Elu

Kuidas algas Oti, Taneli, Hendriku ja Ikevaldi koolitee (21)

Kais Allkivi, Katharina Toomemets, Jaanus Kulli, 1. september 2012, 09:04
 Tiina Kõrtsini, erakogu
Ott Lepland pelgas kooliminekut: "Aga mis saab, kui direktor mult kella küsib? Ma ei oska ju vastata!"

"Umbes nädal enne esimest koolipäeva kuulutas Ott, et tema aktusele ei lähe. Pika pinnimise peale teatas ta mulle ilmekalt: "Aga mis siis saab, kui ma astun suure kooli uksest sisse, direktor tuleb vastu ja ütleb: "Tere, Ott! Kas sa saad mulle öelda, mis kell on?"" Ott ei tundnud kella ja tal oli kohutav mure, et ta ei oska vastata," jutustab laulja Ott Leplandi ema Külli naerdes.

"Ta kartis lolli olukorda jääda, kuigi lapsed hakkavad üldiselt alles teises klassis kellaaega jagama," möönab muusikaõpetajana töötav Külli Lepland. Ta meenutab, et 1994. aastal Jüri gümnaasiumis kooliteed alustanud poeg pelgas suurt koolimaja. Esimese klassi tunnid toimusid tegelikult koolimaja kõrval Taaramäe lasteaia ruumides, millega Ott oli poolteiseaastasest peale harjunud, sest käis muusikakasvatajast emaga kaasas maast madalast.

Otil olevat olnud teisigi koolihirme. "Tähed olid tal kõik selged, sellega polnud üldse probleemi. Aga ilmselt pelgas ta muutust – täiesti uut olukorda ja uusi inimesi. Ott ütles, et on harjunud oma kasvatajate Eda ja Merjega ega kavatse neid välja vahetada. Olin juba valmis, et mind ootab sama mis ühte töökaaslast, kes istus tütrega pool aastat kõrvuti pingis, enne kui laps oli nõus üksi toime tulema," mäletab Külli.

Ka ema jäi Otile õpetajaks

"Õnneks teadsin, kellest saavad kahe esimese klassi juhatajad. Mõlemad olid väga head pedagoogid: üks oli hästi range ja tema oma lapsed olid juba suured, teine oli just kolme lapse kõrvalt üle hulga aja tööle tulnud. Tema nimi oli Terje Papp ja Ott kiindus temasse kohe." Külli võttis poja kaasa, kui õpetajad ja lapsevanemad uue õpiaasta eel kooli koristasid: "Ott sai mõlema õpetajaga tuttavaks ja tegi kohe oma valiku – lähen ainult sel juhul, kui Terjest saab minu klassijuhataja." Nii sai poisist 1.b klassi õpilane. Ja esimesel koolihommikul ei tulnudki enam Otti keelitada koduuksest välja astuma.

Külli valmistus poja kooliminekuks hoolega. "Tol ajal ei olnud ju riideid saada, aga mul õnnestus hankida üks väga huvitav beežikas linane riie ja õmblesin talle sellest ülikonna. Veidi suur sai, aga ta nägi selles väga šikk ja soliidne välja, suured lilled käes. See oli hästi armas!" kiidab Külli ja nendib: "Iga ema vaatab ju saalist heldinult, kuidas ta laps pidulik välja näeb." Õhtuks oli hele ülikond küll üpris määrdunud. "See läks pesus kokku ja jäi nii väikseks, et ei saanud enam selga panna," räägib Külli.

Kuna ta andis muusikatunde nii lasteaias kui koolis, jäi ta Otile ühtlasi ka õpetajaks. "1.a ja 1.b klass olid nagu öö ja päev: a-klassi juhtusid kõik hästi aktiivsed lapsed, b-sse tagasihoidlikumad ja häbelikumad. See oli märksa tasasem ja rahulikum klass," võrdleb Külli.

Ott tuli koolist kaks tundi

Külli on Oti esimesele klassijuhatajale tänini tänulik: "Ott istus mul kõigi lasteaia laulutundide ajal klaveri all ja jättis meeletult palju laule meelde. Laul saatis kõiki tema tegevusi: nii kui Ott pliiatsi võttis, läks tal kohe ka suu lahti. Õpetaja Terje nägi pool aastat rahulikult ja järjekindlalt vaeva: "Otikene, palun ära praegu laula." – "Oih, vabandust! Ei laula!"" Toosama õpetaja Terje oli mõistev ka siis, kui laulupoiss teises klassis produtsent Emil Ojale silma jäi, plaadisalvestuste tõttu koolist puuduma pidi ja järeleaitamist vajas.

Ott olevat kippunud sageli oma maailma ära kaduma ja talle tuli meelde tuletada, et ta viibib tunnis või peaks kodutööd ära tegema. "Ta oli laps, keda oli vaja utsitada: "O-ott!" – "Jajah!" Natukese aja pärast oli ta jälle oma mõtetes. Ta ei olnud nii joone peal, et tuli koju ja hakkas kohe õppima," tunnistab Külli. "Aga ei mäleta ka, et koduülesannete ümber oleks väga sõda olnud. Pigem oli tegemist sellega, et koduteel unelema kippuv Ott rutem koju saada. Oti koolist tulemine – üle ühe väikese mäe – võttis kaks tundi. Jälgisin teda: vahepeal kadus ta ära, siis ilmus jälle vaatevälja. Vahepeal tuli ju kotti keerutada ja mida kõike," muheleb Külli.

Ott on üks artistidest, kes astub üles tänase tarkusepäeva õhtul Rock Cafés koolialguskontserdil. Esinevad ka Smilers, The Sun ja Ikevald Rannapi bänd Ketikoerad, kes annab oma viimase live’i. Õhtuleht uuriski, kuidas sai alguse muusikute koolitee.

Tanel Padar läks kooli rõõmuga, aga paigal ei püsinud

Esimesest koolipäevast leidis Tanel Padar hea põhjuse õit ulatada. "Eriti meeldis talle väikesena inimestele asju ja lilli kinkida," meenutab Taneli ema Dagmar Lääts.

Rohelised püksid jalas ja lillekimp käes, sammus kuueaastane Tanel Padar täpselt veerand sajandit tagasi Rakvere külje all Uhtna põhikooli (küll alles eelkooli, aga vormiriideid pidi juba kandma). Mängida sai seal muidugi rohkem, kui õpikutes näpuga järge ajada.

Ühel pool oli esimesel koolipäeval toeks vanem õde Gerli, teisel pool ema. "Kolmekesi läksime," meenutab ema Dagmar.

Ega seda tuge ja abi palju vaja olnudki, sest Tanel, kel lugemine ja arvutamine selged, läks ema sõnul kooli hea meelega: "Kõik omad tuttavad olid ees, ega seal võõraid ei olnud. Sealtsamast lasteaiast läksid lapsed kõik üle tee esimesse klassi." Sellepärast ei olnudki see väga eriline päev.

Rahulikult kooliõpilase moodi paigal istuda ei olnud väikesel Tanelil kerge. Õnneks oli esimene klass alles sisseelamiseks. "Pingil, ma arvan, ei pidanudki veel kuueaastaselt istuma," meenutab ema eelkooli, kus hindeid ei pandud.

Esimene koolipäev oli tema mäletamist mööda üsna tavaline. "Mis seal ikka, kõik lapsed lähevad kooli," ütleb ema. "Ma olin sel ajal üle tee lasteaias muusikaõpetajana tööl; küll väga lühikest aega pärast seda, kui poiss kooli läks, sest me kolisime sealt ära."

Väikeses kohas, kus kõik üksteist tunnevad ja kokku hoiavad, ei pidanud laste pärast muretsema. Suures linnas oleks ema süda valutanud, arvab Dagmar Lääts.

Ühte mäletab laulmisõpetaja haridusega ema aga selgelt: "Tanelile meeldis eriti väiksena inimestele asju ja lilli kinkida. Nii õpetajatele kui kõikidele teistele." Marian Männi

Ameerikas kooli läinud Ikevald Rannap: see oli getokool, klassikaaslasi oli igasugu rahvusest

"Ma ei tea isegi, miks mind kooli pandi, ju ma olin selline rahutu ja sain koolis teiste inimestega suhelda." Ikevald ütleb, et tahtis ise samuti kooli minna ja seda näitab ka seik, kui ta nelja-aastasena emaga loengus kaasas käis. "Ema just rääkis, et ülikoolilinnakus oli hästi kuulsa helilooja John Cage’i loeng. Seal oli küsimustevoor, aga keegi midagi väga ei küsinud. Auditooriumis olid mitusada tudengit ja väike Ike. Ja ma tõstsin käe püsti, et ma tahan küsida," meenutab ta. "Küsisin: "Kas sa oled rokkmuusikat kirjutanud?" Tema vastas: "Ei ole. Aga sina?" Ja ma ütlesin, et ei, mitte veel," naerab Ikevald.

Aktusest, klassikaaslastest või kooliasjade ostmisest Ikevald suurt ei mäleta. "See oli üsna selline getokool ja klassikaaslasi oli mul kõikvõimalikest rahvustest – hispaanlased, latiinod, tumedanahalised ja nii edasi. Konkreetselt kedagi ma ei mäleta, peale ühe tütarlapse. Ta nimi oli Sarah, tal olid pikad pruunid lokkis juuksed, pruunid silmad ja ta oli kaunis. Miskipärast on tema mul eredalt meeles."

Koolis, kuhu Ikevald läks, pandi katsena kokku õppima kaks esimest klassi. "Mõnedes ainetes oligi nii, et osad pandi tugevamasse ja teised nõrgemasse rühma ja mina olin siis tugevamas," teatab ta, uhkusenoot hääles.

Eestisse tulles narriti

Tema lemmikõppeaine oli matemaatika. "Mulle meeldis, et matemaatikas sai igasuguseid skeeme ja mustreid joonistada, seal õpetati kuidagi väga loovalt. Teine asi, mis mulle meeldis, oli jutustamine inglise keeles."

Pinginaabrit tal aga polnudki. "Seal oli nii, et kõik istusid eraldi. Ma mäletan veel seda, et kord oli väga range ja näiteks kontrolltöid tohtis kirjutada ühe kindla harilikuga."

Ameerika lasteaed ja esimene klass tekitasid Eestisse tulles Ikevaldile aga ka parajat peavalu. "Ma tulin Eestisse nii, et ma ei osanud ühtegi sõna eesti keelt ja läksin otse teise klassi Vanalinna Hariduskolleegiumisse. Vanaema õpetas põhimõtteliselt kolme kuuga mulle eesti keele selgeks." Ikevald ütles, et sisseharjunud kultuuriruumi ja aktsendi pärast teda esialgu lausa narriti. Mõni aeg tagasi, kui noormees Ameerikas käis, astus ta ka oma vanast koolist ja lasteaiast läbi. "Lasteaias oli kasvataja, kes on seal 26 aastat töötanud ja 17 aastat hiljem ta veel mäletas mind. Vaatas suurte silmadega ja embas. Ma tundsin ennast jälle nagu väike laps!"

Anne Velli: tähistasin Hendriku kooliminekut sõbrannade seltsis uhke peolauaga

"Mul on lapsepõlvest peale olnud kolm sõbrannat, meie lapsed sündisid hästi väikeste vahedega ning loomulikult läksid nad kõik ühel ja samal aastal ka esimesse klassi," meenutab laulja Anne Velli (kes viimastel aastatel küll rohkem tuntud näitleja ja lastešõu juhina) oma poja Hendrik Sal-Salleri esimest koolipäeva 1973. aastal.

"Sõbrannade lapsed läksid küll teistesse koolidesse kui Hendrik. Et Hendrik oli juba enne kooliminekut käinud Kivimäel Tallinna muusikakeskkoolis ettevalmistusklassis, siis oli loomulik, et ta sellesse kooli sisse astuski. Mäletan, et esimesel septembril sai ta pähe ka muusikakeskkooli mütsi," räägib Anne.

"Mingit muud erilist koolivormi ma ei mäleta. Jalas olid Hendrikul tumedad püksid, seljas oli valge särk ja peas tuttuus koolimüts. Päeval oli Kivimäel pidulik aktus, pärast mida tulid ka sõbrannad oma lastega minu juurde koju ja siis olid suured pidustused," muigab Anne. "Uhke laud oli kaetud – loomulikult tordid. Selline tore päev oli! Just selles mõttes, et tähistasime seda esimest septembrit kolme perekonnaga koos."

Anne ütleb, et kui Hendrik esimesse klassi läks, elasid nad Männikul, kust kooli polnud väga pikk sõit. "Aga kui me mõne aja pärast perega Kivimäele kolisime, läks asi hoopis lihtsaks. Tõsi, muusikakoolis käsis Hendrik vaid kolm aastat, siis tuli ta sealt koolist ära ja läks edasi Tallinna 10. keskkooli, mis asub samuti Kivimäe lähedal. Nii et ikkagi Nõmme kooli."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee