Teheran tõuseb mitteühinenud riikide liidriks (2)

Toomas Alatalu, vaatleja , 24. august 2012 07:10

Päris üllatavat on maailmapoliitikas vähe, sest põhitegijate käigud on aimatavad ja reeglina loogilised. Sootuks teine asi on toimuva kajastamine meedias, mis tõese info esitamise kõrval (nii 70% ulatuses) on endiselt avalikkuse peamine petmise areen, seda nii teatud sündmuste ja isikute tegevuse kõvera esitamisega kui ka lihtsa mahavaikimisega.

Pühapäeval teatati mitmes kanalis, et Egiptuse president Mursi läheb «Iraanis toimuvale tippkohtumisele». Täpsustamata – millisele! Aga tegu on Mitteühinenud Riikide Liikumisega (Non-aligned movement – NAM), kuhu kuulub 120 riiki ja 20 vaatlejat, mille 16. tippkohtumine peetakse Teheranis 26.–31. augustini.

Selle organisatsiooni lõid 1961. aastal Belgradis säärased poliitikakorüfeed nagu Josip Broz-Tito, Jawaharlal Nehru, Gamal Abdel Nasser ja Ahmed Sukarno, kes end julgelt vastandasid arenenud maailma sõjalistele blokkidele. Algaastatel ei soovitud oma ridades näha riike, kelle territooriumil olid välismaised sõjalised baasid. Pärast Tito surma ja Jugoslaavia lagunemist on organisatsiooni kandepinnaks jäänud Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika, kuid sellegipoolest tervitasid Indias 1983. aastal peetud tippkohtumist Ronald Reagan, Margaret Thatcher ja Helmuth Kohl.

Sel aastatuhandel, kui riigid on taas jagatud halbadeks ja headeks, tuli kuri karja, sest NAMi tippkohtumised kipuvad toimuma n-ö valedes kohtades – 2006. aastal Havannas (seal ka 1979. aastal) ja nüüd Teheranis. Just niisugune otsus langetati 2009. aastal eelmisel tippkohtumisel Sharm-el-Sheikhis, Egiptuses.

Järelikult teadsid kõik poliitika tipud juba viimased kolm aastat, mis sündmus Teheranis tuleb. Nagu teati ja võideldi selle vastu, et Iraan võiks arendada oma tuumaenergiat seisuni, kus on võimalik tuumarelva loomine. Loomulikult tähendab NAMi konverentsi toimumine Iraani režiimile legitiimsuse lisamist ja sestap eelistati sellest vaikida. Nii veeres aeg Araabia kevadeni (algus novembris 2010) ja nüüd on selge, et selle kulg, eriti Liibüas ja Süürias, viis samm-sammult miinimumini vahepeal hoogu kogunud ÜRO, ELi, kuue suurriigi jne «tuuma-Iraani» vastase kampaania. Jäänud on vaid Iisraeli sõjakad hõiked – kui mitte keegi teine, siis lähen ise ja teen Iraani tuumarajatised maatasa.

Tegelikult sai juba kevadel nn Süüria sõprade klubi loomise ajal selgeks, et pööret Süüria kodusõjas ei tule, ja kui muslimivennad hakkasid võitma valimisi äsja revolutsioone üle elanud riikides, võis eeldada sedagi, et tippkohtumine Teheranis toimub elik Iraani vastu vägivalla kasutamist ei tule. Torkab silma ka suurriikide hea «planeerimine» Süürias – vaatlejad tulid küll ära, ent Annani missioon lõpeb ja Brahimi oma algab 31. augustil. Selleks ajaks jõuab ka Iraan oma üritusega ühele poole.

Samas on selge, et paljuski määravad sündmusi 6. novembril toimuvad USA presidendivalimised. USA ladviku seotus Iisraeli tippudega on piisav selleks, et ära hoida arenguid, kus tagasivalimist üritav meeskond peab hakkama riskeerima. Iisraeli tegelik vaoshoitus tulenes paljus sellest, et kuni viimase hetkeni püsis lootus, et suur osa sunniitlikest araabia riikidest saadavad Teherani madalatasemelised esindused, kuna Iraan on šiiitlik, nagu ka Assadi režiim Süürias. Pole juhus, et eelmisel nädalal Saudi Araabias Mekas peetud islamikonverentsi organisatsiooni välisministrid peatasid Süüria liikmeksoleku. Tolle hetkeni vältis üks sunniitide võtmeriik Egiptus teatamast, mis tasemel Teherani minnakse.

Iraani liidriroll ei meeldi kõigile

Mursi järgnenud meelemuutus seletub lihtsalt – ta nimetas ka kõigile väeliikidele uued komandörid ehk lõpetas võimu jagamise kõrgemate sõjaväelaste nõukoguga. Tasub meenutada esimesi Läänes levitatud kommentaare teatele marssal Tantawi ametist vabastamisele: «Tantawi pole selleks oma nõusolekut andnud...» Paljud viimastel kuudel tulnud uudised Lähis-Idast on olnud just säärased tegelikkusele mittevastavad sõnumid. See, et muslimivennad on kindlalt võimul Egiptuses, on karm reaalsus ja kui juba president Mursi läheb Teherani, teevad seda ka teised araabia valitsejad.

Teherani oodatakse üle 30 liidri ning samapalju välisministreid ja eriesindajaid. Liidritest on Mursi kõrval kaalukamad India peaminister Manmohan (Indias on maailma arvukuselt teine šiiitide kogukond – ligi 30 miljonit, Iraanis on neid üle 60 miljoni)

ja Türgi peaminister Erdogan. Ooodatakse ka ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni, kellele veel laupäeval helistas Iisraeli peaminister Netanyahu, keelitades teda üritusest eemale jääma. Sedapuhku eelnes sellele kõnele USA riigisekretäri Hillary Clintoni avaldus, et tegu olla «kummalise ja mittesobiva» kohaga antud ürituseks.

ÜRO peasekretär on raskes seisus, sest NAMi tippkohtumise korraldamisega saab Iraan organisatsiooni tegevjuhiks järgmiseks kolmeks aastaks. See tähendab, et Teheran koordineerib 120 riigi tegevust ka ÜROs.