Elu

Karl Madis: "Naised, hoidke oma mehi nii, et teil kodus ei oleks tülisid." 

Jaanus Kulli, 25. august 2012, 09:01
ESIMENE KARAVAN: «Ma olen noor,» laulab täna Karl Madis. Peaaegu 30 aastat tagasi oli Karavan tõesti noor. Vasakult Jaan Karp, Aarne Saluveer, Karl Madis, Agu Tammeorg ja Meelis Punder. Tuleval aastal tähistab ansambel oma 30aastast lavategevust.  Arhiiv
"Oleme koos elanud peaaegu viis aastat. Oleksime nagu loodud teineteise jaoks. Ja me pole kordagi tülitsenud! Tore, kui lõpuks leiad õige inimese!" ei väsi muusik Karl Madis kiitmast oma neljandat elukaaslast. "Kõige mõttetum on elus kakelda. Kas elu tasub elamist, et kakelda? Ei tasu."

Karl Madis on olnud solistina laval üle 30 aasta. Koos Karavaniga ja ilma Karavanita. Ta ütleb, et tööd on tänini kohutavalt palju. "Sest ma armastan oma publikut ja püüan talle pakkuda nii palju, kui olen suuteline," toob laulja välja vähemalt ühe põhjuse, miks ta tänini laval on püsinud. Ta pole ära öelnud ühestki kutsest. Välja arvatud üks kord – kalli ema matusepäeval.

Karl on nelja lapse isa, mille üle ta on äärmiselt uhke. Kuigi nad on sündinud kolmest kooselust. Abielus on ta olnud vaid korra – kunagise ansambli Nemo laulja Kersti Rosenbergiga, kellega tal on kaks poega.

Praegune elukaaslane on Karli kõrval olnud peaaegu viis aastat. "Nii ilusat aega polegi mu elus olnud," õhkab laulja.

Kas sa mäletad oma esimest esinemist?

Mäletan mitmeid lasteaiaesinemisi, aga milline nüüd see esimene oli, seda küll mitte. Nelja-viieaastasena olin ma ikka selline poiss, kes võimaluse korral ronis kõrgema koha peale, tegi kraapsu ja hakkas laulma. Ei olnud siis mingit lavakartust ega midagi. Vastupidiselt näiteks sellele ajale, kui me tegime Tallinna 4. keskkoolis oma esimest koolibändi Melomaanid. Bänd oli laval, mina aga sinna minna ei julgenud. Laulsin eesriide taga. Alles siis, kui kardinad ette tõmmati, läksin koos teiste poistega lavalt maha. Nii et ega see julgus lapsepõlves ei tähenda midagi.

Kui sa mõtled tagasi 1980. aastate algusse, kui sa hakkasid muusikaga tegelema ning olid üks populaarsemaid soliste Karavanis, siis kui palju ja mille poolest tänane muusikapilt tollasest erineb?

Väga palju. Siis ei olnud nii palju ansambleid ning et üleüldse raadiosse või telesse jõuaksid, kuulas enne su lood läbi vastav komisjon. Nemad otsustasid, milline lugu läheb eetrisse, milline mitte. Nüüd seda pole ja mul on sellest isegi kahju. Sest praegu kuuleb väga palju muusikat, mis minu meelest pole eetrikõlblik. Kahjuks. Tihti puudutab see ka lääne muusikat. Kui keegi oleks mõnest sellisest lääne loost teinud eestikeelse kaveri, poleks see iial raadiosse jõudnud. Aga näe – inglise keeles, palun väga! Aeg-ajalt küsin ma endalt, et kus prügikasti kallal nad käivad, et sellise jama üles otsivad. Päriselt.

Kui kõva konkurents praeguses Eesti muusikapildis üldse on, et saada pildile ehk siis lavale?

Konkurents on väga kõva. Iga aasta toob uued superstaarid. Aga see pole üldse paha.

Nii et tunned pidevalt nende noorte superstaaride hingust oma kuklas?

Mitte väga palju. Läbisaamine on samasugune sõbralik nagu minul omal ajal minust vanemate lauljatega. Pean nendest väga lugu.

Sa oled esinenud ja laulnud üle 30 aasta ja nagu ma aru saan, siis endiselt edukalt? Mis selle taga on? Töö, enesemüümise oskus?

Tööd on kohutavalt palju. Tahaks loota, et asi on ikkagi muusikas, mida ma pakun. Et selles on armastust. Armastust ja ka lugupidamist oma publiku vastu. Ropendamine lauludes või oma publikule ei tule kõne allagi! Ma armastan oma publikut ja püüan talle pakkuda nii palju, kui ma suuteline olen. Tahaks loota, et see on see põhjus. Mul on olnud isegi kuni 260 mängu aastas. Mõnikord kaks või isegi kolm esinemist päevas. On olnud ka selliseid perioode.

Kes need on, kes sind kutsuvad? Firmad, eraisikud?

Nii firmad kui ka eraisikud. Noorpaarid, sünnipäevalapsed. Üks ärimees on meid kahe kuu jooksul juba kolm korda esinema kutsunud. Oma koduõuele.

Sa oled ju ka Soome ja Rootsi laevadel esinenud?

Väga palju. Rootsi laevas astus kord üks ärimees ligi ja ütles, et ma ei küsi, kui palju sulle makstakse, aga kui sa Rootsi tööle tuleksid, pandaks sellele summale otsekohe üks null juurde. Kui me Karavaniga Soomes töötasime – mitte laeva peal, vaid maal –, siis ühes tippstuudios öeldi meile, et neil sellist bändi pole, kus kõik sellisel tipptasemel laulavad ja pilli mängivad. Samas öeldi, et tehke üks hitt ja me müüme seda kogu Soomes. Aga selle hitini me ei jõudnud.

Ei osanud välja mõelda, milline see hitt võiks olla, mis Soomes müüks. Samas võib peaaegu igast loost hiti teha. Geniaalne bänd on Kuldne Trio või Meie Mees: mida iganes nad teevad, on otsekohe hitt! Miks? Ükskõik millisele välismaisele loole panna lorilaulu tekst ja sellest piisab.

Kas eestlase muusikaline maitse on väga halb?

Nii ei saa öelda. Kes kuulab Meie Meest või Kuldset Triot, kes Apelsini, kes The Suni, kes Karavani – kõik pakuvad lõõgastust, emotsiooni ja pidu.

Kui palju sa endale repertuaari valides mõtled publikule, kui palju sellele, et just sulle endale on see lugu oluline?

Kunagi Karavaniga esinedes olid kõige hullemad momendid, kui parajasti mängisime lugu, mis meile endale korda läks, aga sa näed, et nii mõnigi inimene saalist ära läheb. Kui võrrelda muusikat maalikunstiga, siis kunstnik ei näe väga tihti neid emotsioone, mis vaatajas tekivad. Muusik aga saab kohe tunda, kas meeldib või ei. Sellepärast tuleb vastavalt publikule kohandada ka oma repertuaar. Ikka tuleb mõelda publikule. Selleks me olemegi. Me lahutame kuulajate meelt.

Kas muusikuna on võimalik Eestis ära elada?

On ikka. Olen pidevalt laval olnud 1982. aastast ja muud pole teinud. On olnud pakkumisi raadiotesse hommikuprogrammi tegema või mõnda õhtust saadet. Aga mul ei ole seda aega, lihtsalt pidevalt on nii palju esinemisi. Sa ei jõuagi midagi muud teha. Olen naljatades öelnud: viis päeva nädalas tööl käia suudavad kõik, aga katsuge viis päeva nädalas järjest pidu pidada! Kellelegi on see ju pidu ning sa pead olema sama lõbus ja samas vormis nii neljapäeval kui ka pühapäeval. Kui enam ei jõua, siis tuleb lõpetada.

Kui palju siis praegu nädala sees pidu peetakse?

Peetakse ikka. On pulmad, on sünnipäevad, pubid, restoranid. Siis on jaanipäevapeod ja jõuluaeg.

Ei ole vist väga lõbus laulda, kui pulma- või pubiseltskond on juba lõbusas tujus ja sumiseb?

Vastupidi, väga lõbus on! See on ju nende pidu, mitte minu. Pidulistel peab hea olema. Siis tuleb ennast kehtestada ja seltskond kaasa tõmmata. Sa pead uskuma, et sa suudad seda. Kui sa moka otsast ütled, et laulame nüüd koos, siis muidugi ei kuula sind keegi.

Miks Karavan laiali läks?

Karavan pole kunagi laiali ega pooleks läinud, vaid lihtsalt lagunenud. Nii nagu see on kõikide ansamblitega – üks lahkub, teine tuleb asemele. Selles pole midagi imelikku. Pealegi, kui see protsess kestis kuni kümme aastat või rohkem... Panen käe südamele, et olin peaaegu kõikide vahetuste vastu, kuigi jõuetult. Jah, algkoosseisust on alles jäänud veel vaid mänedžer, helirežissöör ja mina.

Ise sa lugusid ei kirjuta?

Olen kirjutanud, kuigi väga suurt vastukaja pole need leidnud.

Peale lauluhääle on sul veel üks anne: kuuldavasti oskad sa järele teha kõiki linnuhääli?

Ei, mitte kõiki, ainult ööbikut. Sõitsin kunagi vanaemaga maakodusse ning rongi ja bussi vahele jäi tund aega ootamist. Vanaema võttis ühe puulehe ja tegi ööbikuhäält. Palusin siis, et ta õpetaks mulle ka. Niikaua ma siis rohukõrrega harjutasin, kuni buss viimaks tuli, selleks ajaks oli see mulle selge.

Kui raadio Elmar välja jätta, siis Eesti Raadios (rääkimata kommertsjaamadest) eesti muusikat väga palju ei kuule?

Kahjuks jah. Näiteks Prantsusmaal on lausa seadusega sätestatud, et sealsed raadiojaamad peavad mängima 80 protsenti prantsuskeelset muusikat. Selleks, et kaitsta prantsuse keelt. Aga kui suur on Prantsusmaa ja kui väike on Eesti! Meil on eestikeelsete lugude protsent ääretult väike. Käisime Portugalis, kõik jaamad lasid ainult portugali muusikat. Lähed Hispaaniasse, kuuled ainult hispaania muusikat. Internet on täis tuhandeid raadiojaamu, kus sa võid kuulata ükskõik millist välismaist muusikat. Miks on vaja seda veel Eesti publikule peale suruda? Kas ei oleks ka meil aeg kaitsta oma keelt, kui meist palju suuremad riigid seda teevad? Kas me tõesti oleme nii rikkad, et maksame autori- ja esinemistasud pigem välismaale kui oma heliloojatele ja esitajatele?

Ma ei räägi enda pärast. Minu lugusid lastakse, aga see pole peamine. Mulle väga meeldivad Kristjan Kasearu, Lauri Pihlap, Uku Suviste. Aga kus nad on, kus me kuuleme neid? See teeb kurvaks, et me soovitame "eelista eestimaist", miks siis ei pane keegi tähele, et kuulame välismaist? Kes siis veel?

Sama kehtib ka televisiooni kohta. Kui Alo TVd või Tallinna Televisiooni poleks, siis uusi Eesti muusikakontserte ei kuuleks ega näeks keegi.

Omal ajal Eesti Televisioon tegi Eesti bändidega videoid. Nüüd on see kõik kadunud. Ju ei ole raha. Aga isegi siis, kui sa teed video või kontserdisalvestuse oma rahaga, ei vaja seda keegi.

Nat King Cole’i plaadi eelarve oli mul

300 000 krooni. Ja kui see kuskil raadios laua peal vedeleb ja seda pole isegi lahti tehtud, siis tekibki küsimus, miks?

300 000?

300 000 Eesti krooni! Ainuüksi autorikaitse oli 50 000.

See tähendab, et muusikud või vähemalt Karl Madis halvasti küll ei ela?

Aga tuleb kohutavalt palju tööd teha, enne kui saad oma unistuse täide viia. Loomulikult tegin ma ennast tühjaks ja võlgugi. Aga ma tegin selle ära. Kõige parem vastukaja oli seejuures Kanadas, kus ilmus selline artikkel, et mul tuli pisar silma. Kuidas Kanadas sind mõistetakse, aga omas kodus mitte.

Kas sind (või üldse kedagi) on raadiojaama ukselt uue plaadiga ka tagasi saadetud?

Ei, tagasi ei saada keegi, aga eetrisse panemine võib võtta pool aastat või ei tehta seda kunagi. Vaevalt, et plaat pakendatult lauale unustatakse. Pigem on see hoolimatus.

Karl, sa oled nelja lapse isa?

Mulle on jah seda õnne antud.

Kas kedagi neist lauljana oma järeltulijana ka näed?

Mulle ei meeldi väljend "mantlipärija". Aga ma tahaks loota, et poeg Carl Philip on valinud muusikuna oma tee. Ta võitis oma bändiga "Bandcampi". Ning poistest kõige noorem, Karl Matthias, õpib trumme ja tahaks loota, et tal selleks ka indu jätkub.

Sa oled kõigist oma lastest rääkinud alati hästi sooja südamega, kuigi neil on kolm eri ema?

Ma armastan oma lapsi. Emadega on suhted viisakad ja finantsilised, aga lastega on armsad. Kohtume tihti, käime maal, teeme sauna jne. Iga kord kallistame, kui lahku lähme.

Sul on seljataga üks abielu ja kaks kooselu?

Üks kooselu oli äärmiselt lühike. Viimane kord seda praktiliselt polnudki.

Nüüd on neljas?

Neljas on mul inglike ja ma pean ütlema, et nii ilusat aega polegi mu elus olnud. Ta on erakordselt ilus, aus, hooliv ja andekas neiu. See on kestnud juba pikalt ning oleme koos elanud peaaegu viis aastat. Oleksime nagu loodud teineteise jaoks. Ja me pole kordagi tülitsenud! Tore, kui lõpuks leiad õige inimese!

Kui ilma ühegi tülita, siis keegi peab kellelegi järele andma?

Meil ei ole omavahel midagi järele anda. Saame kõik asjad räägitud ja kokku lepitud. Kõige mõttetum on elus kakelda. Kas elu tasub elamist, et kakelda? Ei tasu. Mina püüan tema järgi sättida, tema sätib kõik minu järgi. Selles mõttes, et ma olen ju hästi palju ära. Naised, tehke järele! Hoidke oma mehi nii, et teil ei oleks kodus tülisid!

Juba teadlased on öelnud, et kõik siin ilmas oleneb naisest. Mehest ei olene mitte kui midagi. Kui naine tahab, siis ta saab. Kui mees tahab ja naine ei taha, siis ei juhtu mitte midagi. Naine valib endale mehe geenide järgi. Teine punkt oli vist madal hääl (naerab). Nii on kirjas raamatus "Eerose kütkes".

Nii et tema valis ikka sind?

Ta tuli ja küsis, kas me tohiks koos pilti teha. Ta meeldis mulle kohe ja õnneks saime tuttavaks, kuigi elasime teineteisest kaugel.

Lastest piisab?

Ma oleks veel kahega nõus. Aga las jääb, nagu on.

Tuleme tagasi muusika juurde. Kaua sa sellist tempot jõuad veel hoida?

Kust ma tean! Mati Nuude ja Tarmo Pihlap läksid jalapealt. Nii et seda ei oska ma kuidagi ette näha, kui kaua ma veel laval püsin, kui kauaks tervist on antud.

Kuidas sa ennast üldse lavalises vormis hoiad, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes?

Sporti teen ma viimasel ajal suhteliselt vähe. See annaks kindlasti palju juurde. Aga samas on see seotud meie kliimaga. Olen ennast kätte võtnud ja käinud jooksmas või rulluisutamas. Pärast seda olen kohe laksu kätte saanud, hääl on ära. Siin on see risk, et ühest küljest tahad füüsilises vormis olla, teisest küljest külmetad hääle, mis on veel hullem.

Aga mis siis saab?

Pits konjakit kuristamiseks enne lavaleminekut. See on kõik. See on ainuke, mis selleks hetkeks, kui lavale minna, võib aidata ja tuju tõstab. Sest muidu ei saa mitte kuidagi. Mõnikord kuristad ka kaks pitsi, kui üks ei aita. Aga diktsiooni ei tohi kaotada, see on esmane asi.

Konjak on ikkagi selline käepärane vahend. Mäletan, et kord Austraalias tundsin, kuidas hommikul kurk läheb paiste ja rääkida ei saa. Aga õhtul oli esinemine. Läksin apteeki, ostsin vastavad tabletid, mida ma siis iga 20 minuti järel imesin. Mitu tundi raiskasin selle peale ära, aga kasu ei mingit! Lõin siis käega, ostsin pudeli konjakit ja hakkasin kuristama. Ning õhtul olin laval.

Kui sa parajasti ei harjuta või ei esine, siis millega sa veel oma vähest vaba aega täidad?

Loen päris palju. Aga kui sa ikka vastu hommikut mängimast tuled, oled nii rampväsinud, et ei jõua ka lugeda. Oled terve päev lihtsalt pikali, vähkred ühelt küljelt teisele. Õhtul lähed magama ja hommikul kell neli on uni ära. Siis loed kella kaheksani ja pärast seda magad veel paar tundi. Öö ja päeva rütm on täiesti sassis, mis loomulikult tervisele hästi ei mõju.

Esined ükskõik kus ükskõik kellele?

Jah. Me oleme ju meelelahutajad. Mäletan, et kohtasin Viru hotellis ühte naisterahvast, kes oli 20 aastat tagasi käinud ühe soomlasega mind seal kuulamas – siis ma veel esinesin Virus –, ja meenutas, et see olnud nii imeilus päev just sellepärast, et ma laval olin ning et nüüd on neil kolm last ja nad on tänini väga õnnelikud. Siis ma mõtlesin, et pole asjata elatud.

Aasta parim meessolist kolm korda

Karl Madis (sündinud 23. novembril 1959 Tallinnas) on õppinud viiulit ja laulnud lastekooris Ellerhein. 1984. aastal lõpetas Otsa muusikakooli saksofoniklassi.

1981. aastal asutas ta koos teiste muusikutega ansambli Mahavok, aastal 1983 aga Karavani.

Aastatel 1985, 1986 ja 2002 valiti Karl Madis Eesti parimaks meessolistiks.

Koos Karavaniga on ta esinenud USAs, Kanadas, Soomes, Rootsis, Venemaal ja Valgevenes ning 1994. aastal Dublinis peetud Eurovisioni lauluvõistlusel.

2004. ja 2007. aastal võitis ta Pärnu suupillifestivali peaauhinna grand prix.

Karli vanim laps on seltsieluski tuntud Carola Madis (25), kes elab juba mõnda aega Los Angeleses. Abielust Kersti Rosenbergiga on tal pojad Glen (24) ja Carl Philip (20). Karli noorim poeg Karl Matthias sündis lühiajalisest suhtest omaaegse Mono Fansi laulja Pirjo Kuusega.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee