Kommentaar

Gori karikatuurid ja tänane «eliit»  (31)

Jakko Väli, kolumnist , 29. september 2012, 09:02
Gori nime peaks teadma iga vähegi haritud eestlane. Harimatutele teadmiseks, et ta oli Eesti kõigi aegade nimekaim karikaturist, kes ebaeestlasliku teravusega tabas esimeses vabariigis valitsenud pingeid, saksikult käituvate maavillaste poliitikute kahekeelsust ja labasust lausa briljantsel moel.

Gori hiilgeaeg jäi kolmekümnendatesse, kuid 21. sajandi Eesti vabariigis on tema karikatuurid taas kord vägagi omal kohal. Ehk teisiti öeldes on tänased eestlastest valitsejad suures osas täpselt sama koomilised ja naeruväärsed nagu nad olid seda ka esimese vabariigi ajal.

Oleme ajas tagasi läinud ja mitte heas mõttes

Kodanikunime Vello Agori kandnud karikaturist elas keerulisel ajajärgul ja pidi ellujäämiseks koostööd tegema nii sakslaste kui ka punastega.

Kuid millel põhineb meie rahvuse püsimine siin paesel pinnal läbi aastatuhandete?

Aga just sellel, et oleme selles keerulises geograafilises asukohas säilitanud terve mõistuse, reaalsustaju ja tohutu töötahte.

Kui Lembitu asemel oleksid muistsete eestlaste vanemad olnud Ansipi, Ilvese või Reinsalu taolised silmaklappidega muinasjutuvestjad, eksisteeriks eesti rahvus veel vaid tolmunud ajalooraamatutes.

Rahvuse tervise näitaja on muu hulgas ka see, kas me suudame enda üle naerda või ajame silmad punni ja keeldume mõningaid rahvuse omapärasid tunnistamast.

Lätlaste, soomlaste ja venelaste üle naerame me mõnuga, kuid enda puhul tunnistame vaid seda, et oleme pisut... hmm... aeglased.

Mis aga puudutab meie niinimetet eliiti, siis nemad on enda arvates üldse peaaegu veatud, targad ja ilmeksimatud ning lumpen (värdjalik sõna, mida Reformierakonna liikmed oma rahvuskaaslasi iseloomustades sageli kasutavad) ei saa lihtsalt nende ebainimlikest pingutustest riigi ehitamisel aru.

Tavakodaniku pilgu läbi paistab tänaste riigitegelaste tegutsemine pigem nii, et lääne suunal poetakse ilma vaseliinita ja ida suunal paisatakse välja kõik, mida iganes sülg parasjagu suhu toob.

Paraku ei ole meil võimalik tegutseda laulusõnade kohaselt ja lükata Eestimaa lahti sellest kohast, kus oleme. Rahvusena on meid eri aegadel paisatud küll itta, küll läände ja meie ürgkodu asukoha üle vaidlevad teadlased siiani. Mina käisin Tartus ülikoolis sel ajal, kui seal valitses Paul Ariste koolkond ja seisukoht, et eestlaste juured on Uuralite taga. Kuid professor Künnap üritas juba toona seda teooriat kõigutada. Fakt on see, et siin on me kodumaa ja ei tagasi ega edasi me siit minna ei saa. Kuid selleks, et ka aktiivsed ja tublid eestlased siia elama jääksid (mitte ainult nn lumpen), on vaja riigi sees tekitada reaalne diskussioon tuleviku ja tegelike võimaluste üle.

Tänane ühiskond vajab raputamist

Tuima näoga rahvale näkku valetavatele koalitsioonipoliitikutele, uimastele opositsioonipoliitikutele ja kahekeelsele presidendile tuleb vastukaaluks seada arvamusliidrite, teadlaste ja intelligentsi ühisrinne. Muidu see elu siin

Maarjamaal ei muutu mitte kunagi. Poliitikud on Toompea nii tugevalt barrikadeerinud seaduste ja e-hääletusega, et suudavad seal istuda ka piltlikult öeldes viimsepäeva laupäevani, rahva tegelikust arvamusest ja valimiste hääletustulemustest hoolimata.

Isiksuste ja isikupäraste inimeste osa Eesti «eliidis» on nutuselt väike. Kas keegi kujutab ette, et Taavi Rõivas, Priit Toobal, Kalle Palling või Urmas Reinsalu oleksid suutnud mõnes Euroopa riigis teha sellist karjääri, nagu nad on teinud Eesti vabariigis? Kindlasti mitte. Vaadates Leedu presidenti, Läti peaministrit, Venemaa kahepäise kotka kahte pead ja Soome ning Rootsi valitsusliikmeid, siis jätab meie juhtide kvaliteet ikka kõvasti soovida. Aga nende enesekindlus on pöördvõrdeline nende reaalsete tegudega ja see põhineb eelkõige ühiskonna vaikival alalhoidlikkusel.

Gori ennast tagasi ei hoidnud, eriti just oma hiilgeaegadel, kolmekümnendatel.

Klassivahed on meil taas sama suured, kui olid esimeses vabariigis ning Gori poliitiline koomika seega taas ülimalt aktuaalne.

Eesti ühe mõjukama ajalehe Vaba Maa pani Päts kinni pärast seda, kui leht paljastas «solvaval viisil» võimupoliitikute valimispettuse. Ehk sooviks keegi ükshaaval ära kägistada kõik need ajakirjanikud ja kolumnistid, kes julgevad midagi öelda praeguse valitsuskoalitsiooni või nende Kadriorus istuva käpiknuku kohta.

Kui Rein Lang andis hiljuti ühes maakonnalehes mõista, et vajadusel võib poliitkamarilja ajakirjandusel kummitemplit (tuntud ka kui riigikogu) kasutades kaela kahekorra keerata, siis aastal 1938 seda ka tehti.

Täna aga on seis selline, et nii vabariigi president kui ka kaitseminister kahjustavad oma kummaliste ja teiste riigistruktuuridega kooskõlastamata impulsskirjutistega üsna üheselt Eesti riigi julgeolekut ja ka majandust, kuid sellekohane kriitika üritatakse keerata üksikute kibestunud inimeste isiklikuks seisukohaks.

Ajakirjandusel kael kahekorra

Uut Gorit tegelikult ei olegi vaja, sest kõiki, kes vaatavad tema karikatuure, mis tehtud varsti peaaegu sajand tagasi, tabab terav äratundmisrõõm. Mitte midagi ei ole muutunud. Teise vabariigi algusest on möödunud 22 aastat ja riik laguneb koost, sest inimesed on kurnatud, räsitud ja ilma igasuguse lootuseta. Poliitikutel aga jätkub energiat sõimata Venemaad ja kiita Titanicuna uppuva eurotsooni enneolematut tugevust. Sisepoliitikas on meil ju nii Reformierakonna kui ka IRLi arvates kõik korras.

Täielikuks õnneks on vaja veel vaid tõsta närust lastetoetust umbes viinapudeli hinna võrra ja valimistele saab taas minna rumalvalijat Venemaa ja Savisaarega hirmutades.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee