Elu

Marika Vaarik: "Olen väga palju mõelnud, et teatrist võiks üldse ära tulla." (34)

Jaanus Kulli, 29. oktoober 2012, 06:59
Trupi vanim: NO teatri vanim näitleja Marika Vaarik on oma koduteatriga rahul. «Siin teatris käib põlemine väga kõrge leegiga, aga ainult sellepärast ma siia majja tulingi,» kinnitab ta. «Kui ma oleks tahtnud mingit mugavustsooni, poleks ma siia tulnud.»  Tairo Lutter
"Olin täiesti üksi oma hotellitoas. Otse üle tee aknast paistis Permi katedraal, millest üks osa on loomaaed. Väljas oli 20 kraadi sooja, taevas oli sinine ning elu oli sel hetkel ilus. Tundsin, et olen kui putukas kuskil suurel Venemaal, ent ometi oli see kuidagi ilus," kirjeldab näitleja Marika Vaarik oma hingeseisundit 13. oktoobril. Sel päeval sai ta 50aastaseks.

Päeval, kui kalendrist vaatas talle vastu esimene juubel ja õhtu tähendas teatri NO99 esietendust Permi teatrifestivalil lavastusega "Pedagoogiline poeem".

"Mul oli tohutult hea meel, et sel kuupäeval viibin ma hoopis Venemaal Permis ning et kogu tähelepanu ja vunk läheb hoopis teise kohta – see oli minu jaoks ütlemata oluline," märgib noor juubilar, teatri NO99 kõige vanem näitleja.

NO teatrisse minek oli õige samm

Pea neli aastat tagasi teatriga ühinenud Marika Vaarik on uuslavastuses "Pedagoogiline poeem" laval koos tudengitega, lavakunstikooli 26. lennuga. "Nad on vanuses 22–25 ja võiksid olla minu lapsed, aga ma võtan neid väga võrdsena, hetkegi ma ei mõtle sellele, et nad on alles nii noored. Sama lugu on ka siin teatris mu kolleegidega, kelle puhul ma samuti ei tunne, et nad oleksid minust nooremad. Vanus pole minu jaoks üldse probleem," loeb ta teema lõpetatuks.

Marika lisab, et ei ole kordagi kahetsenud enese sidumist pärast pikalt kestnud vabakutselise näitleja staatust teatriga, kus hõlpu ei anta kellelegi ning kus märksõnadeks proovisaalis on higi ja pisarad.

"Loomulikult oli see õige samm," kinnitab Kosel sündinud näitlejanna, kes tegelikult armastab meeletult merd. "Teatud aega kuuluda ühte truppi on tohutult vajalik. Väga suur pendeldamine, kus iga uus lavastus oleks uue trupi ja uute kolleegidega, väsitaks väga ära. Ma ei hakka siinkohal rääkima majanduslikust poolest, et sul pole tervisekindlustust. See on hoopis teine temaatika. Aga selle ligi nelja aastaga pole siin minu jaoks veel midagi ammendunud, nii et võib julgelt olla," mõtiskleb Marika, kes erinevalt oma noortest kolleegidest jõudis teatri juurde läbi Viljandi kultuurikooli ja Vanalinnastuudio õppestuudio. "Aga see, et saada vabaks, justkui vabaks, siis sellised mõtted käivad nii või teisiti läbi. Iga raske lavastuse väljatuleku järel mõtled, et oi, kuidas tahaks puhata ja vaba olla. Aga sama kiiresti lendavad need mõtted ka peast välja."

Kui Marika astus sisse NO teatri uksest, teadis ta täpselt, mis teda ees ootab. "Siin teatris käib põlemine väga kõrge leegiga, aga ainult sellepärast ma siia majja tulingi. Kui ma oleks tahtnud mingit mugavustsooni, poleks ma siia tulnud. Ja tean, et võtan igat hooaega kui ühte päeva korraga. Ei loo endale silme ette mingit tohutut pilti. NO teater pole see koht, kus oleks võimalik näha ennast selles trupis kümne või kahekümne aasta pärast. See pole lihtsalt võimalik. Kogu aeg kehtib siin ja praegu. See meeldib mulle väga. Ja nõudmised ongi siin väga kõrged."

Marika, kel jagub rolle nii teatris kui ka teles, tunnistab, et piire ta siinkohal ei tõmba. "Nüüd, kus ma olen nii kaua teinud "Kättemaksukontorit", julgen ma seda öelda," sõnab ta. "Meil on kuskil tekkinud vale arusaam, et seriaali tegemine on midagi väga lihtsat, labast ja kerglast. See tuleks ammu ära unustada. Sa pead seal täpselt samuti nagu teatris gaas põhjas sõitma. See on täpselt samasugune loominguline protsess nagu teatritöö. Kõik on vaid mõtlemises kinni."

Polnud sünnipäevaks ühtegi kingisoovi

Marika, kel on kalendris raske leida vaba päeva, ütleb, et tuleb ette ka perioode, kui ta on kõikidest töödest prii. "On ka selliseid hetki, aga ma väsin nendest hetkedest üpriski kiiresti. Kõige paremini tunnen ma ennast siis, kui käib töö proovisaalis. See on kõige ilusam aeg. See pole üldse poos, mis ma räägin, vaid see ongi nii. Samas, kui teatris on väga keeruline aeg, olen ma mõelnud ainult sellele, kuidas ei teeks mitte midagi. See kõik on kuidagi pöördvõrdes. Ühtpidi mugavustsoon on minu jaoks väsitav, mis samas ei tähenda, et ma puhata ei armastaks. Väga armastan," ütleb Marika.

"Olen ka seda väga palju mõelnud, et teatrist üldse ära tulla ja teha hoopis midagi muud," ehmatab ta korraga ootamatu avaldusega. "Sest ei tohiks jääda kinni sellesse, et teater ongi mu elu ainuke mõte. Paraku tänini puudub mul vastus, et mida ma siis teeks. Et ei teekski siis mitte midagi. Oleks rantjee. Aga elama peab ju ka," naerab juubilar.

Kuid sünnipäevaks ei olnud tal ühtki kingisoovi. "Teadsin ainult, mida ma ei taha. Ma ei tahtnud ühtegi asja. Ja mul oli nii hea meel, et mulle ei toodud ühtegi asja. Aga et teater tegi mulle sellise üllatuse, benefiss-etenduse, on rock’n’roll," naerab Marika Vaarik, kelle juubelit teater NO99 laupäeva õhtul etendusega "Pedagoogiline poeem" tähistas. Juubilar sõnab üksnes: "See on uskumatu."

Rekkor: "Marika tegi õnnelikuks mu abikaasa."

"Kõik positiivne, et kui hea, kui turvaline ja improviseerimisvõimeline Marika on, see kõik on juba ära räägitud," muigab näitleja Jaan Rekkor, kes on olnud või on praegugi partneriks Marikale teleseriaalides "Me saame hakkama", "Kättemaksukontor" ja "Saare sosinad" ning Pärnu Endla lavastuses "Karge meri". "Selles mõttes tahan ma rääkida Marikast seoses hoopis ühe pikema välislähetusega. Kus mulle sai selgeks, et lisaks kõigele muule, mis temas on toredat, on tal ka väga hea maitse. Ja ma otsustasin teda ära kasutada. Sest meie reisi lõpupoole mõtlesin, et peaks ikka ka midagi koju viima. Aga kuna ma pole eriti suur šoppaja, kasutasin Marika abi. Minu rahakoti jaoks lõppes asi kurvalt, ent mu naise jaoks rõõmustavalt, sest Marika oskas poodidest leida väga ilusaid rõivaid ja muid aksessuaare, mis mu abikaasat väga rõõmustasid. Nii et ma olen talle selle eest väga tänulik. Või mis mina! Mu naine on väga tänulik."

"Rekkoriga viis meid kokku Ain Prosa."

Marika Vaarik meenutab, et esimene koostöö Jaan Rekkoriga oli tal seriaalis "Me saame hakkama". "Kuhu režissöör Ain Prosa meid mõlemat kutsus. Nii et tegelikult oli see Prosa, kes meid nii-öelda kokku viis. Hiljem tuli juba "Kättemaksukontor". Seega on see olnud Prosa kõhutunne ja ei midagi rohkemat. Kuna me "Kättemaksukontoris" mängime uurijaid, kes kunagi nõukaajal õppisid koos miilitsakoolis, siis ka meie esimene kohtumine seriaalis tuli koos tohutu slepiga, mis oli väga põnev. Ei olnud selline hillitsetud, et "tere" ja "kuidas läheb". Kõik läks kohe hooga käima. Nii et me väga lustime seda mängu," naerab Marika. "Kuna me oleme juba keskealised inimesed, ei pea me midagi vastastikku tõestama, lihtsalt oleme. Mida mina tunnen ja tajun, on see, et Jaaniga on hästi soe ja tore tunne koos olla."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee