Kommentaar

KOMMENTAAR | Soome-ugri ideaalid, stereotüübid ja tegelikkus (20)

Madis Arukask, Tartu Ülikool, 19. oktoober 2012, 07:00
Folklorist Madis Arukask arutleb homse hõimupäeva valguses soome-ugri hõimuliikumise nüüdisaegsest tähendusest ja perspektiividest.

Eestlastel ei ole ette näidata väga suurejoonelist aja- ja kultuurilugu – või vähemalt mitte selles mõõtkavas, mille meile on kehtestanud meie indoeuroopalik naabruskond. Lisaks erineme me sakslastest, venelastest, rootslastest ja teistest oma keelelise erikuuluvuse poolest, kuid just keeleline identiteet on midagi, mille abil eestlane end kõige eristuvama ja eneseküllasemana tunneb, esialgu veel. Seda enam on eestlastel oma uueaegses identiteediloomes vaja läinud kultuurilist seljatagust, müüti, millele paremini toetuda, et end mitte ülearu üksikuna tunda.

19. sajandil loodud soome-ugri keelepuu teooria ning sellel põhinev hõimuliikumine on pakkunud omamoodi võimalust end mõnevõrra suuremaarvulisemana tunda. Keelesugulus ligi paarikümne väikerahvaga on aidanud ehk mingil määral eksistentsiaalsest üksindusest jagu saada või, enamgi veel, end mõnikord ka suurema vennana tunda.

Vastastikused vaated

1920. aastatel, kui maailm veel väiksem oli, võttis hõimuliikumine soome-ugri rahvusriikide (Eesti, Soome, Ungari) vahel riiklikult koordineeritud poliitilise mõõtme. Selles oli huvi ja paatost, keelesugulus võis tunnetuslikult küündida vaata et "päris" suguluse tundeni. Teine maailmasõja eel toetati koos liivlaste kultuurilist iseolemist toona sel teemal mitte ülearu sõbralikus Lätis, kuid idapoolsed hõimurahvad Nõukogude Venemaal vajusid aegamisi üha enam stalinistliku rahvuspoliitika verisesse sohu.

Meie hõimuliikumises saab märgata siitpoolt projitseeritud soove, unelmaid, nähatahtmisi ja ka abipakkumisi, ning teiselt poolt sealsest tegelikkusest väljaulatuvaid rõõmuhüüdeid, appikarjeid või tavalist igapäevaelu. Halb, kui see kahelt poolt ehitatav sild keskelt kokku saada ei taha, veel halvem, kui pooled ei üritagi tegelikku kokkusaamist. Eestlaste suhe idapoolsetesse inimestesse, harjumustesse ja poliitikasse on teatavasti stereotüüpne. Ideaalide tasandil kehtivad ühed normid, tegelikkuses aga pigem teised suhtumised. Enamik meie väikseid hõimurahvaid pole aga läänemaailma väärtustega kunagi kokku puutunud.

Kas peakski tänapäeval enam asja olema keelelise hõimluse või kultuurilise huviga, kui majanduslikul või poliitilisel kaalutlusel on kõige üle palju suurem mõju? Tõsi, laias maailmas pole hõimkondlik poliitiline liikumine sugugi langenud trend. Türgi riigi huvi postsovetlike türgi rahvusriikide käekäigu vastu on selle üks näiteid. Siiski ei saa Eesti kunagi võitlema Venemaa avarustel asuvate ja tihti soome-ugrilastega asustatud piirkondade identiteetide eest, eriti, kui neil sageli asuvad Venemaa nafta, gaas, mets ja muud rikkused. Eesti saab tutvustada ennekõike kodanikuühiskonna eeliseid, näidata, et ka väikerahvana eksisteerides on võimalik leida oma tee ja püsida.

Kuid on ilmne, et Eesti tee ei saa kunagi täies mahus rakenduda elujõulisemate soome-ugri etnoste tulevikus. Neil saab olla vaid nende oma tee, kus Eesti roll on pigem inspireeriv kui dotseeriv. Just süstemaatilise kestva huvi ülesnäitamine hõimurahvaste vastu näib olevat hõimuliikumise suurim panus. Tahtmata vähendada teatud ainelise toetuse olulisust (näiteks kas või Hõimurahvaste programmi näol) olen kogenud, et Venemaa väikerahvaid innustab ennekõike mõistlikult doseeritud tähelepanu ja empaatia, mida Lääne poolt neile ka jagunud on. Seda saab mõõta ennekõike emotsioonides, kuid vististi ei oleks ka tänane eesti kultuuri sellisena olemas, kui ta ei oleks 19. sajandil ammutanud energiat soome rahvusliku tärkamise heast eeskujust.

Muutuv Venemaa

Venemaa ei seisa paigal, vaid kõik muutub seal sama tempoga kui mujalgi maailmas, ehkki natuke omamoodi. Kõigele vaatamata ei ole enam need ajad, mil rahvuslik kuuluvus võis tähendada surmaotsust või mil kõik mittevenelik leidis üleolevat põlastamist. Pole vaja olla geeniteadlane hoomamaks, et põhjapoolse suurveneluse kütuseks ja materjaliks on läbi viimase aastatuhande olnud just kas assimileeritud või assimileerunud soome-ugri elanikkond. Mingil määral on seda tõika Venemaal üha rohkem tunnistama ja väärtustama hakatud. Seoses demograafiliste muutuste, islami laienemise ning vene moodi demokratiseerumisega (milles vähetähtis pole ka lääne mõju) on pikalt domineerinud tõrjuv suhtumine mitte-venelikku muutumas kaasavaks suhtumiseks – kuni on veel, keda kaasata. Poliitkorrektsetes piirides on rahvuslus juba au sees, ja loomulikult leiavad need piirid üha enam kompamist ja ületamistki.

See osaluskaart ei puuduta aga protsesse üksnes olevikus või, tahaks loota, et ka tulevikus, vaid ka mineviku nägemist ja mõtestamist. Me ei saa kuidagi muuta või paremaks teha Venemaa soomeugrilaste reaalset möödanikku, ometi on "parema mineviku" konstrueerimine üks võimalikke stsenaariume, mille loojateks väikerahvad ise olla saavad. On ajalooline tõsiasi, et nüüdse Loode-Venemaa läänemeresoome hõimud (leetopisside vessid ja tšuudid) võtsid umbes 1150 aasta eest aktiivselt osa Vene riikluse loomisest kõrvuti põhja liikunud idaslaavi hõimudega.

Identiteediloomeks olulise "kuldaja" perioodi pole niisiis vaja "Kalevipojana" konstrueerida, vaid ta leidub ajaloos endas. Muidugi on see ühisminevik ja riiklik ühisidentiteet, millele panustatakse palju ka tänapäevaVenemaa superetnose ehitamisel. Eestis või Soomes sellesarnane rahvuslik kogemus puudub, sellega koos ka vastav arusaam. Nüüdisaegsetes rahvusprotsessides Venemaal peaksid veel allesolevad soome-ugri rahvad leidma endale kõige jätkusuutlikuma ja edukama mustri. Kui ei jääda kestma ka keeleliselt, saab tulevik jätkuda teadvustatud rahvusidentiteedi muudes võimalikes vormides.

Hõimuliikumise tulevik

Teadlase positsioonilt peaks Eesti riik ja üldsus jätkama toetavat suhtumist väikestesse soome-ugri rahvastesse Venemaal. Väikerahvana on meie võimuses esitada üht iselaadse kestmise ja arenemise näidet, muu hulgas ka soome-ugri maailma kontekstis. Just omaenda veenva esituse, mitte hädaldamise ja protsessimise läbi saame ka mõjutada ja aidata.

Eesti ja hõimuliikumine saavad olla heaks areeniks ka meie väikestele hõimurahvastele. Iga-aastane hõimunädal, mille korraldamisel ja läbiviimisel on suurim osa Fenno-Ugria asutusel ja mille kontsertidest, filmiprogrammist ja teadusüritustest on sel nädalal võimalik osa saada, on heaks sissevaateks Venemaa soome-ugri rahvaste maailma. Kuivõrd meid eraldab viisarežiim, riigipiir ja olmekultuuriline barjäär tavainimese tasemel, on see parim, mida igaüks kasutada saab. Siiski saab ennekõike see, kes küsida oskab. Kõik vahendid hõimusidemete tihendamiseks pole veel ammendatud.

Riikliku, institutsionaalse ja ametliku kõrval jääb parimaks suhtekanaliks inimlik mõõde, mille mõju tegelikule elule on tihti märkamatu. Kui usume, et riik ja ühiskond seisneb inimestes, mitte parlamendis või peaministris, märkame ka lihtsat võtit oma väärtuste laiemaks tutvustamiseks, iseenese harimiseks kõige laiemas mõttes. Soome-ugri maailm, mille osa me eestlastena oleme, on õnneks ju veel alles.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee