Uudised

Tugevatoimeline kehakartuse-eliksiir  

19. juuni 1997, 00:00

Kärt Hellerma "Alkeemia". Tuum, 1997.

Kärt Hellerma esikromaani peategelane Sarah on stagnaaja lapsena oma kehaga sedavõrd konfliktis, et tõuseks meeleldi tuulena maailma kohale - kõrgustesse, kus ei pea otsuseid langetama. Paraku tuleb tal selle asemel sillana üle kahe mehe ja ajastu kummuda.

Sarah paistab vaimu igavesuses veendunud olevat. Kehast kui juhuslikust ja mööduvast kestast (loogilise jätkuna ka kõigest kehalikkusega seonduvast) ta seevastu suurt numbrit ei tee. Vaim talub üksindust, keha mitte: "Keha püüdles teiste omasuguste lähedusse - ta oli lihtsalt niimoodi loodud - ning pani vaimu kohe, kui see vähegi võimalik oli, alandusest piinlema." Sarah peab oma kehaga justkui piinavat kaevikusõda , ainevahetuski käib talle närvidele.

Salasõda seksuaalsusega

Keha-kompleksiga kaasneva seksihirmu on Kärt Hellerma "Alkeemias" veenvalt lahti kirjutanud - Sarah kardab voodisseminekut, sest ei tea iial ette, kas vahekord lõpeb rahuldusega või ei. Nii on naine oma keha ees kaitsetu. Leides, et Jumal on naise ja mehe keha seksuaalses mõttes väga ebaõiglaselt üles ehitanud, võrdleb ta seksi sõjaga: "Seksis nagu sõjaski võidutses kurjus, kogu maise keha sisim viha, ainult et seksi puhul toimus lahing kitsamas, intiimsemas ringis." Sarah suhe meessõbra Leifiga oma kehaga leppimist ei soosi.

Ometi pole naine kaugeltki külm - noormees Henri, uue aja ja ajastu esindaja, vallandab temas kirglikke kujutelmi. (Peitub siin ehk vihje asjaolule, et stagnaaja seksuaalpimeduses ei jäänudki naistel muud üle, kui end alla suruma harjuda?) Armastatuga samastumise nimel ei pelga Sarah verd, higi ega ilmselt muudki kehalikku. Henri, kangelanna noore näoga teisik , annab talle ümbersünnilootuse.

Korduvate võrdluste võim

"Alkeemia" on silmatorkavalt mõjusas stiilis kirja pandud. Võrdlustega pole autor kitsi olnud - ja enamasti on need värsked ning ootamatud. Siiski võib iseenesest nauditav stiilivõte sagedasel kordamisel - kohati igas lõigus, mõnel juhul mitmes järjestikuses lauseski - lugejas kerge väsimuse tekitada: ta vaim ei jõua kirjaniku omaga kaasa rännata. Või vähemalt mitte igaühe vaim. Samas võimaldab sage kujundirikas võrdlemine luua ülitihedat teksti, mida täielikuks osasaamiseks ehk ei tohikski lugeda rohkem kui näiteks kümmekond lehekülge päevas, lastes "Alkeemial" toimida nagu kangel tugevatoimelisel baroksel eliksiiril.

Paraku kipub lugu ise kaasa haarama: tahaks juba teada saada, mis siis ometi juhtub. See juhtumahakkamise, kiiremale käigule häälestamise pinge on romaanis läbivalt olemas, kuid lõpp saabub kuidagi äkki ja ootamatult. Raamat saanuks kindlasti n.-ö. rahvalikum, kui autor käsitletavad teemad, mida jagub palju, pikemalt lahti kirjutanuks või elavdanuks teksti otsese kõne ja teistlaadiliste vahelepõigetena, põhjalikumate minevikumeenutustega näiteks. (Aga usutavasti polnudki laiadele massidele meeldimine autori eesmärgiks.)

Sarah loob oma filosoofiliste mõtiskluste käigus, millest paljud käsitletavad ka eraldi esseedena, rohkesti algu- ja isikupäraseid seosteahelaid, leides samas ise: "Hinnangutes, kui tahes elegantsetes, oli kõigis varjul tühik, kellegi lootusetu sisekriis". On ehk peategelasel endalgi just tema sisekriisi paremaks väljendamiseks nii palju hinnanguid anda lastud?

Vihjetest koostatud vitraaz^

Sarah unenägude kirjeldused, mis raamatus olulisel kohal, on mõjusad ja tähenduslikud, pakkudes oma kujundite ja tegevustega Jungi-jüngritele ohtralt aruteluvõimalusi. Näiteks: miks rebib naine tundmatuga vahekorras olles keele suust?

"Unenäod olid alati põhjendatud. Elul põhjendust polnud. Elu oli enamasti arusaamatu ja ähmane," tõdeb "Alkeemia" peategelane, kelle jaoks päevane elu pakub vaid vihjeid, millest romaan põhiliselt koosnebki. Ometi pole terviku näol tegemist pelgalt juhusliku kaleidoskoobipildiga, vaid pigem hoolikalt, kild killu haakaval oma kohale sätitud vitraaz^i või mosaiigiga - kunstiga, mida muuta ei saa. Fragmentide väljasõelumisel on Kärt Hellerma olnud valiv ja samas väga aus, luues veenva peategelase.

Tervikpildis on ajastukriitilisusel oluline koht - Sarah mõtsikluste kaudu juhib autor tähelepanu nii mõnelegi nüüdisaja sõlmprobleemile. Valdav on tõdemus: 35-40 aasta eest sündinud on "kadunud põlvkond", kel uues ajas vähe lootust. Ajastu polaarselt erinevate sümbolitena näeb raamatu peategelane villastes mantlites mehi - tulevikukullereid - ja plastikaatkottidega naisi, ütleb välja seisukoha putkanduse, reklaami jpm. suhtes. Sarah silme läbi jõuab lugejani äärelinna paneelrajooni ahistavus, mil naise masenduses ilmselt oma osa.

"Halastamatud, ühetaolised aastad olid sügavale inimeste ihhu kiskunud lõhkise haava, täis musta ja hangunud verd, haava, mis enam iialgi kinni ei pidanud kasvama," leiab Sarah, varjumaailma vili, olematusse uhutu kibe heiastus. Mõistes, et seda tunnet tuleb uue põlvkonna eest (keda tema jaoks esindavad Henri ja tolle sõbratar) iga hinna eest varjata. Kas praegustel noortel polegi mingeid hirme, küsib endalt kartusterohkel ajal kasvanu, kelle isikliku ajaloo Henrisse armumine kaheks jagab: orjuse (enne) ja armastuse (pärast) oma.

Enamik inimesi on mingis eas oma füüsisega pahuksis olnud, oskamata keha kui iseseisvat elu elama hakanu suhtes seisukohta võtta. Kas Sarah on mõneti veel täiskasvanuks saamata või üleliia vaimne? Vastuse leiab lugeja raamatu lõpust, aga millise just, sõltub paljuski temast endast. Mõtlemapanev on see kindlasti.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee