5
fotot
LABÜRINT: Nõnda paistab labürint pilvepiirilt. Tõsi küll teravdatult ja ülejoonistatud radadega. (Juss Maurer)

"Algul kartsime, et kas saab üldse taevast aru, et maisipõllul on kujutatud hiigelsuur kikilipsuga ilves. Aga kui aerofotot teinud naabrimees ütles, et teil on ju kass põllul, siis langes kivi südamelt," naerab Kristi Sakk, kes oli aastaid unistanud päris oma labürindi rajamisest.

Kristi perel on Põltsamaal oma maja ja aed. Ometi jäi midagi puudu.

"Ega linnahoovi labürinti tee ja eks lastel ole ka tore suviti maal ringi joosta," ütleb Kristi. Nõnda võttiski noor pere härjal sarvist ja pangast laenu ning ostis Põltsamaa valda Uuevälja külla vana talukoha, kuhu tahab edaspidi igal aastal maisi sisse uut ja põnevat labürinti katkuma hakata.

Ettevõtmine oli seda meeletum, et Kristi ja tema abikaasa Kaspar tea maisikasvatusest midagi.

Kokkuleppele saadi kogenud põllumeestega, kes talu põldudele maisi ja rapsi maha panid ning vastutasuks lubasid maisi sisse labürindi teha.

Kuigi linnainimesele tundub, et mais kasvab mis mühiseb, päris ilma hädadeta läbi ei saadud. Nimelt rappis põldu traatusside armee ja selle tagajärjel jäi saak kasinaks. Ilvese lopsakad vuntsid sellest siiski kannatada ei saanud. Olukorra teeb raskeks veel see, et kaks aastat tühjalt seisnud Sarapiku talu ümbruses tunnevad end koduselt ka metssead, kes jõudsalt valmivate tõlvikute peale kihva ihuvad. Metsarahvaga lepituse otsimiseks nikerdas pereisa palkidest laua otsa kuldi pea.

Labürindis tund ekslemist

Tegemist ei ole ainult ühe suure ilvesekujulise labürindiga, mille paarikilomeetriste radade läbimine võtab isegi täiskasvanul tunnikese aega. Sellest on tehtud mäng.

Neljaeurose pääsme lunastanud soovijad saavad juhendi ning üles tuleb leida kaardile märgitud kontrollpunktid. Kikilipsuga Ilves ise on umbes 168 m pikk ja 120 m lai. See on õhust vaadates nõnda atraktiivne, et üle lendavad kopterid on pererahva sõnul ikka põllu kohal paar tiiru teinud.

Miks labürint on ilvesekujuline? "Kui oleskime teinud traktori, oleks küsitud, miks traktor. Aga mine tea, järsku põikab ka inspiratsiooni allikaks olnud president siit läbi," ütleb talu perenaine.

Labürint jääb avatuks septembri keskpaigani. Seejärel läheb mais loomasöödaks.

Ent Kristil on üks veelgi suurem unistus. "Tegelikult tahtsime teha hekilabürinti, aga taimed on kallid ja nende ostmiseks tuleb veel raha korjata," ütleb ta.

Kas kauni talu saab rahata?

Pererahval on muuseas parasjagu käimas veel inimkatse. "Kuna maakodu ostmise peale kulus kogu raha ning euroliidu summade peale me veel ei mõtle, siis teeme suurt katset, et kas saab teha midagi ilusat ka miljoniteta," muigab Kristi.

Nõnda ongi Sarapiku talus kõik atraktsioonid tehtud põhimõtteliselt eimillestki, mida on vürtsitatud paraja annuse huumoriga.

Taluhoovil võtab külalist vastu silt "Tähelepanu, olete jõudnud maale, siin on kive ja kände, nõgeseid ja putukaid". Palli saab siin lasta hiiglasliku puuragulkaga. Suvepäikese all kössitab maakividest kokku pandud lumivalge lumememm, ehteks paar parmu, kohalikus putkakaubamajas pakub perenaine oma käsitööd.

Talu üks enim tähelepanu tõmbav ese on hiiglaslik maal, millel on kujutatud maisirahvast: peremees, raamatupidaja, maisi küpsetav töömees ja pereliikmed, kes paraku peavad leppima vardasse aetud hiirega.

Kristi ja Kaspari kahasse signeeritud töö on ausalt omatehtud – abikaasad käisid viis aastat koos kunstiringis.

Sarapiku talu perenaine ja peremees pakatavad optimismist. "Ei põe üldse, et talu ja labürindi pärast jääb näiteks Barcelonas käimata. Põhjas on külm, lõunas on kuum, meil on kõige parem," naeravad nad.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis