Uudised

Põllumajandusega on võimalik tulu saada  

15. märts 1997, 00:00

LIIA VESKIMÄE

Eestis on võimalikud ja tulutoovad nii traditsioonilised põllumajandusalad kui ka alternatiivsed tootmisvariandid, tõestas põllumajandusministeeriumi korraldatud noorte agraarökonomistide konkurss. Sinna laekus üheksa tööd, neist enim vääris esiletõstmist Reeta Parmo uurimistöö piimatootmise tasuvusest Eesti taludes. Tema tööd toetas Kalle Kitse uurimus põllumajanduse tulususe tulevikuvõimalustest.

Reeta Parmo uurimistööd võiks nimetada lähtealuseks kõigile piimatootjaile, kes on sihiks seadnud tootmise arendamise ja kes pole huvitatud jalgratta leiutamisest.

Piimatootmise tasuvust pani Reeta Parmot uurima teadmine, et meie karja geneetiline potentsiaal on kasutamata. Eesti lehmad lüpsavad vähem, kui nad võiksid. Uuringu kohaselt hakkab piimatootmine kasu andma alates lehma 5500-kilosest piimaannist. Eesti lüpsilehmade keskmine toodang aastas on aga isegi alla 4000 kilogrammi. 1995. aastal oli keskmine piimaand 3588 kilo aastas.

Piimatoodang on riigis kahanenud ohtlikult väikeseks, kinnitab Eesti Põllumajandusülikooli magistrandi Reeta Parmo uurimus. Enam ei suudeta kohalike piimatoodetega rahuldada rahva füsioloogilisi miinimumvajadusigi - meie poelettidel uhkeldavad välismaised tooted. Samuti väheneb pidevalt lüpsilehmade arv.

Reeta Parmo uurimus pakub järgmise mudeli, millistel tingimustel saab Eestis tänapäeval edukalt piima toota.

1. Tootjal peavad olema laut ning muud vajalikud kõrvalhooned (sööda-ja sõnnikuhoidlad, piimajahutusruum), farmiseadmed (lauda sisustus, transpordivahendid jne.) ning muidugi peab majapidamises elekter sees olema.

2. Tootjal peab olema korralik söödabaas ja ta peab saama oma toorpiima turustada.

3. Tootjal peab olema võimalik vajaduse korral vähemalt ühest kanalist laenu saada.

4. Talus olgu piisavalt tööjõudu, eesotsas haritud ja ettevõtliku omanikuga.

Reeta Parbo tööst selgus, et lehma keskmine piimaand üle 5000 kg aastas saavutatakse kõige tõenäolisemalt taludes, kus peetakse 10-25 lüpsilehma. Selliste arvu korral saab laudatöödega hakkama üks inimene.

Eestis levinud lehmapidamisviisi juures oleks otstarbekas, kui tööjõukulu laudatöödel oleks 80-90 tundi lehma kohta aastas. Poole ajast võtab lüpsmine, veerandi söötmine, kümnendiku sõnniku eemaldamine ja ülejäänu väiksemad toimetused.

Uurimustöö raames küsitleti piimatalude pidajaid. Nemad pidasid oma tugevamateks külgedeks konkurentsivõimet, talu suurust, väga soodne tegur on linnalähedane asukoht. Nõrgemate külgedena nimetasid piimatalunikud tootmishoonete ja farmiseadmete kehva seisukorda, rahapuudust ning tarvikute kõrget hinda.

Reeta Parmo täheldab oma uurimuses, et suuremateks puudujääkideks piimataludes on raamatupidamise ning analüüside alahindamine. Kuna piimatootjate käive on suhteliselt kiire, siis ei kaaluta raha pikemalt mõeldes käes, vaid kulutatakse see pahatihti valedele asjadele ja vales järjekorras - ei osata esmatähtsat vähemolulisest eraldada. Samuti pole piimatalude maakasutus sageli efektiivne, talupidajad on loiud osalema ühistutes. Vähe palutakse nõustamisabi, peamiselt piirdutakse masinate ja kuivatite ühiskasutusega.

Küsitletud piimatootjail ei olnud märkimisväärseid probleeme piimaraha kättesaamisega, heade kokkuostjatena nimetati aktsiaseltse Põlva Piim, Tapila Laeva Meiereid ja Mulgi Meiereid.

Konkursile laekunud tööde hulgast pakkus alternatiivseid tootmisvõimalusi põllumajanduses Rando Värniku töö. Tema käis välja idee hakata tegelema marjakasvatusega - see annab hea võimaluse parandada tööhõivet ja tõsta maakasutamise tootlikkust. Uurimistöö kohaselt suudaks viiehektarine istandus pakkuda perioodilist tööd 50-60 inimesele. Samas lükkas Rando Värnik ümber arvamused, nagu võiks marjakasvatus Eestis kujuneda tasuvamaks ja rohkem tööd andvaks tegevusalaks kui näiteks piimatootmine ja karjakasvatus. Kõigest üks protsent Eesti põllumajandusmaast sobiks või on sobiv marjakasvatuseks.

Kaks Ida-Virumaa meest Jakov Freiman ja Stepan Rezanko pakkusid välja teisegi aiandusega seotud alternatiivala, mida komisjon üksmeelselt innovatsiooniliseks ideeks nimetas. Nende ettepanek on jäätmevaba kasvuhoonekompleksi rajamine puhta toodangu valmistamiseks, kasutades ära Ida-Virumaa rohkeid kaevandusšahte.


Noorim osalenu, Jäneda põllumajanduskooli õpilane Marko Tigane kuulab parimate tööde autorite Reeta Parmo ja Kalle Kitse tähelepanekuid. Kalle Kits kirjutas võistlustöö põllumajanduse tulukuse tulevikuvõimalustest ja Reeta Parbo piimatootmise tulususest.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee