Kommentaar

KOMMENTAAR | Parimad arstid on Eestist juba ammu ära läinud (12)

Nele Kirss, Tallinn, 22. september 2012 09:00
Parim meditsiinipersonal on piiri taha läinud, aga mida me nendega peale hakkame, kes siia on jäänud?

Minu abikaasa saabus 14. septembril hilja õhtul lennukiga Belgiast, kus viibis lähetuses. Kusagil kesköö paiku jõudis lennujaamast taksoga koju. Natukene sõi. Istusime, vestlesime, vaatasime telekat ja siis äkki mees tundis end halvasti.

Järsku hakkasid pihta kohutavad valud kõhus, kaasnes oksendamine iga paari minuti tagant, tekkis nõrkus, nahk kattus külma higiga. Andsin talle mingit valuvaigistit – mitte midagi ei aidanud. Lõpuks kusagil 2-3 vahel öösel kutsusin kiirabi. See tuli kohale 15 minuti jooksul. Kiirabibrigaad hakkas mehe ümber askeldama. Arst katsus kätega kõhtu.

Mina arglikult, et kas kõik sümptomid ei viita mitte pimesoolepõletikule? Olen kunagi ülikooli ajal kohustuslikus korras kaks aastat õppinud meditsiini, isegi vastav diplom olemas – tsiviilkaitse meditsiiniõde. Isegi minule piisas sealt saadud teadmistest, et hakata kahtlustama, et tegemist võib olla just pimesoolega. Brigaadi liikmed kinnitasid kõik kui ühest suust, et ei midagi sinnapoolegi!

Arst täitis mingi lehe ära, soovitas vajadusel lasta end hospitaliseerida Merimetsa haiglasse, tegi valuvaigistava süsti ja lahkus. Kuidagi venitasime hommikuni välja ja siis hakkasid jälle valud. Jälle andsin valuvaigisteid, aga need enam ei aidanud.

Mees muudkui oksendas, oigas ja oli sõna otseses mõttes juba minestamas.

Hilja õhtul kutsusin jälle kiirabi välja. Tuli muidugi juba teine brigaad. Seekord arst oli naisterahvas. Mina jälle ajan ikka oma joru edasi, et kas tegemist ikka pole pimesoolepõletikuga, et nüüd mees kurdab valusid just kõhu paremal poolel, just seal, kus see pimesool pesitseb? Jälle kõik kinnitavad, et ei-ei, ei midagi niisugust!

Lõpuks palusin neil mehe Merimetsa haiglasse viia. Seal pandi ta tilguti alla, hommikuks läks asi paremaks, tugevad valud kadusid ja ta lasti koju. Koju jõudes hakkasid valud jälle pihta. Nüüd juba minu pakkumise peale kutsuda kiirabi raputas mees pead. Veel üks päev ja öö möödusid jubedates valudes. Ei hakka siin pikalt neid õudusi kirjeldama, kel on sarnaseid kogemusi, see teab.

Lõpuks saabus esmaspäev ja mees otsustas end ise haiglasse panna. Helistas perearstile Tõnismäe polikliinikusse, sõitis oma autoga sinna! Sai trahvikviitungigi valesti parkimise eest. Perearst suunas ta algul samuti Merimetsa haiglasse, sealt juba mingi vastutulelik õde juhatas teda kõrvale Meremeeste haiglasse. Tunni pärast oli mees operatsioonilaual – tal lõigati pimesool välja! Asi olevat juba piiri peal olnud.

Austatud Eesti valitsus, parlament, peaminister, president ja muud sellised vennad! Pange oma pead kokku ja tehke midagi, mis lõpetaks arstide äravoolu meie juurest! Kompetentsete arstide, muidugi! Need, kes ei oska tuvastada pimesoolepõletikku, need mingu aga – nendest me puudust tundma ei hakka!