3
fotot
1971. aastal viimases rollis kõrtsitüdrukuna filmis «Metskapten» (pildil koos Heino Mandri ja Rein Areniga). (Repro raamatust)

"Ma arvan, et ma olen täie mõistuse juures, kui ütlen, et vanaema Ellen hakkas mind unenägudes kummitama. Ja ma kartsin teda. Lõpuks ma lihtsalt palusin, et ta ei kummitaks mind enam. Ning ta kadus. Aga midagi jäi temast minu sisse, mida ma ei osanud seletada," meenutas džässlaulja Hedvig Hanson esmaspäeval oma raamatu "Jutustamata lugu" esitlusel Teatri Puhvetis.

Kirjastuses Tänapäev ilmavalgust näinud raamat räägibki Hedvigi vanaema Ellen Kaarma päevikute, näitlejanna kolleegide ja kaasaegsete meenutuste abil seni jutustamata loo näitlejanna lühikesest ja traagilisest eluteest. Kuigi Ellen Kaarma, kellega Hedvig polegi kunagi kohtunud, oli 1950. ja 1960. aastatel Vanemuise teatri üks säravamaid naisnäitlejaid, oli ta siiani teenimatult unustusse vajunud.

"Minu tutvus vanaemaga sai alguse alles viisteist aastat tagasi," märkis Hedvig Hanson raamatu esitlusel. "Sest mu isa (Tõnu Kilgas – J. K.) ei olnud temast eriti rääkinud ja isal olid selleks omad põhjused. Just sel ajal kolisin ma isa korterisse Mustamäel ja läksin tuhlama tema keldrisse, kust leidsin mõned päevikud ja albumid. Need olid Elleni päevikud. Üks nooruspõlve päevik aastatest 1944–45 ja päevik Lõuna-Eesti Teatri ajast, samuti albumid tema rollidest. Tassisin kogu selle materjali üles ja sukeldusin sellesse. Tundus nii põnev! Lugesin neid päevikuid. Ja keegi hakkas mind kummitama. Mõned aastad möödusid, kuni ühel päeval kuus aastat tagasi ma mõtlesin, et kui teeks Ellenist lühikese dokfilmi. Ent ühel hetkel tundus, et seda on vähe. Kuni eelmisel sügisel võtsin ma paberilehe – see oli 3. oktoober – ja kirjutasin sinna sõnapaari "jutustamata lugu". Ühtlasi hakkasin otsima dokumente, mis puudutavad Elleni lõppu. Muude paberite hulgas tuli välja ka Elleni viimane kiri oma raviarstile ja muudki, mida novembrikuises pimeduses oli päris raske lugeda. Aga ma murdsin sellest läbi ja kirjutasin jutti kolm kuud. Kuni veebruaris oli lugu valmis," meenutas Hedvig Hanson raamatu sündi.

Seda allpool koos Ellen Kaarma kolleegide ja tuttavate meenutustega refereerimegi.

Viimane vaatus

Helend Peep meenutab, kuidas Hugo Raudsepa "Vedelvorsti" trupp ootas Vanemuise ees väljasõitu. Saabus ka napsitanud Ellen Kaarma ja samal hetkel väljus teatrist Kaarel Ird, kes hakkas Kaarmat sõimama. "Võib olla Ellen tahtiski, et ta ei peaks seda osa mängima – ta oli harjunud suuremate, psühholoogiliste rollidega. Igal juhul jäi see tema viimaseks rolliks Vanemuises. Kui Ellen lahti lasti, siis ma tundsin, et see oli Ellenile ränk karistus. Tagantjärele võib öelda, et see otsus oli Ellenile surmahoop." Teatrist sunniti Ellen lahkuma 1967. aastal.

Pärast teatrist vallandamist algas Ellen Kaarmal tema poolvenna Jaak Kaarma sõnul võitlus alkoholismi kui haigusega. "Rääkisin siis paaril korral Ellenist ka Irdiga. Alguses Ird sõimas, et andekas näitleja, aga temaga on võimatu töötada, hakkab vastu. Teine kord, kui Ellen oli just haiglas oma ravikuuri lõpetamas, rääkisin taas Irdiga. Ird vastas, et kui Ellen kaine suudab olla, tulgu tagasi. Aga Ellen oli uhke, ta ei läinud. Ja tulemused kestsid kahjuks lühikest aega."

Jaak Kaarma tunnistab, et talle oli moraalseks löögiks, kui Elleni raviarst, psühhiaater Jüri Saarma ütles, et perspektiivi eriti ei ole, et nad ei suuda Ellenit terveks ravida.

Juuni keskel 1973 viidi Ellen Kaarma psühhoneuroloogiahaiglast sisekliinikusse uuringutele piirkonna miilitsavoliniku saatel, kuna tal oli olnud pahandusi miilitsaga. Viimane rõhutas, et haigele ei tohi riideid kätte anda ega teda enne välja lasta, kui sellest on teatatud temale. "Mina ei teadnud, et tal on probleemid alkoholiga – teadsin teda Vanemuise primadonnana," meenutab Riina Parnaul, kes tollal töötas sisekliinikus meditsiiniõena.

"Ühel päeval tuli poeg Tõnu Ellenit vaatama ja tõi talle lille. Kui rõõmsalt Ellen oma pojale kaela hüppas, kui südamlik see hetk oli!" mäletab Riina Parnaul.

Surma asjaolud praegugi ebaselged

Ometi Kaarma põgenes haiglast. Esimese korruse koridori akna kaudu. Hüvastijätukirjas osakonnajuhatajale märkis ta, et ta on rahul haigla personaliga, aga peab põgenema, sest sellist karistust nagu vangla pole ta ära teeninud.

Elleni sõbranna Asta Oraspõld räägib raamatus, et elu lõpuperioodil muutus Ellen tõeliselt dramaatiliseks, kuna talt oli ära võetud tema teater, mida ta kõige rohkem armastas, ja ta ise ei olnud küllalt tugev, et jalule tõusta. Teatrist hoidis ta eemale. "Ta käis ravil ja oli vahel jälle endine. Ma ütlesin talle ikka, et kui oled kaine, ei leia ma sinus vigu. Purjus peaga oli ta aga meeleheitlik. Juhusuhted kurnasid ta hinge, ta teadis, et ei leia enam sellist armastust, millest ta unistas. Et ta on kaotanud kõik ja eelkõige iseenda," meenutab sõbranna. "Elleni raevuhood olid koledad. Kogu kibedus, mis temas oli, paiskus siis välja. Ta oli uhke ja selles uhkuses ennasthävitav."

Poeg Tõnu Kilgas meenutab raamatus, kuidas päev enne oma surma tahtis haiglast põgenenud ema koju tulla, kuid et Tõnul olid külas sõbrad, kellega ta pidi järgmisel hommikul noortelaagrisse sõitma, oli pojal piinlik ema koju lasta. "Mäletan, kuidas ta läks – sitskleidis, kõhnad jalad all, komberdades. Ja nii ta läkski. Sellest on mul eluaeg valus."

1973. aasta 3. juuli jäi tollal 45aastase Ellen Kaarma viimaseks elupäevaks. Hilisõhtul oli ta pidutsemas ühes Vallikraavi tänava korteris, kunstnikust sõbra Endel Kangro juures. Peale Kangro ja Kaarma pummeldasid seal veel üks mees ja blond naisterahvas. Kas näitlejanna tõesti trepist alla kukkus või löödi talle tömbi asjaga vastu pead, nagu selgub kohtuekspertiisi aktist, jääb igaveseks saladuseks. Ellen Kaarma surma lahendamata jätmine võis olla uurijate lohakus, aga võib-olla üritati säästa lähedasi ja hoida väärikamana Vanemuise armastatud näitleja mälestust, kirjutades surmatunnistusele "insult".

Elleni poeg Tõnu sai tõe ema surmast teada 38 aastat hiljem.

Ellen Kaarma lühikeseks jäänud elu

Ellen Kaarma (1950. aastast Ellen Kilgas; 2. jaanuar 1928 Tartu – 4. juuli 1973 Tartu) oli eesti näitleja. 1945–1946 õppis Tallinna Draamateatri draamastuudios ja 1946–1949 Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis.

Pärast lõpetamist suunati kursus Võrru Lõuna-Eesti Teatrisse, mis paraku mõne aasta pärast suleti. Ellen Kaarmast sai Vanemuise näitleja, ta mängis kandvaid osi (üle 50 rolli) ja oli Vanemuise publiku lemmik.

Ellen Kaarma oli 1950–1952 abielus Gunnar Kilgasega. Hiljem elas ta koos Lembit Mägediga, kellega tal sündis poeg Tõnu Kilgas.

Allikas: Vikipeedia

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis