Elu

Fotograaf Marge Monko tõusis esile 900 konkurendi hulgast (3)

Anete Kruusmägi, 10. november 2012, 08:00
Kreenholm #10, 2009 (seeriast Manufaktuuri langus), pigmentfoto 75 x 75 cm.  Marge Monko
Marge Monko, kes esimese eestlasena Viinis Henkel Art.Awardi auhinna pälvis, sai auhinnaks 7000 eurot ja võimaluse teha isikunäitus Viini moodsa kunsti muuseumis.

Kunstnik ise peab võistluse võitmist võrreldavaks grand prix’ pälvimisega mõnel Euroopa väiksemal filmifestivalil. "Selliseid auhindu, eriti neid, mis oleks mõeldud Ida-Euroopa regioonile, eriti palju ei ole. Sellepärast ongi see oluline," räägib Monko, kes võistles 23 riigist pärit kunstnikega.

Üks auhindadest, mida peapreemia sisaldab, on võimalus esineda näitusega Viini moodsa kunsti muuseumis MUMOK. "Euroopa kunstnike kõrval on nende kogudes ka palju ameeriklaste töid: kontseptualism, maakunst, minimalism," kirjeldab Monko MUMOKi kollektsiooni.

Ehkki võistlemine talle üldiselt ei meeldi, leiab ta, et see tõmbab tähelepanu kunstniku tööle, mida muidu ehk suurt ei märgatakski. "Kui sa teed oma tavalist tööd, näitusi, siis need nii palju tähelepanu ei ärata. Kui aga oled midagi võitnud ja su töö on mingis võistlusekategoorias mõõdetav, siis see äratab kohe tähelepanu."

Terava sotsiaalse närviga

Võistluse žürii huvitus enim Monko nendest töödest, mis tehtud aastatel 2008–2010. "Seal on fookus tööpoliitikal, mis 2008. aastal, kui oli majanduskriis ja valmistati ette uut töölepinguseadust, oli väga aktuaalne," selgitab Monko, kes peab end teravdatud sotsiaalse närviga kunstnikuks, keda inspireerib maailmas toimuv.

Üks žüriile silma jäänud töödest kujutab näiteks Narva Kreenholmi Manufaktuuri hoonet siis, kui tehas oli sealt just välja kolinud. Sündmusest valmisid Monkol dokumentaalne fotoseeria ja kaks videot. Kunstnik, kelle mõlemad vanavanavanaemad XIX sajandil ehitatud vabrikus töötasid, huvitub selle arhitektuurist. "Minu jaoks pole huvitav mitte ainult see, kuidas see maja on ehitatud, vaid ka see, kuidas kogu territoorium on planeeritud. See esindab XIX sajandi ideed tööstusest. Seal ei olnud ainult tootmishooned, aga loodi võimalus, et kogu tööliste elu koondub vabriku ümber," räägib ta.

Vabriku juurde kuulusid tema sõnul ka kool, pesuköök ja lasteaed. "Nõukogude ajal sama trend jätkus. Nii palju kui mina olen nende endiste töötajatega rääkinud, oli kogu nende elu vabrikuga seotud, kogu nende identiteet, kõik oli korraldatud," räägib Monko.

Eestis on kunstnik üksi

Keskkoolis käies tavaliste tööinimeste perekonnast pärit Monko kunstist palju ei teadnud. "

Ma käisin küll näitustel, aga ma ei mõelnud kunagi seda õppima minna," räägib ta ja selgitab, et oli üks neist, kelles juurdus arvamus, et kui inimene pole olnud koolis andekas joonistaja, siis pole tal kunstivaldkonda asja. Ometi sattus Monko Eesti Humanitaarinstituudist, kus ta kultuuriteooriat õppis, lõpuks ikka fotograafiaga tegelema.

Oluliseks mõjutajaks oma kunstnikuteel peab ta raamatuid. Pärit küll Tallinnast, elas Monko enamiku kooliajast Harjumaal Kosel.

"Ma elasin paneelmaja teisel korrusel, esimesel korrusel kolmetoalises korteris oli raamatukogu. Käisin seal raamatukogus hästi palju, lugesin täiesti valimatult," meenutab fotograaf. Ilukirjandus ja teooria on talle mõlemad suureks inspiratsiooniallikaks. "Kirjandus avardab maailma ja paneb asjade seoseid ära tundma. See on oluline. Kunstis töötataksegi seostega."

Kunstnikel pole Monko sõnul Eestis kerge. "Kuna Eesti on Euroopa mõttes suhtelistelt perifeeria, siis siia tegelikult ei jõua need inimesed, kes võiks meie kunstnike vastu huvi tunda, ja reeglina on kunstis nii, et sa võid ise end pakkumas käia, aga päriselt asjad nii ei käi," räägib ta. "Kunstnikele avanevad võimalused institutsioonide ja kuraatorite võrgustiku kaudu." Eestis on institutsioone, kes kunstnikega tegeleksid ning neile võimalusi vahendaks, väga vähe, nendib Monko.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee