Elu

Tiiu Randviir: "Sa võid tahta kedagi priimabaleriiniks teha, aga kui tal pole jumalikku miskit, siis ta selleks ei saa." (6)

Aigi Viira, 16. juuni 2012, 09:00
NÕUDLIK ÕPETAJA: Nii Viinis kui ka Stuttgardis balletti õpetanud Tiiu Randviir-Tölp on Tallinna Balletikooli õppurite hirm ja arm. Erilist uhkust tunneb aga endine priima-baleriin oma endiste õpilaste Kaie Kõrbi, Age Oksa ja Toomas Eduri üle. Põhjusega.  Tiina Kõrtsini
"Oleksin ju võinud läbi valu teha, olen ju eluaeg läbi valu tantsinud, aga sain aru, et enam ei tule näiteks tuurid nii hästi kui varem," põhjendab endine priimabaleriin, praegune balletipedagoog Tiiu Randviir (74), miks ta 1979. aastal oma hiilgava lavakarjääri ilma lahkumisetenduseta läbi lõikas. Juhuse tahtel jäi tema luigelauluks laval "Luikede järv", millega ta oma tipputõusu balletikooli lõpetades Estonia laval ka alustas.

"Loobusin ajapikku teistest osadest, sealhulgas "Uinuvast kaunitarist" – see ju 16aastase roll," meenutab Tiiu, miks mõni osa tema repertuaarist loomuldasa pudenes. Aga must ja valge luik ehk Ottilie ja Odette püsisid Tiiu osatäitmiste esiotsas kui naelutatult. Kogu tema lavakarjääri aja, mis algas 1956. aastal. "Seda, et tantsisin luike 25 aastat, võib öelda jah".

Samal teemal

Pjotr Tšaikovski "Luikede järv" evib iseomast aurat nii balletiartistide kui publiku seas. Ühelt poolt oleks see kui tipp, kuhu baleriinil prima ballerina staatuse saavutamiseks püüelda, teisalt – esimene aste, kust ülespoole tantsima hakata. "Aga see on ka üsna kõrge aste," tähendab Tiiu, kelle ellu lendasid luiged õige vara. "Ma sain 10. märtsil 1956 18aastaseks ja 24. märtsil oli "Luikede järve" esietendus. Nii et tantsisin luike üsna noorelt. Mõnikord juhtub aga ka nii, et tantsid 4–5 aastat teatris ja siis alles saad selle osa."

Aga juhtub ka nii, et ei saa seda rolli mitte kunagi? "Seda juhtub ka," tõdeb Tiiu. "Sest "Luikede järv" ja üldse kogu ballett on väga müstiline, väga ettearvamatu ja väga õrn elukutse. Seda mõjutavad igasugused tegurid, mis võivad lõhkuda nii füüsist kui vaimu."

Kultuslik "Luikede järv" on ehk sellegi poolest keeruline, et baleriinil tuleb korraga tantsida kaht täiesti erinevat luigerolli.

"Luikede järvega" on niisugune asi, et ta on füüsiliselt kõige raskem ballett üldse. Klassikalistest ballettidest. Ses mõttes on ta väga erinev, et on püütud tabada luige olemust. Ja siis on kogu liikumine ja eriti käed hoopis teistsugused. Kui "Uinuvat kaunitari" võib tantsida ka väike ja mitte väga proportsionaalne tantsija, siis "Luikede järves" peavad olema pikad jalad ja käed ning pikk kael. Luik peab olema väga plastiline. Nende omadusteta võib seda tantsida ja on ka tantsitud, aga see ei ole see.

Kujutasin ette, et musta luige fouetté’d on selle balleti raskeim punkt.

Fouetté’d on rasked küll – 32 pööret järjest, aga musta luige fouetté teeb keeruliseks see, et enne seda on raske variatsioon, nii et pärast on tunne, et kukud lava taga ümber. Siis tuleb printsi coda, mis on lühike, ning sa ei jõua end pärast variatsioone üldse taastada. Siis lähed nagu eśafotile (tapalavale – A. V.).

See on meeletult raske. Ma olen nende numbrite vahel tõmmanud lava taga kostüümi alla ja paljastanud kogemata oma ülakeha, sest ma olin nii hingetu. Mul oli õhku vaja. Tundsin siis küll, et keegi surub mu kostüümi ülemise osa tagasi.

Ma valdasin fouetté’sid päris hästi, aga oli kordi, kus ma täitsa halvasti tegin, sest ei jõudnud füüsiliselt. Ja kui olin noor, oli suur edu, olin kõrvust tõstetud ja olin arvamusel, et olengi kõige parem maailmas, tegin kohutava vea. Läksin puhkusele ja väga kerge-

meeleselt puhkasingi, trenni ei teinud. Ja kui tagasi tulin, siis kolme nädala pärast mõtlesin laval, et nüüd ma suren.

Hämmastavalt kiire minek oli teil tõesti – kõik tuli nagu iseenesest.

Jah, aga tollal oli vähe baleriine. Olime Helmi Puur ja mina. Rohkem ei olnudki. Ja kui koolist tulin, siis Puuril oli vaja teist koosseisu, sest ta oli üsna palju haige. See oli ka põhjus, miks ma sain tol ajal palju tantsida.

Ma vahel ütlen siin, kui keegi vaarub koridoris vastu, näost kollane ja ahastab, et "Mul on nii palju tööd!", et see ongi hea. Oled nii noor ja peabki palju olema. Muidugi ei või ennast surnuks tantsida, aga kellel palju tööd on, see on õnnega koos. See õnn võib pöörduda, võib-olla järgmisel hooajal ei ole midagi tantsida.

Balletiartisti amet on siis kaunis tujukas armuke?

Kõige enam kardavad balletiinimesed seda, kui tuleb uus balletijuht. Sa ei tea ju, kes temale meeldib. Võib-olla sa ei meeldi talle ja sinust vaadatakse lihtsalt mööda. Või teine asi – see balletijuht, kes tuleb, leiab sind trupist. Oled olnud seal nelja luige seas ja siis tuleb juht ja ütleb "vaata, sellel on midagi!". Nii on ka Estonias juhtunud.

Et baleriini elu pole kerge, nägi Tiiu õige väiksena kõrvalt. Tänu Velda Otsusele. Kuid teadis sellele vaatamata, et tahab saada tädi Veldaks. "Tädi Velda elas Tartus meie juures korteris ja oli toona Vanemuise baleriin," mäletab Tiiu, Vanemuise näitleja Aleksander Randviiru tütar. "Minu isale ütles ta: "Vaata, Sass, et see tüdruk ei hakkaks balletti õppima!" Mäletan, et köögis oli sooja veega kauss, milles tädi Velda oma varbaid leotas. Ohkis ja ähkis ning oli väga õnnetu."

Ning kui väike Tiiu käis vaatamas balletti "Esmeralda", sai ta üksnes sellest aru, et Esmeralda ehk tädi Velda rööviti ära, ja elas ta seda jubedalt läbi. "Ja kui Estonias kuueaastaselt vaatasin "Giselle’i", ema istus ühel, isa teisel pool, siis isa nägi, et ma istun kangelt, pani oma käe minu käe peale, ma lõin siis vastu ta kätt – isa, kes oli ise näitleja, sai aru, et minus toimus suur vapustus."

Ega isa pettunud olnud, kui te end kangekaelselt balletikooli tantsisite?

Võib-olla oli. Ta käis nagu Ülemiste vanake alati koolis küsimas Anna Ekstoni käest, kas ma olen andekas. Ekston ütles vastu: "Mine minema, jah on."

Aga isa suri, kui olin 14- või 15aastane, ega näinudki mind laval.

See peab olema erakordselt tugev tõmme balleti vastu, kui sellega lapsest saati tänini tegev olete.

Jah, ma ise mõtlesin ka, et ühel päeva ma ütlen, et nüüd ma ei tule enam. Ma mõtlen kooli. Aga ei midagi! Kaua ma veel töötan, ei tea. Võib-olla tõesti veel ühe aastakese. Aga need on ka tühjad lubadused. Aasta saab mööda ja mina ikka veel olen seal.

Ehk mõjub endisele priimabaleriinile hästi pedagoogina balleti sees edasi olla?

Õpetajale mõjub see hästi, aga kas see lastele hästi mõjub, see on teine asi. Nüüd lähen kuuks ajaks Saksamaale, seal on suur erakool, kus õpetan. 75aastaselt nagu enam ei peaks, eks?

Miks mitte?

See on nagu vene baleriin Maia Plissetskaja. Naersin küll tema ütlemise peale, aga olen ise samasugune: "Kui veel kutsutakse, siis ma ei saa ju keelduda." Tema tantsis tõesti nii kaua, kui kutsuti.

Te olete väljaspool Eestit kohu aeg saksakeelses keskkonnas õpetanud. Saksa keel oli teil juba siis vesiselge, kui 1982. aastal Viini Bundestheater’i balletikooli kiuslikke poisse õpetama läksite?

Ma ei osanud mitte ühtegi saksakeelset sõna peale kahe: "Danke" ja "Auf Wiedersehen". Lootsin, et saan inglise keelega. Aga selgus, et seal on teise klassi poisid, kellega inglise keeles ei saa mitte kuidagi. Siis õppisin esimesel nädalal ühe sõna kaupa – käsi, selg, õlg, põlv. Järgmisel nädalal panin kaks sõna kokku – siruta põlve, hoia selga. Sai ka kätega näidata. Ehkki seal ei tohi õpilast puudutada, tegin poistele selgeks, et võib küll.

Ning alguses olid nad tõesti kiuslikud, aga kui koolivaheajale sõitsin, siis kuidagi nad teadsid, et Nõukogude Liidus on raudne eesriie ja sealt välja ei saa. Mind väga liigutas, kui nad ütlesid: "Frau Telp, kui te sealt tagasi tulla ei saa, siis kirjutage, me tuleme järele."

Kuidas te nende kiuslike poiste südame siis võitsite?

Ma ei tea. Nad ei tahtnud kohe üldse tööd teha. Siblisid mööda saali ringi. Üks oli eriti ülbe. Aga oli üks teine, kes tahtis tööd teha, aga ülbe muudkui segas teda. Siis ütlesin sellele ülbele: "Kuule, sa oled nii andekas, sinust võib ju Nurejev saada!" Rudolf Nurejev oli neile ju iidol, sest käis Viinis palju tantsimas ja lavastamas. Küsisin: "Nurejeviks tahad saada?" Poiss noogutas. "Siis tee tööd ja löö kord majja." Kõik ja valmis.

Olete nii priimabaleriinina kui ka pedagoogina imesid teinud. Kui teie õpilane Age Oks Manchesteris "Uinuvas kaunitaris" lavale ilmus, siis ütlesite: "Kui ta lavale tuli, ma nägin, et laval on priimabaleriin." Öelge, mis teeb ühest baleriinist prima ballerina?

Teatris on üks priimabaleriin. Rohkem neid ei ole. Ja tema välimus, füüsilised eeldused, tehnika, ilu – see ei loe midagi, kui pole sees seda miskit, nagu öeldakse. See on omadus, mida ei saa õpetada. See on inimese sees. Ta tuleb lavale ja sa ei vaata enam mitte kedagi teist, sest ta paelub su tähelepanu. Ja see ongi see, miks Marcia Haydée, väga kuulus baleriin, kes siis, kui tantsida enam ei saanud, tuli endale pühendatud õhtul lavale ja seisis. Mul tõusid ihukarvad püsti.

See on võim, mis tuleb inimese seest. Sa võid tahta kedagi priimabaleriiniks teha, aga kui tal pole seda jumalikku miskit, siis ta selleks ei saa.

Teie olite priimabaleriin pikki aastaid. Kuidas see staatus teile mõjus?

Vastutus läks kogu aeg suuremaks. Mida aeg edasi, hakkad ennast üha rohkem kritiseerima ja endas vigu nägema. Ja latt läheb üha kõrgemale. Sinult oodatakse palju ja kuidas siis nii, et etendus ei läinudki väga hästi. Ega kõik etendused lähegi – me ei garanteeri, et iga etenduse ideaalselt tantsime.

Sellepärast läksingi varem teatrist ära, kui tavaliselt minnakse, et tundsin – füüsis ei ole enam see. Jalg ei tõuse, selg oli haige. Ma oleksin ju võinud läbi valu teha, olen ju eluaeg läbi valu tantsinud, aga sain aru, et enam ei tule näiteks tuurid nii hästi kui varem. Nii ei saanud ma teha isegi lahkumisetendust – ma ei riskinud. Kanadas tantsitud "Luikede järv" jäigi viimaseks.

Kas siis mõneti ongi nii, et balletiartistidel on alati valuvaigistid käeulatuses?

Nii hull see päris ei ole, aga mõnel juhul küll. Minul on muide väga kõrge valulävi, aga etenduse eel pole ma võtnud mitte ühtegi valuvaigistavat tabletti. Olen kuidagi saanud niimoodi. Mul oli selg peamine valu põhjus. Jalad on mul olnud tugevad, põlved tugevad. Natuke väänasin hüppeliigest, aga muud ei olnud.

Käisin hiljuti ühe noormehest füsioterapeudi juures. Vaatas mulle lugupidavalt otsa ja küsis: "Proua, kui kaua teil selg juba haige on?" Ütlesin – 50 aastat. Nii see on. Aga ma elasin sellega ja tantsisin. Ei olnud midagi.

Aga varvaskingadest veriseks hõõrutud varbad?

Verised varbad on igaühe enda probleem. Seda ütlen ma koolis kogu aeg, kui varvaskingad jalga pannakse. See on nii tavaline, sellest ei räägita.

Nii et verine varvas on igapäevane asi?

Praegu on silikoonist pehmendid varvaskinga sees, aga meie varvaskinga sees oli ajaleht. Et pehmem oleks. Pärast tantsimist olid vaid tükid järel.

Ning iga baleriin töötleb oma kingi ise. Neid ei anta kellegi teise kätte. Ema ükskord pakkus, et õmbleb mu varvaskingadele paelad külge. Ma ei andnud. Ütlesin, et kui pael lahti tuleb laval, siis ma ei saa ju saali hüüda: "Ema tegi!"

"Luikede järvega" läks mul kolm paari varvaskingi ühe etendusega. Aga eks tollal oli ka nende kvaliteet palju halvem kui praegu. Nüüd on Ameerika varvaskingad, mida pestakse pesumasinas, ja tantsid kuu aega või enamgi.

Baleriini füüsis on siis igas mõttes kogu aeg ohustatud.

On. Traumad juhtuvad siis, kui oled hiilgevormis. Sa muutud lohakamaks, sest tunned, et oled väga heas vormis, nii kerge on teha. See on valvsuse küsimus. Mõtled küll, et oled ettevaatlik; siis on see moment, kus jätad end tähelepanuta ja juhtubki.

Tiiut kuulates jääb vägisi mulje, et haldjalik ballett on midagi täppisteaduse sarnast. "Ballett ongi täppisteadus," tähendab Tiiu. Aga sealjuures pead olema emotsionaalne ja mõistma osa teha. Niisama laval kikerdada ja tolmu pühkida võib ka ilma suure sisemuseta. Kui tehniliselt oled väga hea, siis peab sul olema midagi, mis sind teeb publikule huvitavaks. Voldemar Panso ütles ka, et ega "Hamletit" tulda vaatama tüki, vaid näitleja pärast – igaüks teab seda. "Luikede järve" ei tulda ka vaatama muinasjutu pärast, vaid tullakse vaatama, kes tantsib ja kuidas."

Balletiartistide töö maht, mis algab hommikuste treeningute ja lõpeb hilisõhtuste etendustega, on aga tohutu. Kust see energia võetakse, jääb arusaamatuks. "Küll nad jõuavad – väga sitked inimesed on balletiartistid," poetab Tiiu. "Tundub küll, et balletiinimesed on sellised kahvatute nägudega, kes siin koridorides ringi uimerdavad, aga tegelikult on väga tugevad. Mul endal oli juhus, et olin haiglas, ja moment, et oleks nagu minemas. Ja siis mul enam ei olnud pulssi, aga andsin korraldusi, kellele helistada. Et me oleme tegelikult sisemiselt tugevad. Kopsumaht on ka ilmselt suurem."

Tõenäoliselt on balletiinimeste sitkuse taga lapsest saati sisse harjutatud drill ja trenn?

Ma ei tea, mida need tänapäeva lapsed teevad: istuvad kodus arvuti taga. Kui meie olime väiksed, mängisime ööni õues rahvastepalli. Kui ma Stuttgardist õpetamast tagasi tulin, siis toona õppinud tüdrukute ja praeguste vahe on selles, et praegused tüdrukud ei tee füüsilist. Tulevad, vaatavad otsa, aga fanatismi on vähe.

Näiteks Maria Seletskaja puhul ei piirdunud töö vaid kooli proovisaaliga. Tal ei olnud kõige parem jalalaba ja ta venitas neid ühiselamus radiaatori all. Kaie Kõrb leidis kunagi, et ta vasak jalg pole nii kõrge kui parem, sidus selle ööseks voodi otsa külge ja magas spagaadis. Muidugi ei tohi hulluks minna ja üle pingutada. Eks lapsed lähe liiale mõnikord, aga rohkem füüsilist teha tuleb küll.

Teie kogu elu, näib mulle, ongi ballett.

Muud ikka ka – laps on ikka olemas. 1972. aastal sündis mul poeg.

Pahatihti baleriinid emaks olemise aega ei võta.

Tekib ju see mureküsimus, et sel ajal, kui ma olen ära, mis siis juhtub.

Kui teie teatrisse tagasi tulite, siis kõik rollid ootasid teid?

Ma ei ütleks, et nii väga ootasid. Olen elus ka seda näinud, et minust mööda vaadatakse.

Teie tagasitulek ei pruukinud kõigile meeldida?

Ma ei oska öelda, aga järgmised aastad mul Estonias väga hästi ei läinud. Siis tuli "Kleopatra" ja ma pidin ennast väga tõestama. Mulle tundus, et Tallinnas vaatas koreograaf minust mööda. Ma sain aru, millega see lõpeb. Ja sellepärast ei jäänud muud üle, kui läksin Leningradi pedagoog Marina Šamševa juurde, muretsesin endale sealt partneri ja tegin 10 proovi.

Tulin tagasi, Estonias olid lavaproovid. Mina olin lavakoridoris, koreograaf oli saalis, teine Kleopatra sai kogemata II vaatuse ajal viga. Koreograaf hüüdis, kas Randviir on seal. Läksin lavale, ta küsis, kas olen võimeline tegema II vaatuse algust ja monoloogi sinna otsa. Tegin selle ära. Ega ma tegelikult teadnud, mis kvaliteet sel oli. Leningradis oli pedagoog öelnud: "Teate, Tiiu, kui te tulite, siis te olite nagu mineraalvesi, mis pole võimeline laudlinale isegi mitte plekki jätma – aga nüüd te olete šampanja!" Ma ei saanud aru täpselt, mida ta sellega öeldi tahtis, aga tundsin, et tuleb välja ja kõik. Ja siis ütles mu kauaaegne sõbranna Helju Nael: "Kas sa ise ka tead, kui hea sa praegu oled?" Siis mul hakkas see koitma. Võib-olla tõesti õnnestus see kõik saavutada.

Närvipinget ei tule baleriinidel ette mitte üksnes siis, kui balletijuht neid eirab. Ka keerulise osa ette valmistamine võib vaimse tasakaalu sassi lüüa. "Tegin palju koostööd Mai Murdmaaga. Mulle väga meeldis seda teha – see oli väga viljakas," räägib Tiiu, kes Murdmaaga "Medeiat" tehes end sugugi kindlalt ei tundunud. "Ballett algab sellega, et Medeia jookseb lavale raevus. Etendust alustada raevust on meeletult raske. Ma olin nii õnnetu."

Rollilahendusele eelnes aga peataolek. Ja jalutamine mööda linna: "Ühel päeval lähen mööda tänavat. Ants Eskola tuleb vastu. Ma meeldisin talle. Küsisin, mis tal viga on. Tema vastu: "Tiiukene, roll ei tule välja!" Mõtlesin, et püha taevas, temal ei tule roll välja, mis siis mina veel tegema pean! Ja ongi nii, et ei tule, ja ongi tohutu põdemine. Ning koreograaf ootab ka, et hakkaks juba tulema, aga sina ei saa otsa kätte. Tehniliselt oli kõik korras, aga sisemus, et sa ennast raevu ajad, see ei tulnud. Tegelikult tuli see roll mul peaproovis koos kostüümi ja grimmiga. Tuli äkki."

Vähe veel traumadest ja loomepiinadest, baleriinid ei saa endale isegi söömist lubada.

Mina olen eluaeg suur sööja olnud, aga siis ma hoidsin ennast tagasi. Niimoodi ma ennast ei piiranud, nagu praegu piiratakse. Esteetika on nüüd teine, minu ajal ei olnud baleriinid väga kõhnad, nüüd on nagu modellinduses – nüüd on kõhnus ilus. Ja lavalt paistab kõik kaks korda suurem. Vaatad elus – täielik kondibukett – vaatad lavale – paras. "Kleopatra" ajal ma olin küll kõhn, seda peab ütlema. Meeletu töö ja stressi pärast. Mismoodi see võitlus käib koha eest päikse all, see on meeletu.

Näib, et teil on ikka väga kange loomus ja tugevad närvid. Muidu ehk poleks 25 aastat sellist võitlust vastu pidanudki.

Minu närvid olid päris tugevad, kuid mul võiks kannatust rohkem olla – õpetamisel. Aga eks lapsed andestavad ka.

Luiki tantsisite 25 aastat, aga jäi teil mõni osa tantsimata ka?

Ikka väga palju. Kui ma vaatan mõnda väga hea koreograafiaga lavastust, siis mõtlen, et see oleks võinud mulle sobida. See on sellise meeleoluga, et mis seal ikka, ega ma eluajaga ei jõua kõike teha. Meie elukutse on ju nii lühike. Olin 42aastane, kui lõpetasin.

Oli see liiga noorelt tehtud samm?

Siin ei ole vanusekriteeriumi. Kui sa oled väga hea, võid ka 48aastasena tantsida. Kui sa aga ise tunned, et pead ära minema, siis sa lähed. Mina tundsin, et tuleb minna.

Nii et need varvaskingad, mis toona jalast võtsite, on tänini kodus varnas?

Kaks paari on jah. Ning nad on väga vana nägu ja kulunud välimusega. Aga kui palju varvaskingi ma olen läbi tantsinud, ma ei tea – varvaskingade üle ma arvet ei pidanud. Mind see ei huvitanud.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee