Elu
Õhtulehe video!

Jussikese seitse keelt: mitu kuud tuupimist kolme pooletunnise etenduse nimel (2)

Viljar Voog, 1. oktoober 2012, 16:45
 Viljar Voog
„Сәлем, менің атым Jussike!" ehk „Tere, mina olen Jussike!" on näitleja Tarmo Männard võimeline pärast poolteist nädalat kestnud tuupimist kasahhi keeles soravalt ütlema. Kasahstani riigikeel on viies võõrkeel, mille mees lastelavastuse „Jussikese 7 sõpra" tarvis on ära õppinud, tihti panustades mitu kuud higi vaid paari pooletunnise etenduse tarvis.

Eesti, jaapani, vene, fääri, hiina, kevadel ootab ungari, aga praegu kasahhi keel, - NUKU etendus „Jussikese seitse sõpra" on kümne aastaga maailmale korraliku ringi peale teinud. Iga uus keel tähendab peaosatäitja Tarmo Männardile aga vaevarikast õppimisprotsessi. „See on hirmus töö ja tampimine," selgitab mees, kuidas etendus iga kord pähe jääb.

Männard toob näiteks fäärikeelse tüki, mida oli peaaegu võimatu ära õppida, sest terve Eesti peale leidus vaid üks selle keele kõneleja. Õnneks mängis Eesti jalgpallikoondis just parajasti Fääri saartega. „Käisin pressisektoris ringi ja leidsin ühe noormehe, kes rääkis keelt, mida ma polnud varem kuulnud, aga mida ma teadsin olevat fääri keele. Lasin temal teksti sisse lugeda, panin CD-plaadi autos mängijasse ja iga kord kui ma autoga sõitsin siis ma kuulasin ja kuulasin ja kuulasin, kümneid ja sadu kordi," meenutab Männard.

Kui ühe keele õppimiseks vajalikud kuulamised tundideks ümber arvutada on näitleja kindel, et neid tuleks kokku mitme päeva jagu. „Ükskord ta lihtsalt jääb meelde," võtab mees tampimismeetodi kokku.

Peab jääma, sest laval Männard mingit keeleabi ei saa. „Mul on -6 prillid - see on väga kange. See tähendab seda, et keegi ei saa mulle saalist midagi ette näidata ja kuna mu parukas ei ole pikkade juustega, siis mulle ei saa ka mingit kõrvaklappi kuskilt minna," selgitab ta oma muret.

Miks end üldse tõlketööga vaevata? „Kohalikus keeles mängime me seda sellepärast, et selles etenduses ma suhtlen lastega: ma küsin laste käest asju ja nad vastavad mulle. Kui ma küsin Jaapani laste käest eesti keeles: „Mis see on?" siis ükski jaapani laps ei saa aru, mida ma küsisin ja kui nad ka vastavad, siis on kõik ühed pudru ja kapsad ja väga mõttetu," räägib Männard.

Esimene välisreis oligi just Jaapanisse. Enne esietendust oli Jussikese rollis oleval näitlejal higi krae vahel ja kõht lahti, aga siis läks esinemiseks. „Kui ma küsisin Jaapani lastelt, „Mis see on: kopp-kopp-kopp?" Ja nad karjusid mulle „Kanadzuchidese!", siis ma sain aru, et jaapani lapsed said aru, et mina küsisin, nad said aru, mida ma küsisin, nad vastasid mulle ja mina omakorda sain aru, mida nad mulle vastasid ja mina sain omakorda ütelda selle peale: „Jah, see on haamer!"" meenutab mees, kuidas kõik lõpuks hästi läks.

Kõik see töö ja vaev kulub ära väga kiiresti. Kui näitlejad täna pooletunnise etenduse hiina keelt õppivatele Eesti noortele ette kandsid, tegid nad seda alles kolmandat korda ja vaevalt et seda etendust niipea uuesti vaja läheb. „See töömaht on meeletu," nõustub Männard, et õppimise-esinemise suhe on üsna kiivas. Ometi läks mees pärast etendust teatrist koju ja hakkas novembrikuus esietenduva kasahhikeelse „Jussikese seitse sõpra" teksti pähe õppima.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee