Laadin videot...
1
foto

"Sporditeel ei tohi motorolleriga sõita," teatab rulluisutaja Pirital jalgrattateel ja kuigi pikem vaidlus jääb ratastel veeredes pidamata, on näha: naine ei usu sedagi, et sõidan mopeediga, saati seda, et jalgrattateel üldse mootori abil kulgeda võiks.

Eksperiment, mis on ajendatud liiklusseaduse punktist, mis lubab jalgrattateel mopeediga sõita, viib mu lõpuks mõtteni: "Nüüd tunnete, jalgratturid ja rulluisutajad, mida tunnevad jalakäijad, kui nende vahel kõnniteel kihutate."

Mopeediks oli mul seekord neljarattaline Microcar, millel väliselt on tõepoolest ühiseid jooni rohkem auto kui võrriga. Sõidukil on nahksisu ja stereomängija ning ventilaator puhub kabiini jahedat ja sooja tuult. Mugavusi on kindlasti rohkem kui jalgrattal või rulluiskudel. Kaalupiirangu tõttu on auto kere valmistatud plastist ja kuigi sellega sõitmisele sarnast häält võiks enda jaoks tekitada ka plastämber peas aiatraktori kõrval seistes, siis jõuan kogemusi kõrvutades järeldusele, et müra ja sõidumugavuse poolest eelistaksin Microcari vähemalt linnasõidul kõigile Volgast väiksematele vene autodele.

Peatumine Tallinnas velodroomi vastas parklas, kust saab linna ainsale ainult jalgratastele mõeldud teelõigule, millel mingil hetkel ühtki ootamatut äärekivi vastu ei tule, pälvib tervisesportlaste tähelepanu. Hindav pilk ja kerge muie. Vist pigem kaastundlik, et täiskasvanud mees ja selline auto.

Kõik muutub hetkel, kui koos teistega pühale sporditeele trügin. Kogu õhtuse eksperimenteerimise vältel näen vaid kahe rulluisutajast naise näol naeru. Veidi hiljem sama katset Pirita teega mere ääres paralleelselt kulgeval rattateel korrates läheb asi ägedamaks. Kuulsin avatud (elektri jõul!) auto-, vabandust, mopeediaknast järgnevat: "Mida sa teed siin?", "Tropp!", "Fakk!", "Issi, miks see auto siin sõidab?", "Tõmba minema!", "T**a!" Selge, need ratturid ja rulluisutajad ei taha mind enda juurde. Tõtt öeldes on endalgi veidi häbi ja tänan õnne, et mopeedautosse istudes päikeseprillid ette unustasin, nii on tunduvalt kergem vihastele sportlastele silma vaadata.

Kui nii endal kui ka teistel on juba tuju mõõdukalt rikutud, tuleb emotsioonidele lisa. Olen sunnitud rulluisutades lapsevankrit lükkava ema tõttu sõitma paarsada meetrit 8 km/h. Tal on kõrvaklapid peas ja ta ei taju mu mopeedi lähenemist. Miks takistab jalakäija mind seal, kus tal on õigus vaid sobiva liiklustiheduse korral liikuda? Mida see vastutulev jooksja veel vehib, et peaksin sõiduteele minema? Jõuan mõelda, et hommikusest ummikust oleks jalgrattateed pidi päris mõistlik mööda tiksuda, kui olen sunnitud otsa ümber pöörama – rattatee äärde jääva bussipeatuse juures võivad liikuda üheskoos nii jalgratturid kui ka jalakäijad, nagu enamikul Tallinna kergliiklusteedel ja sinna pole mul mopeediga enam asja. Justkui meeldetuletus, et pealinnas on jalgrattal või mopeedil mugav sõita sinna, kuhu tee viib, mitte sinna, kuhu oleks vaja sõita.

Tagasi sõites juhtub jalgrattatee hetkeks vaba olema, nii saan korraks kiiruseks 35–40 km/h. Jalgrattast tunduvalt mürarikkamat sõidukit märkavad vastu tulemas kõik ja tõmbavad aupaklikult murule. Jääb vaid nentida, et olles ülemäära paindlik, saadki elult peksa. Tuleb ikka uriseda ja hambaid näidata!

Mida näete fotol?

Maanteeametnik Villu Vane: "Kaasliiklejatega mittearvestamine on meil suur probleem!"

Et tegemist on mopeediga, siis on kõik korras ja rulluisutaja (tema on jalakäija) ei tohi takistada jalgratturit ja mopeedijuhti!

Kas aga on mõtet lubada jalgrattateele neljarattalisi mopeede, on iseasi. Ilmselt ei ole see õige, sest jalgratturitest möödudes jääb külgvahe liiga väikseks.

Politsei liiklusbüroo juht Alo Kirsimäe: "Mopeedautole ei leidu justkui mõistlikku kohta."

Nagu teatud tingimustel lubab liiklusseadus jalgrattateele rulal, rulluiskudel, tõukerattal või suisa kelgul ja suuskadel liikuvaid jalakäijaid, võib seal sõita ka mopeedautoga. Politsei ei pea seda siiski mõistlikuks. Olukord tekitab kergliiklejates palju segadust, inimene suuda kohe hinnata, kas tegemist on mopeed- või tavaautoga – pahameel ei jää tekkimata. 45 km/h kiirusepiirang, luba parkida asulas sõiduteel ning sõita kahekesi sõidurajal kõrvuti, muudab ka autoliiklusesse sobitumise raskeks. Tegemist on meie linnaliikluse ülesehitust ja loogikat arvestades suhteliselt sobimatu sõiduvahendiga, millele ei leidu justkui ühtegi mõistlikku kohta. Jääb loota vaid liiklejate tervele mõistusele.

Milleks mopeedauto?

Odavamate väikeautodega võrdne üle 11 000eurone hind on ilmselt peamine põhjus, miks see Eestis massilist kasutust leidnud pole. Kiirusepiiraja 45 km/h peal, neljakilovatine, pooleliitrine diiselmootor ja 350kilogrammine kaal on need, mis võimaldavad Microcar M.Go Eestis mopeedina (AM-kategooria) arvele võtta. Maanteeamet teeb seda vaatamata sellele, et Eesti metoodika kohaselt arvestatakse auto tühimassi koos juhiga – ka selle mopeedi tehnilises passis on auto tühimassiks märgitud 450 kg, mis on 100 kg rohkem, kui seadus sellisel mootorsõidukil lubaks.

AM-kategooria mootorsõidukit võib juhtida ükskõik mis kategooria loaga. Ilma igasuguse juhiloata saavad aga mopeedautorooli kõik, kes on sündinud enne 1993. aasta 1. jaanuari. Juhtimisõigust ei nõuta kuni tuleva aastani ka neilt, kes olid liiklusseaduse jõustumisel 16–17aastased.

Kuidas parkida mopeedi?

Europarki klienditeenindus: "Kui te autokohta ära ei võta, siis parkige tasuta. Seal, kus te olete, peaks olema piisavalt selleks ruumi, pange oma mopeed sinna, kus teisedki on." Ajangi oma automõõtu mopeedi kõnniteele maja ukse ette.

Tallinna kodulehel on kirjas: Mootorrataste (kaherattalised) parkimine Tallinna tasulisel parkimisalal on tasuta.

Munitsipaalpolitsei info: "Küsige Ühisteenustest! Meie täpselt ei tea, nemad kontrollivad."

Ühisteenuste info: "Kaherattaliste parkimine on Tallinnas tasuta. Neljarattaliste mopeedide? Ma ei tea, annan transpordiameti spetsialisti numbri." Kuuldes, et parkida on vaja kohe, peab mees hetkeks kellegagi nõu: "Jah, võib parkida tasuta."

Jaga artiklit

1 kommentaar

E
ehh  /   00:13, 27. juuni 2015
Hoopis rulluiskudega ei tohi jalgrattateel sõita. Reporter oleks seda võinud mainida.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis