehtima tasuta ühistransport ja see on kommunaalkulude jõhkra kasvu kõrval äärmiselt tugev argument Edgari kasuks. Ei saa Valdo Randperest Tallinna linnapead. Mida rohkem Ansip ja Parts avalikkuses esinevad, seda võimatumaks see muutub.

Reformierakond on praegu kergelt segaduses. Ühiskond, keda nad on siiani edukalt oma primitiivsete teooriatega juhtinud ja suunanud, kaotas äkki usu ega taha neid enam kuulata.

Üks mull on taas lõhkenud

Savisaare Tallinn on kui roheline oaas keset Ansipi Eestit, mis üha enam kõrbet meenutab. Tühjadel hiidviaduktidel sõidavad vaid presidendi ja peaministri siniste vilkuritega korteežid.

Euroraha voolab riiki üha vähem, kuid oravate Eesti on sellest sõltuv nagu Kopli narkar odavast moonileotisest. Võõrutusnähud saavad olema väga valusad, seda enam, et elanikkond vananeb ja töövõimeline osa maksab makse oma uuel kodumaal. Euroraha asendamine riigi seest tulevate tuludega ei ole reaalne.

Reformierakonna majandusmull on lõhkenud. Oravatel jääb üle kas süüdistada kõiges oma partnerit või alustada läbirääkimisi sotside või Savisaarega uue koalitsiooni moodustamiseks.

Muudab see aga tervikpilti? Parandab see vangerdamine ja taktika muutmine Eesti tulevikuväljavaateid või hetkeolukorda? Vastus on: ei!

Peame tunnistama endale ausalt ja otsekoheselt, et praeguse valitsuskoalitsiooniga jätkates puudub Eesti riigil tulevikuperspektiiv ja me jääme oma arengu osas jalgu kõikidele teistele Läänemere äärsetele riikidele, sealhulgas ka Lätile.

Kui jätame Eesti riigi Reformierakonna hooleks, siis nõrgestame riiki veelgi ja saame võimaluse vähki ravima hakata alles kevadel 2015. Siis võib aga olla juba lootusetult hilja.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis