Elu

Kadri Hunt: õpetaja ei ole könn või eikeegi (10)

Urmas Vahe, 1. september 2012, 09:04
 Stanislav Moškov
"Tegelikult peavad mingil tasemel viisi kõik lapsed, mõnel on see anne ainult eredam. Lõpuks on erinevate meetoditega võimalik laulma panna kõik lapsed," usub Kadri Hunt, kes sügisest Raadio Laste Laulustuudio muusikakooli direktoritoolile istub.

Kadri on väga kogenud pedagoog: kunagisest "Entel-Tenteli" laululapsest on nüüdseks saanud 47aastane naine, kes uut õppeaastat on õpetajalaua taga alustanud vähemalt veerandsada aastat.

Isa teene oli see nii palju, et ta mulle laulu kirjutas. Aga et ma "Entel-Tentelisse" sattusin, on mõlema vanema süü. Nii isa kui ka ema Reet olid mõlemad tegevad ansamblis Elektra: ema seadis liikumist, isa tegeles muusikapoolega. Eks neile jäi silma, et lapsel oli laulusoont. Nii pandi mind esinema kevadkontserdil Kalevi spordihallis. Laulsin isa tehtud "Šokolaadilaulu" ja Elektra mustaks värvitud tädid tegid taga neegritantsu. Eks seal mind teleinimesed märkasidki.

Vanasti pärandati ametid tihti vanematelt lastele - käsitööliste lastest said enamasti käsitöölised, kaupmeeste võsukestest arstid, sama lugu oli ka muusikutega. Sest lapsed kasvasid ju selle asja sees. Muusikul on lihtsam leida oma lapses üles just muusikusoon ja seda arendada. Aga näiteks arst, kellel võib olla ülimusikaalne laps, aga kellel endal kõrva pole, ei pruugigi seda märgata. Mul endalgi on olnud juhuseid, kui katsetele tuuakse laps, kelle vanem ütleb, et ta ise viisi ei pea. Ega tea sedagi, kas laps peab.

Tegelikult peavad mingil tasemel viisi kõik lapsed, mõnel on see anne ainult eredam. Lõpuks on erinevate meetoditega võimalik laulma panna kõik lapsed.

Lapse võimete üle otsustamine on ju vanemale meeletu vastutus...

Just nimelt! Minulegi on see tunne tuttav. Oma laste musikaalsust märkasin küll, aga – vahest on neil soont mingi muu asja peale, mida ma ei oskagi näha...

Aga näiteks muusikakeskkooli saadetakse ka maalt palju lapsi, kes juba noorest peast internaadis elavad. Vanematel peab olema ikka väga kindel sisetunne, et nende annet sel määral usaldada. Kui enamikku ameteid hakatakse õppima alles pärast keskkooli, siis muusikas pole see võimalik. Kui noorele inimesele poeb alles keskkoolis muusika hinge ja saabub äratundmine, et ilma selleta elus ei saa, on juba lootusetult hilja. Kui kauni häälega noort lauljat annabki turgutada solfedžo kiirkursusega, siis pilliõppes ei tee seda aega tagasi mingi valemiga. Tänapäeval alustatakse viiuliga kolmeaastaselt. Juba väga noortel on meeletu tehniline tase ja rongist on väga kerge maha jääda.

Teine asi on oma lõbuks muusika õppimine, kus raisatud ei ole ükski selleks kulutatud hetk. Välismaal hakkavad inimesed tihti pilli õppima juba soliidses eas (või jätkavad noorena poolelijäänud õpinguid). Kui varanduslik taust on kindlustatud, hakatakse mängima harrastusorkestris. Aga mõistan, et siin ei ole inimestel selleks lihtsalt aega. Ega jõudugi.

Muusika õppimine ei ole kaugeltki liuglemine rahulikul veel. Lainetus on kiire tulema, rõõm vaheldub tüdimuse ja käegalöömisega. Paljud lapsevanemad on küsimuse ees, kas prääniku kõrvale peaks ilmuma ka piits?

Lastel tuleb mingi hetk paratamatult selline ajajärk nagu puberteet. Minagi suutsin oma vanemad viia nii kaugele, et ema kirjutas mulle muusikakooli lahkumisavalduse. No ei viitsinud pidevalt harjutada! Ainuke, mida õhinaga harjutasin, oli Bach, sest polüfooniline muusika on mulle alati meeldinud. Siis tuli koju isa, kellele ema allaandmisest rääkis. Mispeale isa otsustavalt kamandas: marss harjutama! Paha lugu oli see, et õpetaja leidis selle paberi päeviku vahelt siiski üles, sellest tuli paks pahandus. Mul oli pärast paha ja piinlik, et selline avaldus üldse kirjutatud sai.

Mu endagi sugulaste ringis on poisse, kellel ema lubas omal ajal muusikaõpingud pooleli jätta. Hiljem oli neil küll kahju: ema, miks sa meid ometi natukenegi ei sundinud! Tahame oma bändi teha, aga vaat ei oska.

Ka minu tütrel Maril oli lapsena aegu, kus kosmeetiku või riidepoe müüja ametid tundusid muusiku omast ahvatlevamad, aga leppisime kokku, et ta õpib viiulit põhikooli lõpuni ja siis otsustab ise, kas tahab sellega edasi tegelda või ei. Nüüdseks on ta kindlalt viiuli juurde jäänud.

Siinkohal julgustaks vanemaid ikkagi lapsega kokkulepet saavutama, et mingisugune faas – näiteks lastemuusikakool või mingi arv klasse – saaks lõpuni tehtud. Kui aga lapsest on kindlalt näha, et muusikut temast ei saa, on mõttekas vahetada pilli või minna üle huviõppesse – vähemalt hoida teda muusika juures.

Muusikaski maksab vana tõde, et kõik algab kodust. Kui laps jäetakse pilliga üksi, on tüdimus kerge tulema. Poeg Mihkel näiteks harjutas päris väikesena üksi klaverit nii, et kui jõudis mingi kohani, mis ei tulnud välja, alustas jälle algusest. Ja kui siis sama koht ikka välja ei tulnud, hakkas lõpuks nutma. Appi tuli tavaliselt vanaisa, kes võttis väikese poisi klaveri taga oma suurde sülle istuma ja niimoodi saadi kahekesi koos raskest kohast üle.

Loomulikult – kõigil ei ole klaverit mängivat vanaisa. Aga mingi ajani otsivad lapsed tuge vanematelt ikkagi. Kui vähegi võimalik, tuleks see tugi ka leida. Kas või moraalne. Mina käisin Mariga alguses aeg-ajalt koos viiulitunnis, sest ma ei taibanud sellest pillist tuhkagi ja poleks osanud teda kodus aidata. Muide, Venemaal on ema juuresviibimine pillitunni algastmes lausa kohustuslik.

Onu Kalmeri ümber oli omal ajal paarkümmend põnni-tirtsu, kes andsid välja Eestis tänini enimmüüdud heliplaadi "Entel-Tentel". Kas Kadri Hunt on neist väikestest imelastest ainus, kes muusika juurde jäänud?

Teilt kui pedagoogilt on paslik küsida: kas peab ikka veel paika vanade roomlaste mõttetarkus, et noored on hukas?

Niimoodi on vanemad põlvkonnad mõelnud aastatuhandete jooksul. Ma ei arva, et see oleks nii, enamik lapsi on ju üdini tublid. Aga kas nad suudavad pealevalguva infohulgaga üldse toime tulla?

Mõni asi teeb aga tõesti ärevaks. Pean silmas laste keskendumissuutlikkust. Mõni tähelepanek: vanasti olid esimese klassi lapsed kooliaasta avaaktusel pisut kartlikud, aupaklikud. Nüüd on aga palju selliseid, kes juba natukese aja pärast oma toolil nihelema ja ringi vaatama hakkavad – mingi lakkamatu võbelus on sees.

Viimase viie aasta jooksul olen hakanud tundma, et vajaksin eriharidust, et tuleksin üha suurema rahutute laste hulgaga toime nii, et ka ülejäänud normaalselt töötada saaksid. Rahutuid lapsi on alati olnud. Kui neid on mõni üksik, saab hakkama. Nüüd aga tunnen, et nende osakaal kipub ületama kriitilist piiri, maad hakkab võtma hüperaktiivsus. Näide, mis viib üht otsa pidi ka toitumisharjumuste juurde: üks poiss ei saanud aru, miks ta peab koorilaagris magama minema. Vastasin, et järgmisel päeval peab jõudma laulda ja palli mängida. Tema vastu, et ostan hommikul ühe energiajoogi ja jõuan küll, ma teen kodus ka nii.

Saan aru, et kõik saab alguse perekonnast. Paljud elavad pidevas närvilisuses, hirmus homse töökoha ja päeva pärast. Kõik on väga hõivatud. Laps võtab selle pinge kindlasti endasse. Ja talle on ju alles jäetud õige vähe hetki, kus ta suudab maha rahuneda.

Ent see arvutimaania?

Mul on üks lemmikmultifilm, mille peategelased on papagoi, boamadu, elevandipoeg ja ahv. Üks tegelane teeb mingi avalduse, kõik mõtlevad paar sekundit ja ütlevad siis, mida nemad arvavad. Aga minu lapsed ütlevad, et see olla liiga aeglane. Praegustes multikas pole aega midagi mõelda – ma ei jõua isegi vaadata, mis seal parajasti sähvib.

Koolis vahetunnis võetakse kohe välja oma ülitargad telefonid ja algab üks pidev näppimine. Vahetundi nagu ei olekski, sealt tulles on laps veel väsinum. See, mida maailm pakub, töötab kõik selle vastu, et laps saaks rahulikult millelegi keskenduda.

Sel suvel käisin Hiiumaal Emmastes, kus üks koolimaja on vanas mõisahoones, mida ümbritseb imeline iluaed. Küsisin, kes lillede eest hoolt kannab. Muuhulgas ka lapsed! Õnnelikud lapsed, mõtlesin.

Mis on koolitöö kõige põletavam märksõna?

Armastus, hoolivus. Et sama hoolivus oleks nii õpetaja kui ka õpilase poolt. Ning ka perekonna poolt, et hoida kooli jaoks üleval lapse loovat vaimu. Et kõik tunneks: nii õpetaja, õpilane kui ka pere saavad õiget tööd teha ainult siis, kui üksteisest hoolime.

Kas me õpetame lastele ikka õigeid asju või lubab praegune liberaalne koolitöö õpetada just seda, mida õpetaja endale oluliseks peab?

Muusika osas on õpetajal (eriti teiste õppeainetega võrreldes) vabamad käed – võib valida midagi, mis tagaks laste hulgas kiire populaarsuse, või püüda neile õpetada midagi väärtuslikumat, mis raskem tulema, aga pikas perspektiivis nende kultuuritaset tõstaks. Hea pedagoog teeb ilmselt nii seda kui teist – balansseerib seal vahepeal. Olen ise laulnud kõiki stiile, rahvalaulust džässini välja. Igas stiilis võib leida midagi natuke väärtuslikumat, mis hetkega ei kao.

Teleris jooksnud "Laululahing" on väga tore, aga midagi peab olema ka selle kõrval. Sest "Laululahing" ei ole veel see, mis annab kultuuri ülendava toime, hoiab meid rahvana.

Mida arvate praegustest pedagoogilistest normidest, kus õpilane võib õpetaja vabalt pikalt saata ja tal jääb õigust ülegi?

Ka see asi algab kodust – kui lapsevanemad ei arva õpetajast nagu midagi: ta on könn, eikeegi. Võib-olla ka sellepärast, et tal pole raha, et püsida võrdsena. Seda teadmist süstitakse ka lastesse. Siit tekib ülbus, kõikelubatavus.

Koolidesse iga võimekam õpetaja ei pruugigi jääda, ta läheb mujale. Kooli jääb kas see, kellele õpetajatöö on tõesti kutsumus, või see, kes pole piisavalt ettevõtlik, et muud ametit otsida.

Aga üldine kultuuritus tungib peale igalt poolt. Näiteks hommikul autoraadiost kuulen tihti selget labasust. Aga kellegi jaoks neid saateid ju tehakse, keegi seda ometi tarbib.

Ka meie kultuurmeedias kipub kaalukauss popkultuuri poole kaldu vajuma. Jah, "Laulukarussell" on hea. Aga nende laste jaoks, kes harjutavad päevas 5–6 tundi, et olla tõeliselt head, eetriaega ei jätku. Kui paljud teavad, kes on võitnud viimati noorte vabariikliku pianistide või viiuldajate või puhkpillimängijate konkursi? Aga popipoole staare teab igaüks.

Pisut ka teie lastest. Olete neid kasvatanud üksi ja nad on jõudnud lausa maailmatasemele – viiuldaja Mari Poll on esimene eestlane, kes oma plaadi teinud nii kuulsas firmas kui EMI, ja pianist Mihkel Poll on saanud igasuguseid rahvusvahelisi auhindu lausa kamaluga.

Jäime laste koolimineku aegu tõesti kolmekesi, aga juba laste sündimisest peale on minu vanemad olnud meile pidevaks ja oluliseks toeks. Vanavanematel on lastega mingi eriline soojus ja side, mida kõrvuti põlvkondade vahel harva tekib. Minu vanemad tegid aastaid Õpetajate Majas "Päkapikumaad", mille etendustes ka minu lapsed kaasa lõid. Mihkli lapsepõlve konkursilkäikude kogemuste põhjal korraldavad Märt ja Reet Hunt juba aastaid eriliselt lapsesõbralikku rahvusvahelist konkurssi "Noor muusik", millest minugi lapsed kunagi osa võtsid ja aitavad nüüd juba korraldustöös.

Mari läks värskest Euroopa Liidu liikmesriigist Eestist Inglismaale viiulit õppima juba 16aastasena. Mihklist ma ei teagi, mis kärbes teda hammustas – klaveriõpetaja võttis ta kaasa konkursile Jūrmalasse, kui poiss oli ehk kaheksane. Koos vanemate tüdrukutega. Teise vooru ta ei pääsenud ja oli väga pahane, ehkki oli kuni 12aastaste vanusegrupis konkurentsitult kõige noorem. Aga nähes teisi, suuremaid, käis ilmselt temast läbi mingi krõps – ohhoo, kuidas tegelikult klaverit mängitakse! Sellest hetkest tekkis temas harjutamise huvi, pärast seda ei ole mina teda kordagi pidanud harjutama sundima. Pigem vastupidi: kas nüüd juba küll ei saa? Ainuke, mida ta praegugi kahetseb, on korvpall – Mihkel oli parajalt pikk ja osav ka. Aga siis, kui ta paar korda sõrme tagurpidi keeras, oli selge, et korvpall ja klaver väga kokku ei käi.

Praegu õpivad mõlemad veel Londonis. Mihkel alustab sügisest paralleelselt EMTAs doktorantuuris, Mari jätkab õpinguid Londonis ja Oslos.

Kas usute Jumalasse?

Jumala juurde sattusin õige omapärasel moel. Varases nooruses oli meil bänd Kooli-prii. Meile tuli hääleseadet õpetama Marju Kuut, kelle pöördumine kirikusse oli tekitanud eriti just noortes palju elevust – Mere puiestee palvemaja oli noorteõhtute ajal nii täis, et rahvas ei mahtunud uksest sissegi. Marju kutsus mind endaga kaasa laulma, nii ma sinna läksingi.

Minu jaoks tähendab Jumal jõudu, kes on inimlikust mõtlemisest üle, saatuste seletamatut suunamist. Et esmapilgul väga halvana näivad asjad võivad pöörduda heaks. Et meie üle on armastus ja kaitse.

Mul on suur õnn tegelda vaimuliku muusikaga. See õilistab nii esitajat kui ka kuulajat, tõstab maast lahti ja annab hingerahu.

Kadri Hunt

Sündinud 15. novembril 1964 Tallinnas ja lõpetanud konservatooriumi 1987. aastal. Täiendanud end vanamuusika laulmises Saksamaal ning gregooriuse laulus Prantsusmaal, laulnud liturgilise muusika ansamblites Linnamuusikud, Heina­vanker ja Vox Clamantis. Esinenud paljudes Euroopa riikides, samuti ka Kanadas ja USAs.

1968 – võttis "Entel-Tenteli" lauluvõistluse lõppvoorust osa oma isa Märt Hundi tehtud lauluga "Sinule, ema"

1987 – lõpetas koorijuhina Tallinna Riikliku Konservatooriumi

1999 – asutas džässmuusikutest koosneva rahva­koraalidega tegeleva ansambli Hüüd & Hääl

2004 – magistritöö Eesti rahvapärastest koraaliviisidest

1995 – asus juhatama Püha Miikaeli poistekoori

1998 – sai Eesti Raadio Laste Laulustuudio kunstiliseks juhiks ja dirigendiks, tänavusest selle stuudio juurde sündinud kooli direktor

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee