Kommentaar

Tsensuur andmekaitse maski taga  (9)

Elver Loho, MTÜ Eesti Interneti Kogukond , 11. juuni 2012, 06:59
Viimasel ajal on palju räägitud Euroopa Komisjoni plaanist «uuendada» Euroopa Liidu isikuandmete kaitse seadustikku. Eesti Andmekaitse Inspektsiooni juht, paljudes mulle olulistes kaasustes mõistuse häält esindanud Viljar Peep andis hiljuti Eesti Päevalehele intervjuu, kus väljendas oma arvamust üsna emotsionaalselt ning nimetas uut seadustikku hullemaks kui ACTA.

Õigus olla unustatud?

Stanfordi Ülikooli õigusteaduskonna ametlik teadusajakiri nimetas Redingu plaani «selle aastakümne suurimaks ohuks sõnavabadusele internetis». Õigus olla unustatud tähendab näiteks, et Facebook ja Google võivad saada trahvi kuni 2% globaalse käibe ulatuses, kui nad ei võta veebist maha piinlikku fotot, mille inimene on ise sinna üles pannud ja mille eksponeerimist ta hiljem kahetseb.

Vivian Redingu plaani ideoloogilised juured on Prantsuse õigusruumis, mis tunnistab kontseptsiooni nimega «le droit ? l’oubli» ehk siis maakeeli «õigus olla unustatud». Kes tahab Google’iga lisainfot otsida, soovitan fraasi «right to be forgotten». Tegelikkuses on see tähendanud, et süüdimõistetud mõrvar, kes on oma aja ära istunud, võib blokeerida oma süüteo faktide avaldamise. USA õigusruumis, vastupidi, on selliste faktide avaldamine kaitstud sealse kõige pühama põhiseaduse lisaga: kõige esimesega.

Praktikas on internet siiamaani arenenud just kooskõlas USA õigusruumiga. Niimoodi näiteks pidas Wikipedia maha lahingu kahe sakslasest mõrvariga, kes tahtsid, et nende nimed entsüklopeediast eemaldataks.

Uus seadustik tähendakski seda, et tulevikus on inimestel õigus nõuda enda kohta käivate mitte eriti meeldivate faktide ja väidete eemaldamist ükskõik kuskohast internetis. Keegi tõpranahast sõber postitab YouTube’i video, kus sa purjus peaga saunas ropendad ja natsilaulu laulad, kuid sul on plaanis kandideerida riigikokku? Kui YouTube sinu palvel videot maha ei võta, siis võid pöörduda andmekaitsesse ja YouTube’ile tehakse hiiglaslik trahv. Kui su naabrimees oma ajaveebis kirjutab sinu natsilaulust ja YouTube’i juhtumist, siis võid lasta andmekaitsel ka talle trahvi teha. Ikkagi ta ju avaldas sinu kohta käivaid andmeid, mida sa parema meelega ei avaldaks.

Kokkuvõttes on veebiteenustel tulevikus kaks praktilist valikut. Nad kas võtavad maha absoluutselt kõik, mille kohta ükskõik kes neile kaebuse esitab, või siis nad lõpetavad Euroopa klientide teenindamise.

Kujutage ette Wikipediat, mis on sunnitud kustutama kõik detailid igasuguste poliitiliste skandaalide kohta, kui skandaalis osalenud seda soovivad. Kujutage ette internetti, kus poliitikud ja ärimehed saavad sundida enda kohta käiva faktilise informatsiooni kustutamist, kui see neile vaid halba varju heidab.

«Tsiviliseeritud» internet

See on Vivian Redingu ettekujutus tsiviliseeritud internetist. See on tulevik, mille nimel Vivian Reding eiras Euroopa Komisjoni sisemisi eeskirju, jättis tegemata erapooletu mõjuanalüüsi ning surub määrust läbi enamiku ministeeriumide vastuseisust hoolimata. Sellise käitumise taga on raske näha mingit selget motiivi peale puhta aktiivse ignorantsuse.

Sattusin mõni aeg tagasi kuulama Euroopa Komisjoni ühe netitsensuuriteemalise töörühma kohtumise helisalvestist, mis juhuslikult asutusest välja lekkinud. Suure laua ümber olijaist leidus täpselt üks inimene, kes natuke interneti toimimise tehnilist ja sotsiaalselt külge jagas ning suutis olla mingiks tasakaaluks paarile tsensuurifanaatikust korrakaitsjale. Tundus, et ka laua äärde kutsutud suurfirmad olid saatnud kohtumisele kohvikeetjatest sekretäritibid, üks masendavam kui teine. Pean tunnistama, et selline kuuldepilt seadusloome masinavärgi sügavustest suutis minu isu rikkuda efektiivsemalt kui «Pealtnägija» klipid Eesti seavabrikute loomapiinamisest.

Euroopa Liidul on üks fundamentaalne probleem: liiga palju võimu on antud Euroopa Komisjonile ja liiga vähe Euroopa Parlamendile, kuhu kodanikud saavad oma esindajaid valida. Tulemuseks on demokraatia näitemäng, mille ilus fassaad on hakanud purunema, kuna komisjoni juhid on läinud liiga nahaalseks.

ACTA salajaste läbirääkimiste laua taga oli Euroopat esindamas just Euroopa Komisjon ning Vivian Redingu õigus-olla-unustatud-määrus tuleb taas Euroopa Komisjonist. Just see komisjon valetas meile näkku ACTA teemal ning teeb seda uuesti isikuandmete kaitse egiidi all. Seekordne farss on aga märksa hullem ühiskondliku tsensuuri kehtestamise katse kui ACTA.

Oleme võitluse eesliinil

ACTA teemal näitas Eesti ülejäänud Euroopale olulist eeskuju. Tänu meeleavaldustele jäi Eestil ACTA esialgu allkirjastamata. Tänu sellele jäi ACTA allkirjastamata ka Šveitsis - sealne Föderaalnõukogu nimetas põhjuseks tõsiasja, et viiel Euroopa Liidu riigil pole ACTA veel allkirjastatud. Eesti on mänginud tähtsat osa kogu Euroopa ACTA-vastases võitluses ja seda ei unustanud ka rahvusvahelise Internet Society esindajad, kui nad hiljuti Eestis meiega kohtumas ja koos konverentsi korraldamas käisid. Kui me ACTA-vastase võitluse peaksime võitma, siis ei jää ajalooraamatutel märkimata just Eesti aktivistide ja ajakirjanike panus.

Eestis tagas ACTA-vastaste eduloo ajakirjanike suur huvi ACTA vastu ning järjekindel meediakajastus. Loodan, et ka seekord suudavad ajakirjanikud teemast läbi hammustada ning näevad, et Vivian Redingu «õigus olla unustatud» on suureks ohuks sõna- ja väljendusvabadusele internetis.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee