Elu

Eduard Vilde oli üks Tsaari-Venemaa esimesi vabaabielumehi (1)

Silja Paavle, 6. oktoober 2012, 08:00
ESIMENE KAASA: Eduard Vilde ja Antonie Gronau 1890. aastal. Eestis nende abielu esialgu seaduslikuks ei peetud.  
Kirjanik Eduard Vilde elus oli kaks naist. Kiriklikult laulatatud polnud ta kummagagi. Vähe sellest – oma naise Linda Jürmanniga oli ta üks esimesi vabaabielus elavaid paare kogu Tsaari-Venemaal.

Ning kuigi tolle ajastu naisi iseloomustabki läbimurre meestekesksesse ühiskonda,

ei suutnud paljud mehed seda aktsepteerida. Eduard Vilde (4.03.1865–26.12.1933) oli oma ajast aga tugevalt ees, pidades naisi meestega võrdväärseteks partneriteks nii oma loomingus kui ka isiklikes suhetes.

Hulljulged kooselud

"Suurmeeste naised on nende elu varjupool, kuid ometi nende elus tähtsal kohal," räägib Eduard Vilde muuseumi koordinaator Piret Meos, miks hiljaaegu ilmunud raamatus "Looriga ja loorita" räägitakse Eduard Vilde naistest.

Veelgi enam – raamat on pühendatud Vilde teisele naisele Linda Jürmannile. "Loor on pruudi juures väga, isegi äärmiselt naiselik aksessuaar. Ka Linda oli väga naiselik naine, kuigi loori ei õnnestunud tal kanda kunagi," räägib Meos. Kuid alustame algusest.

Kui Vilde 1890. aasta sügisel ajakirjanikuna Berliini sõitis, ei osanud ta aimatagi, kui oluliseks maailmavaateliseks ja eraeluliseks tähiseks see reis tema elus kujuneb. Just seal sai alguse Vilde sügav huvi nüüdisaegsete ühiskondlike protsesside vastu, nagu seda naisõigused ja emantsipatsioon on.

1891. aastal registreeris 26aastane Vilde oma esimese abielu Antonie Gronauga. Ateistlik Vilde ei soovinud kirik-likku laulatust ning Saksamaal oli võimalik see, millest Tsaari-Venemaal tol ajal veel kuuldagi ei tahetud – ilmalik abieluvorm. Kuid siinmail – tugevalt kristliku traditsioonilise perekonnamudeli maal – oli Vilde abielu sel moel kehtetu.

Noored ei hoolinud aga ei sellest ega ka asjaolust, et naised olid Tsaari-Venemaal mõistetud koduseinte vahele ja pliidi ette. Antonie teenis ise raha, avas Narvas käsitöökooli ja pärast kirjanikust lahku kolimist võttis kasvatada kasulapse. See, mis tänaspäeval tundub õige ja mõistlik, oli siis äärmiselt ebatavaline.

1904. aastal, mil mees Antoniega enam koos ei elanud, jäi Vildele silma üks Eesti esimesi naisajakirjanikke Linda Jürmann. Vildet köitis Linda nii, et ta aktsepteeris oma naise arvamusi nii töö kui ka kaasinimeste suhtes

Ning kui Vilde ja Antonie mittekiriklik abielu oli olnud üle mõistuse julge samm, siis Linda Jürmanniga leibade ühte kappi panek suisa hulljulgus. Kuna Tsaari-Venemaal ei olnud veel võimalik sõlmida ilmalikku abielu ja kiriklikku laulatust kummagi maailmavaade ei lubanud, sai neist 1905. aastal üks esimesi vabaabielus elavaid paare siinmail.

Oma liidu kinnitasid nad notariaalse lepinguga, mis sätestas järeltulijate õigused. Ning oma abielusse astumist kinnitasid nad ka ajalehekuulutuses.

Kooselu tähendas pühendumust

Piret Meos selgitab, et sellise kooselu peale vaadati tol ajal ikka tõsiselt viltu, tänapäeval levinud vabaabielu oli toona enneolematu sündmus. Seltskondlikku laimu levis kuhjaga – kuni selleni välja, et Lindat süüdistati koos elavat mehega, kes on abielus teise naisega. Linda oli aga söakas, andis laimaja kohtusse ja võitis kohtuprotsessi.

Oma teoses "Naisõiguslased" kirjutas Vilde nii: "Moraalseks abieluks olen ma ikka seda abielu pidanud, millesse mõlemad pooled vabalt astuvad ilma mingi välise sunduseta, üksnes mõlemapoolse hingelise armastuse ja vaimse kooskõla pärast."

See kõik aga ei tähenda, nagu Vildele ja Lindale poleks abielu tähtis olnud. "Vilde hindas traditsioone, kuigi samal ajal olid talle südamelähedased uuendused naiste elus," räägib Meos. Naise ja mehe vaheline liit oli nende mõlema jaoks aga pühendumise küsimus, nii nagu see olema peabki.

Ametliku lahutuse Antonielt sai Vilde 1920. aastal ehk ajal, mil ka siinmail hakati aktsepteerima ilmalikku abielu registreerimist. Vilde ja Linda kooselu sõlmiti 1921. aasta 24. oktoobril ametlikult abieluks ja Linda Jürmannist sai kõigi – eelkõige noorte endi – meeleheaks Linda Vilde.

"Looriga või loorita"

Eduard Vilde muuseumi välja antud kinkeraamat "Looriga ja loorita" tutvustab pruudiloori kui sümboli kujunemise lugu ja traditsioone Eestis. Raamat annab aastakümnete lõikes ülevaate mõrsjaloorist kui pruudi tähtsamast aksessuaarist alates 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani.

Olulise täienduse ja teadmise loori loole annavad 12 pruudiloorilugu elust enesest, teemalõikude vahepaladeks on Vilde ütlemised naistest ja abielust. Et raamat on pühendatud Linda Vildele, Eduard Vilde kauaaegsele elukaaslasele, abikaasale ja omas ajas väga julgele ning kindlameelsele naisele, siis leiab teosest ka loo kuulsa kirjaniku kaasadest.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee