Uudised

Kapten Alfred Pontaki traagiline saatus  (1)

14. juuni 1997, 00:00

Suvel 60 aasta eest jõudsid Eesti vetesse Inglismaal valmistatud moodsad allveelaevad "Lembit" ja "Kalev". 1940. aastal võeti nad Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu. Venelaste käsutuses tegi "Lembit" õnnelikult sõja läbi, "Kalev" aga hukkus 1941. a. suvel teadmata põhjustel Läänemeres.

"Lembitu" komandör Ferdinand Schmiedehelm arreteeriti 1. juulil 1941 ja lasti Solikamskis maha 10. mail 1942. "Kalevi" komandöri Alfred Pontaki saatuse saame teada Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe filiaalis säilitatavast toimikust (ERAF f. 130, s. 15531).

1. jaanuaril 1941 vabastati kapten Pontak sõjaväeteenistusest ja 3. märtsil värvati ta laevastiku luureosakonna informaatoriks, et saata pärast ettevalmistust eriülesandega ühte Läänemere-äärsesse riiki (Soome).

3. juunil kirjutas Pontak oma salajastele ülemustele adressaadita avalduse, et kohustused, mis talle anti, on muutunud aja jooksul täiesti vastuvõetamatuks, ta on sattunud närvid kaotanud inimese seisundisse ja palub ennast vabastada nendest kohustustest.

Mõned väljavõtted:

"Mul tuleb igal sammul kõiki petta, alates naisest ja lähedastest ja lõpetades mulle täiesti võõraste inimestega... Loomult olen ma aus ja siiras inimene ning ei suuda praegu ega tulevikus kahepalgelist rolli mängida... Materiaalsed ja muud hüved ei ole minu jaoks nii ahvatlevad, et ma võiksin nende pärast ohverdada kõik muu... Mu lootus ei täitunud ka selles suhtes, et suudaksin oma naise lühemaks või pikemaks ajaks jätta täiesti üksi, jätta nii-öelda saatuse hoolde... Ka on mu naisel tervis selle talve ja kevade jooksul halvenenud... ta vajab järelevalvet ja hoolitsust..."

Võib ette kujutada, millise pommina mõjus Pontaki avaldus spioneerimise organisaatoritele. Möödus pisut rohkem kui kaks nädalat. 20. juunil koostas laevastiku 3. osakonna esimese jaoskonna ülema asetäitja vanempolitruk Korenev Pontaki arreteerimise ja läbiotsimise määruse, mille 23. juunil kinnitasid 3. osakonna ülem Lebedev ja sõjaprokurör Makulin.

Määruses on öeldud, et mai lõpus, kui päevakorrale tõusis Pontaki saatmine üle piiri, keeldus viimane nii sellest kui ka üldse tööst luureorganites ning avaldas järgmist:

1. Tööle luuresse läks ta sooviga päästa end uue valitsuse repressioonidest, kartis arreteerimist.

2. Nõukogude Liiduga lepingu sõlmimise ajal oli ta äge sõjalise vastupanu pooldaja, rääkides: "Parem oleks surra lahinguväljal, kui autult vastu võtta pealesunnitud orjus."

3. Vastupidiselt kangelaslikele soomlastele on eesti rahvas lambakari, alludes alatasa ükskõik millisele jõule.

4. Sõja korral Nõukogude Liiduga oleks Eesti kaotanud hulga vähem kui praegu, mil inimesed kaovad hulganisti vanglatesse ja hukkuvad seal.

Pontakile oli antud varjunimi Stark. 20. juunil koostatud õiendis on märgitud, et ettevalmistuse ajal töötati temaga läbi järgmised teemad: side liigid, kohtumiste organiseerimine, salakiri, legend põgenemise kohta, käitumine ülekuulamisel, konspiratsiooni metoodika, vastase vastuluure metoodika.

Lisatud on veel kolm põhjust, miks Pontak keeldus luuretööst:

1. Kohustuse selleks võttis ta läbimõtlematult.

2. Oma iseloomu ja kasvatuse tõttu ei või ta petta sõpru Soomes ja lähedasi Eestis.

3. Venelased (Stalin, Molotov) petsid eestlasi, nii võib ka tema oma sõna murda.

24. juunil Pontak arreteeriti ja saadeti Tallinna üldvangimajja nr. 2. Samal päeval algasid ülekuulamised, Pontak käitus julgelt ja ütles uurijatele otsekoheselt karmi tõtt. Ta ei varjanud ka, et astus Vabadussõja ajal Eesti sõjaväkke vabatahtlikult.

Ilmselt oli uurijal raske uskuda oma kõrvu, kui Pontak ütles: "Eesti oleks pidanud NSV Liidule vastupanu osutama. Eriti vastumeelne tunne oli mul siis, kui Eesti sõjalaevadel langetati Eesti lipud ja heisati Nõukogude omad."

Järgmisel ülekuulamisel, 28. juunil nõuti Pontakilt tema nõukogudevastaste vaadetega mõttekaaslaste väljaandmist. Pontak nimetas mõne Saksamaale ümber asunud ohvitseri ja ei ühtegi Eestis elavatest ohvitseridest. Ilmse raevuga ütles nüüd uurija: "Teie asusite täieliku mahavaikimise teele, varjates nii oma kui ka teiste teile teadaolevate isikute spionaaz^itegevust." Pontak eitas igasugust spionaaz^itegevust. Seejärel kell 3.30 ülekuulamine katkestati.

Alfred Pontaki süüasja arutas 2. juulil 1941 Balti laevastiku sõjatribunal. Istung algas kell 13.15 ja lõppes 14.20, kestes seega tund ja 5 minutit. Oma viimases sõnas ütles kohtualune lühidalt: "Tehke oma äranägemise järgi."

Kohtuotsuses on märgitud, et olles ühes nõukogude asutuses täiesti salajasel tööl ning läbi teinud spetsiaalse õppekursuse ja tutvunud teenistuse eritingimustega, lähtus kohtualune oma kontrrevolutsioonilistest veendumustest ja keeldus edasisest tegevusest. Selle eest määrati kõrgeim karistus - mahalaskmine.

Tallinna perekonnaseisuametile on teatatud, et Alfred Pontak lasti maha 4. juulil 1941 Tallinnas. Ilmselt jääb igavesti saladuseks, kas tema eluküünla kustutas kuklalask tribunalihoone keldris või kogupauk Tallinna lähistel. Samuti jääb teadmatuks tema hauakoht. Siiski pole võimatu, et kapten Pontak oli üks aastatel 1941-1942 Pirita-Kosel välja kaevatud ja tundmatuks jäänud mõrvaohvritest, kes leidsid viimse puhkepaiga Liiva kalmistul.

KAUPO DEEMANT

"Kalevi" komandör Alfred Pontak.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee