Kas tootjate vandenõu? Miks asjad nii ruttu katki lähevad? (85)

20 aastat tagasi soetatud kassettraadio laulab teil garaažis ju siiani nagu ööbik, aga MP3-mängija andis mõne aastaga otsad. Ja sahtlipõhjas vedeleb teil elu esimene mobiiltelefon, mille vahetasite uuema vastu välja ainult sellepärast, et olite vanast torust tüdinenud. Kuigi ta töötaks veel nüüdki, pane ainult akule saba taha. Moodsaid telefone – eriti kui nad on laste kasutuses – kulub aga nagu mähkmeid. Kas inimesed ei oska enam teha asju, mis kestaks?

Ei ole keeruline kuulda ohet: "Mu telekas/pesumasin/printer/fotoaparaat läks katki paar kuud pärast garantiiaja lõppu ja teeninduses selgus, et parandamine läheb kallimaks kui uue ostmine."

Liigub hulganisti vandenõuteooriaid, mis kahtlustavad, et tootjad ehitavad aparaadid nimme vähevastupidavaks või koguni end ise hävitavaks. No umbes nii, et printer loeb vaikselt kokku, mitu lehte ta prindib ja konkreetse hulga järel kustutab ära jupikese tarkvaraprogrammi ning näitab error’it. Printeri omanikul ei jää muud üle, kui marssida poodi uue masina järele – kui ta pole just nii jonnakas ja tark, et oskab laiast internetist vajamineva programmijupi ise üles leida.

Või et fotoaparaadile on sisse ehitatud kurikaval kruvi, mis iga plõksuga end pisut lahti keerab, et siis ühel hetkel lendu põruda ja masin lühisesse ajada.

Kinnitamaks, et osatakse teha küll vastupidavaid asju, kui vaid tahetakse, toovad vandenõuteoreetikud Californias Livermore’i 6. tuletõrjedepoos kaugelt üle sajandi põlenud elektripirni.

Kas tõesti toodetakse meelega kehva kvaliteediga või koguni end ise lõhkuvaid masinaid, et inimene aina sagedamini poe vahet käiks?

Masin teatab lahkelt: mine poodi!

"Kõikidesse asjadesse, mida juhitakse mikroprotsessoriga, on võimalik sisse programmeerida, et nad hakkaks mingil ajal viperusi tegema. Ning nende programmide lahtidešifreerimine poleks väga lihtne," räägib Tartu kutsehariduskeskuses digitaaltehnikat õpetav Villu Repän. "Aga ma arvan, et siit vandenõud ei leia."

Ka Tartu ülikooli füüsikadotsent Mart Noorma teab, et tehnoloogiliselt on isepurunevate masinate konstrueerimine hõlpsasti teostatav, kuid temagi ei pea reaalseks, et ükski firma söandaks endale võtta riski taolise tembuga vahele jääda.

"Kujutage nüüd ette, et remondimees ütleb: näe, ma leidsin printerist asja, mis nimelt lõhkus masina ära," arutleb Noorma. "See tähendaks firmale miljonitesse ulatuvaid kohtusaagasid, sest igaüks, kelle masin kodus on niimoodi kaugjuhtimise teel ära lõhkunud, võib seadme hinna välja nõuda. Ükski firma ei saa riskida, et tema aparaadist leitakse selline asi."

Küll aga hoolib tootja, et näiteks tema kaubamärki kandev printer teeks head tööd, ei määriks asjata paberit.

Noorma: "Kui testidest on näha, et paberile tinti kandvad võllid peavad vastu näiteks 20 000 lehekülge, siis vältimaks olukorda, kus pilt läheb järjest kehvemaks, võib küll olla sisse programmeeritud hoiatusteade: "Nüüd on elu õhtul, osta uus võll.""

Odav materjal, odav hind

Mõnedel masinatel on iseenda välja lülitamise süsteem aga tõesti peal.

"Osade laptop’ide akud lülitavad end teatud laadimiskordade järel välja, sest kui akut liiga kaua kasutada, suureneb tulekahjurisk, võimalus, et midagi läheb lühisesse ja masin süttib," teab Noorma.

Ohutuse nimel käib osade detailide kohustuslik väljavahetamine, ilmutavad nad siis kulumise märke või mitte, ka näiteks lennumasinate juures. Aga see on juba teine teema.

Miks ikkagi paistab, et vanasti oli tehnika vastupidavam? See ei ole ju päris lapsepõlves-oli-rohi-rohelisem-jutt, sest 20 aastat tagasi ostetud makk tõesti töötab, nagu ka 15aasta tagune mobiil. (Pätsu-aegsetest seinatelefonidest ja õmblusmasinatest rääkimata.)

"Küsimus on hinnas," defineerib Noorma halastamatult.

Tõepoolest – kõnealune makk võis maksta pool kuupalka. Ja mobiiltelefon oli kaks kümnendit tagasi luksustoode, mille eest küsiti auto hinda ja mille tarvidust oli esimese hooga keeruline mõista.

"Kui sa paned kõrvuti toonase telefoni ja selle, mida nüüd tasuta jagatakse, siis see praegune on pehmest plastmassist. Ta ongi mõeldud kestma mõne aasta, sest mood muutub, noored tahavad kiiresti uut telefoni ja sinna sisse ei ole mõtet panna materjali, mis peab vastu viis aastat, sest keegi niikuinii ei kasuta seda telefoni viis aastat," analüüsib Noorma.

Villu Repän toetab sama arvamust: "Ma olen nõus, et tänapäeva tehnika on kehvem kui varasem. Märksõnaks on kvaliteet – asja pole mõtet liiga kvaliteetselt toota, sest see on ressursi raiskamine."

Ressursi raiskamise näite leiab Repän tellingutelt: "Kui ei olnud korralikke ehitusarvutusi, tehti igaks juhuks hästi tugevaid, ülepingutatult häid hooneid, aga neil võis olla küljes mingi juhuslik viga. Ehitusarvutustega tagatakse see, et kvaliteet on ühtlane, et hoonel pole nõrka lüli, ja samas ei raisata ressurssi liigse varu tekitamiseks."

Noorma resümeerib: "Masstootmises on küsimus hinnasurves – kui klientide ootused on kaardistatud, siis nende rahuldamiseks kasutatakse nii odavaid materjale ja tehnoloogiat kui võimalik."

Pruugitud kodutehnikat vahendav Kalle Taimla nimetab veel ühe detaili, millele tootjad üha enam rõhku panevad: "Utiliseerimine!"

See tähendab, et tarvitatakse järjest rohkem materjale, mida saab kerge vaevaga nii-öelda ahju lükata. Passitakse peale, et aparaadi sees poleks ohtlikke aineid, mis vajaksid kulukat käitlemist.

Asjad ei kestagi igavesti

Lühidalt: kauakestev, heast materjalist ja kalli spetsialisti poolt kõrgkvaliteetselt kokku pandud masin on masstootmiseks liiga kallis. Tavakasutaja tarbeks meisterdatud aparaadi puhul otsitakse optimaalset kvaliteeti: et see oleks taskukohane ja töötaks kindlasti oma garantiiaja ära. Ja siingi saab vahet teha päris odavatel ja natuke kallimatel kaubamärkidel.

Kasutatud kodumasinaid uuele ringile saatev Kalle Taimla teab üsna täpselt, mis marki ja mis maal müümiseks ehitatud pesumasina või külmikuga tasub pärast selle garantiiaja lõppu edasi jännata. Ja millise võib otse utiili saata.

"Kvaliteet ei ole langenud, aga kasutusaeg on läinud lühemaks," võtab Taimla kokku tehnikamaailmas valitseva trendi.

Digitaaltehnika ja elektroonika peadpööritavat arengut saadab sageli üks kummaline nähtus: moodne aparaat ei pruugi olla oma põhifunktsioonides kiirem või mugavam kui tema eelmise põlvkonna veli.

Villu Repän mõtiskleb: "Inimesed on tihti uuest väga vaimustuses ja kiidavad, kui kiired on tänapäeval näiteks arvutid. Aga kui võtta mingi lihtne töö, siis selle töö tegemise kiirus ei pruugi olla kasvanud."

Repäni hinnangul raisatakse odavaks läinud mäluressurssi ilu nimel.

Ehk teisisõnu: kui praktiline ja nobedasti lippav programm on valmis tehtud, lastakse sellele kallale disainerid, kes riputavad asjakese vilesid, kellukesi ja kuulikesi täis nagu jõulupuu. Tulemus: programm avaneb ikka sama aeglaselt kui kümme aastat tagasi.

Tartu ülikooli polümeersete materjalide tehnoloogia professor Alvo Aabloo kurdab veel üht moodsate ja keskmisest pisut kallimate masinate häda: "Elu tehakse ebamugavaks: pidevalt ronivad aparaadi ekraanile teated, et ta vajab igaks juhuks teenindust."

Aabloo hinnangul on kas või autoteenindused paras näide sellest, et liiga hea auto oleks ostjale arutult kulukas: "Odavam on välja ehitada teenindusvõrk – mida on tegelikult niikuinii vaja – kui teha kvaliteetset masinat."

Ja lõpuks: ükski asi ei kesta igavesti.

Elektroonika, mis sisaldab joodetud detaile, ei saa sajandeid töötada, sest jootmiskoht kulub ajapikku. Ning ka isalt pojale pärandatav kallis elektripirn võib ühelt hetkel lihtsalt koksu saada.

Mood pakub võimaluse samastuda ja eristuda

Miks suur osa inimesi jälgib ja järgib moodi? Kuigi rääkida saab nii 30 eurot kui 300 eurot maksva telefoniga. Ja tuule eest kaitsevad ühtemoodi nii tavalised kui ka Swarovski kristallidega ehitud ning disaineri poolt nägusalt narmendavaks kisutud teksapüksid.

Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi vanemteadur, tarbimisharjumusi uurinud Margit Keller: "Mood pakub nüüdisaegses anonüümses lääne ühiskonnas võimalust ühtaegu olla teistega ühtemoodi, samastuda, kuuluda gruppi kui ka otsida omanäolisust. Mood on süsteem, mis neid esmapilgul vastandlikke asju korraga pakub.

Lisaks ei ole moodsas tarbimisühiskonnas palju muid valikuid. Tarbimine on osake keerukast igapäevaste praktikate võrgustikust. Enamik meist ei kasvata ise lambaid, ei lõika ega kraasi villa, ei ketra, ei koo, sest meil pole aega, pole oskusi, pole võimalusi, pole tahtmist... Seega oleme oma elustiiliga kaubanduse lõa otsas enamasti ja kaubandus pakub enamiku kaupade osas "moodsaid" asju.

Kui moena mitte käsitleda kitsalt näiteks Montoni selle kevade kollektsiooni või Londoni moenädalal näidatut, siis kaupluses ongi mood ehk nüüdisaegsete disainerite, tootjate, müüjate nägemus sellest, mida me peaksime tarbima. Kui just ei lähe vanakraamipoodi, kus müüakse mingi teise ajastu moodi...

Moodi väga kitsas mõttes (et ma tõesti ei saa eelmise kevade kingadega sel kevadel käia, sest satun naerualuseks) minu arvates väga paljud ei järgi. Moefriiklus on pigem meediatoode, mis elab oma elu ajakirjade veergudel."