Kommentaar

Ka palgaprobleem taandub lõpuks hariduse kvaliteedile  (14)

Heido Vitsur, majandusteadlane , 24. september 2012 07:22
Neli aastat kestnud kriis on teinud oma töö. Inimesed on väsinud. Väsinud ootamast, et elu paremaks läheb. Koos väsimusega on otsa saanud ka paljude optimism. Ilmselt ka säästud, millega niigi raskes olukorras uutele, silmapiirilt ähvardavalt terendavatele raskustele vastu seista. Küllap ei paranda seda nukrat pilti ka need neli ja pool protsenti, mis tuleva aasta eelarves palkadele juurde antakse.

Lisandub veel nõutus ja tujutus. Inimesed ei suuda omavahel kuidagi kokku panna ülaltkostvaid kinnitusi selle kohta, kui edukas Eesti on ja seda, kui ebaedukas ise ollakse. Võrreldakse Eesti kohustusi ESMis osalemisel ja palgatõusuks vajaminevaid summasid, palgatasemeid meil ja neis riikides, kelle toetamiseks oma rihma pingutama peame.

Vähesed on palgaga rahul

Täna on Swedbanki ja konjunktuuriinstituudi uuringu järgi oma sissetulekuga täiesti rahul üksnes neli protsenti meie inimestest. Vähevõitu. Samal ajal on aga nende osa, kes ei ole oma sissetulekuga üldse rahul, kasvanud igalt viiendalt inimeselt igale neljandale ehk 25%le. See on ka loomulik, sest samapalju on meil inimesi, kes elavad vaesuses või selle piiril.

Seepärast ei ole ka üllatav, et sel sügisel on palgateema koostatava eelarve tulipunktis enam kui kunagi varem. Loomulikult üksnes avaliku sektori töötajate palgad, sest killustatud ja organiseerimata ärisektori palgad meil avalikuks jututeemaks tõusta ei saagi.

Võib-olla on see isegi hea, sest nii on Eesti palgaprobleemide keskmes kõige inimlikumate kutsealade, õpetajate ja meditsiinitöötajate palgad. On väljaspool kahtlust, et just nende kutsealade palgad on meil võrreldes arenenud maadega üldisest proportsioonist kõige enam väljas ja kannavad nagu enamikus teistes postsotsialistlikes riikides sama päritolumärki: segu tagasihoidlikest võimalustest ja üldisest kättesaadavusest. Meie teadvuses ei kuulu arstid väga kõrgepalgaliste ning õpetajad ja meditsiiniõed soliidse palgaga töötajate hulka. Paraku jäävad nende palgad seetõttu ka edaspidi peale üldisest jõukusest tulenevate piirangute sõltuma meie väärtus-skaala arengust, mille kiiret muutumist pole loota.

Kakskümmend aastat kümnes postsotsialistlikus riigis on midagi sellist, millega tuleb arvestada ja millele peab mõtlema. Esiteks on see tunnistuseks sellele, kui raske on väljakujunenud proportsioonide muutmine. Inimesele tasuta ja ühiskonnale odavad arstiabi ja haridus on ju igal juhul meeldivad asjad ja võiks meist enamiku arvates igavesti kesta.

Teiseks on see tunnistuseks ka nende maade institutsioonilisele või poliitilisele suutmatusele, sest pole sellist maad ega valitsust, kes ei mõistaks hariduse ja tervishoiu tähtsust rahvuse ja riigi tulevikule.

Kolmandaks on meditsiinitöötajate palkade ümber toimuv hea mudel, mille alusel võib prognoosida mitme teise kvalifitseeritud tööjõuga sektori tööjõu ja palgapoliitika arenguid.

On selge, et õpetajad ja meditsiinitöötajad ei ole palgavõitluses kaugeltki ühesugusel positsioonil. Õpetajate positsioon on siin tunduvalt nõrgem, sest haridussüsteemi ootab eest vältimatu kokkutõmbamine – õpilasi ju pole. Ka ootavad meie rikkad naabrid enda juurde meditsiinitöötajaid, aga mitte õpetajaid. Kolmandaks pole õpetajatel kuigi kerge – kui üldse – alustada tasuvat erapraksist. Neljandaks on inimesed märksa enam mures oma tervise kui meie koolides antava hariduse pärast.

Kuigi praegu on meditsiinitöötajate palgaküsimus kõige kriitilisem, tundub mulle, et pikemas perspektiivis peitub Eesti tuleviku kõige olulisem probleem koolides. Selles, mida ja kuidas koolides õpetatakse ja milliste oskustega ja väärtusteadvusega õpilased koolist lahkuvad. See aga sõltub suurimal määral õpetajatest ja õpetajate koolitamisest. See on palju enam aega, mõistust ja jõudu nõudev ettevõtmine, kui gümnaasiumilõpetanust korraliku arsti vormimine.

Senine tee viib tupikusse

Asi on ju selles, et kui me ei suuda oma haridussüsteemis piisaval määral koolitada selliseid inimesi, kes suudavad ükskord ometi hakata Eestis viljelema jõulisemalt enamat väärtust loovaid tegevusi, pole meil kunagi võimalik siin kõrget elatustaset võimaldavat tööjõudu, olgu nad arstid, tehnoloogid või konstruktorid, ametis pidada. Avatud maailm ei jäta meile lihtsalt sellist võimalust.

Me võime nii, nagu me oleme seni elanud, elada veel mõnda aega, kuid see on suurel määral oma küürust elamine. Ükskord saab see aeg ümber ja kui me selle aja jooksul ei ole oma inimkapitali arendamises jõudnud oma edukamate naabritega võrreldavale joonele, ootab meid elu perifeerias, selle sõna igas tähenduses.

See aga tähendab, et me peame õppima nendele programmidele, millest sõltub meie rahvuse püsimajäämine, piisavalt raha leidma.