Elu

Indrek Salis: "Miljon krooni olen ma ilmselt mälumängus kogunud küll." (18)

Urmas Vahe, 4. oktoober 2012, 06:58
 Stanislav Moškov
"Miljon krooni olen ma ilmselt mälumängus kogunud küll. Aga kui arvestada raamatukuhjadega, mis on mälumängus tavaline auhind, tuleb teine miljon veel lisaks. Samas – ka põrsa olen teeninud. Suitsutatud oli, ja kadus kiiresti igavikku," meenutab Eesti Mälumänguliidu juhatuse esimees Indrek Salis oma auhindu.

Võib kindlalt väita, et eestlane on mälumängu-usku. On seda olnud juba oma 50 aastat. Meie mälumängijad võistlevad ammust aega väga erinevates liigades. Kõige tipus kroonib muidugi raskekahurvägi, mille algust kaunistas 1966. aastal "Naapurivisa" koos Hardi Tiiduse ja Valdo Pandiga. Kohe varsti järgnes neile Tarkade Klubi, mis omal ajal koondas ilmselt kümmekond Eesti kõige helgemat pead.

Igori turmtuli ja eriti vastuste kiirus ajas kergelt hämmingusse ka Eesti Mälumänguliidu juhatuse esimehe Indrek Salise. Ta on kindel, et üle tüki aja on Igor uue põlvkonna esindajana juba praegu kindlustanud endale koha Eesti koondisesse järgmisteks Euroopa meistrivõistlusteks (mis muide peetakse Tartus), kus eestlased alati – algul medalimeestena, hiljem kõvade keskmikena – esinenud on. Indrek Salis on Euroopa meistrivõistlustest osa võtnud alates 2004. aastast. Raha seal ei liigu, rohkem au ja kuulsust.

Mälumäng kui piiride kompamine

Kuu aja pärast tähistab Indrek Salis 50. sünnipäeva. Seega on ta juba jõudnud ära harjuda, et kui ta seltskonda saabub, hakkab seal peale lõpmatu hammaste teritamine – kõik on paugupealt targaks ja vaimukaks läinud. "Küll on kõigil uhke tunne, kui ma tõepoolest kõigile küsimustele vastata ei oska! Aga mõnele oskan ka. Näiteks tean täpselt, mitu sälku on õllepudelikorgil. Seda on seltskonnas palju küsitud," ütleb kilvar.

Miks aga Eesti üldse mälumängu nakatus? Indrek Salis oletab, et sügaval Vene ajal võis see olla teatud asendustegevus, omamoodi vastukaal nõukogude stiilis lõbustustele. "Kindlasti oli ta ka piiride kompamine. Levisid ju just mälumängudes sellised teadmised, mida ei saanud ühestki tolleaegsest ajalehest ega infoallikast üldse. Keegi kuulas regulaarselt "Ameerika häält", teine oli lähedal muudele lääne infokanalitele. Aga ehk oli lugu hoopiski lihtsam. Kõik ei saanud küll olla sportlased, ent meestele – ja mõnele üksikule mälunaisele – on võistlusmoment ja hasart vägagi tähtsad," räägib Salis.

Pealegi olid omal ajal väga magusaks präänikuks auhinnad. "Nende seas võis olla ka väljamaasõit, mida ei saanud osta ühegi raha eest," meenutab ta.

Telekas ragistasid ajusid tipud, ent harva möödus mõni asutuse pidu või suvelaager, kus kohvi või kangema vahele mäluga ei mängitud. Kuuldavasti on mälumängu korraldatud isegi pulmades pruudi ja peigmehe sõprade-sugulaste võistkondade vahel.

"Kuldvillaku" uuestisünd on pärm sellele harrastusele kogu Eestis, eriti väiksemates kohtades. Kui palju kõikvõimalikke jõuproove siin korraga käimas on, ei julge meie esimälumängur isegi oletada. "Meie haare on ikka rohkem meistrivõistlused ja see tase. Pühapäevamängijad väga julge rinnaga meie hulka tulla ei tahagi, kuigi isekeskis askeldavad küll. Ja kui nii rehkendada, võib Eestis aastas olla 400 mängu küll. See teeb kokku päeva kohta rohkem kui üks," arvutab Indrek Salis.

Eestis proffe ei ole

Mälumäng oli mingil ajal, kui Eesti Olümpiakomitee selle ala oma tiiva alla võttis, väga arvestataval positsioonil. Oli ka riiklik vanemtreener ja vist isegi mingid riiklikud spordirahad taga. Õnneks asi nii hulluks, et mälumäng ka tõsimeelselt olümpiale oleks pürginud, siiski ei läinud.

"Praegu küll ei tea kedagi, kes teeniks oma mäluga nii palju, et leib laual oleks. 70–80ndatel – telemängude kuldaegadel, kui ilma tegid KEKid-MEKid ja igasugused kolhooside võistkonnad, mille esindajad ka kolhooside palgal olid – võis asi teisiti olla. Tänapäeval ainult mälumängust küll ära ei elaks," arvab Salis.

Teda ennast on saatnud kaks "lotovõitu". Miljonärisaates oli ta koos Jevgeni Nurmlaga ainus, kes jõudis miljoniküsimuseni... ja siis loobus. Proovimäng näitas, et ega miljonit poleks ka tulnud. Ent pool tuli ikka. Miinus maksud.

Eelmise "Kuldvillaku" aegadel tuli aga samuti korralik auhind. Ka viis mänguvõitu ise tõid rahakotti magusa tüki, kokkuvõttes võis aga Indrek Salis telemajast ära sõita peaaegu 200 000 krooni maksva autoga.

"Miljon krooni olen ma ilmselt mälumängus kogunud küll. Aga kui arvestada raamatukuhjadega, mis on mälumängus tavaline auhind, tuleb teine miljon veel lisaks. Samas – ka põrsa olen teeninud. Suitsutatud oli, ja kadus kiiresti igavikku." Salis lisab, et vaevalt raha ühtki meest mälumängu juures hoiab. Ikka huvi.

Üsna korralikult võivad teenida aga spordimälumängurid, kes võistlevad täiesti omaette liigas. Ja seal on tavaliselt ka rahad mängus. "Tavalises mälumängus on küsimused üldharivad, päevakajalised. Sporditeemalises mängus võidakse minna aga detailidesse, mille ulatuse mõistmine käib tavalisele inimesele üle mõistuse. Pole mingi ime, kui küsitakse 1960. aasta Tokyo olümpiamängude 400 m finaaljooksust osavõtjaid radade järjekorras. Või kes tuli (ja mis tulemusega) aastal 1936 Berliini mängudel teivashüppes neljandaks. Ja uskuge või mitte – neid vastuseid teatakse!" imestab Indrek Salis.

Nagu paljudel teistelgi kilvaritel ei ole temalgi teemat, mida ta teaks peensusteni. Aga pole ka niisugust, mille ees püssi otse põõsasse viskaks. "Püüan olla võimalikult mitmekülgne. Loomulikult ei saa sellisel moel end harides sukelduda mõne ala detailidesse (nagu oli esimeses Tarkade Klubi koosseisus, kuhu valiti mehi tõesti põhimõttel, et iga ala kohta oli oma tark). Mina võitsin näiteks hiljuti lõppenud Hardi Tiiduse memoriaalil ainult ühe alavõidu kümnest – teaduse ja tehnika. Täpselt sama kordas ka teiseks tulnud Ove Põder, kes oli teadjaim ainult spordis."

Euroopa meistrivõistlustel teine

Indrek Salise iseloomustamiseks järgmised faktid:

- Euroopa meistrivõistlustel individuaalselt II ja IV koht;

- Eesti meistrivõistlustel neljakordne individuaalne kuld ja paaride võistluses üheksakordne kullaomanik; medalikogust puudub aga võistkondlik kuld, kuna Indrek on enamasti ise olnud korraldaja;

- pildimängus Eesti kolmekordne meister;

- kunagine telemängu "Kuldaju" võitja (auhind viis Türki Marmarisesse);

- ülejäänud auhinnakohti on võimatu kokku lugeda, sest need täidavad terve kapi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee