Tartu 5. keskkoolis keemia süvaõppega klassis õppinud Piret Kaldale soovitanud õpetaja kõrgkooli poole mitte vaadatagi. Õnneks ei pidanud neidis targa pedagoogi õpetust millekski ning klassis oli ta esimene, kes kõrgkooli sisse sai. Sest lavakunstikateedri eksamid olid juba kevadel.

Nüüdseks on Piret olnud Linnateatri palgal ligi 25 aastat ja pea sama kaua olnud abielus Priit Künnapasega, kes lõpetas Panso teatrikooli kaks aastat enne teda. Praegu aga märgib Priidu suhet teatriga ennekõike kooselu näitlejast kaasaga. "Poleks eales uskunud, et ma abiellun karjakuga," muheleb Piret, vihjates, et mehel on nüüd Eesti suurim mägiveiste kari.

Pireti ja Priidu peres kasvab kolm tütart. Nagu ka ta sõbratari ja kursuseõe Anne Reemanni peres. Nende sõprus sai alguse teatrikooli päevil, kui mõlemad näitlejaks pürgijad olid alles vallalised. Nende teatrikoolivälised etteasted tekitasid juba siis furoori ja elevust.

Kuuldavasti on sul koos endise kursusekaaslase ja sõbratari Anne Reemanniga komme lõbustada ennast ja seltskonda igasuguste riukalike üllatustega. Kui hea või ulakas tüdruk sa ise lapsepõlves olid?

Päris lapsepõlves olin ma oma vanematele väga hea laps. Olin ju pesamuna. Kõik hullused tegid õde-vend minu eest juba ära. Kuigi keskkooli ajal ei olnud ma enam väga korralik. Mis ei tähendanud joomist või liiderdamist. Tegemist oli niinimetatud protestidega, kas või koolivormi vastu. Viimases klassis olin ma katseajaga. Öeldi, et kui veel mingi jama tuleb, siis ma koolist ka lendan.

Mis puutub aga Lonniga (Anne Reemanniga – J.K.) miskite naljade tegemisse, siis see algas meil juba lavaka ajal. Nüüd teeme nalja järjest harvem. Oleme vanaks jäänud. Kuigi, kui vahel pole pikka aega midagi teinud, tekib nagu niisugune tunne, et kuidas me siis midagi ei tee. See oli ikka tore, kuidas me laulsime ja esinesime nagu Jaan Tätte. Ise tegime sõnad ja viisid. Samadel teemadel, nagu Jaani laulud on.

Sa lõpetasid lavakooli 1988. aastal, ligi 25 aastat tagasi. Kui sa mõtled teatrikooli aastatele, mis siis ennekõike ja esimesena meenub?

Kursus, need inimesed. See kamp. Toompea, Suvorovi puiestee. Aga eelkõige meie lend. Alles siis õppejõud ja muu.

Sa oled Tartu tüdruk?

Jah.

Miks sa Vanemuise asemel toonase Noorsooteatri valisid?

Ma ei tea. Oli tunne, et ma olen Tartust ära tulnud ja tuleb uus töö. Tundus, et kui ma lähen Tartusse, siis on miski tagasiminek. Tallinnas tundus kõik nagu põnevam.

Mis põhjusel oled sa Linnateatrile truuks jäänud?

Esiteks, mingites asjades olen ma tohutult konservatiivne. Ju ma siis kardan või pelgan natukene kuskile mujale minna. Kuigi ka nõukaajal, kui mina veel teatrikoolis käisin, räägiti, et näitleja elukutse ei tähenda seda, et lähed teatrisse, ja lahkud sealt, jalad ees. Eks see püsimine ole kinni ka nendes inimestes, kes siin töötavad. Kuigi väga paljud on siit ära läinud. Minu jaoks väga olulised inimesed. Aga mingi tuumik on alles. Lonni ja Epp (Eespäev – J.K.), kõik me oleme siin. Eks mingi hirm mängib ka rolli. Samas tunnistan ma ausalt, et vabakutselise eluks pole ma üldse valmis.

Ei ole palju näitlejaid, kes on saanud mängida ühte ja sama rolli teatris ja kinolinal. Sinul on see võimalus ja õnn olnud, kehastades Laurat Jaan Tätte näidendis "Palju õnne argipäevaks" Linnateatris ning aasta hiljem Arko Okki filmis. Kumb Laura sulle endale rohkem korda läks, kumb töö on rohkem meelde jäänud?

Eks ma filmis mängisin iseennast, ei püüdnudki kedagi teist kehastada. Võtteperiood oli ainult 11 päeva. See oli hullumeelne aeg! Kuskil nelja paiku hommikul ärkasime. Igal hommikul, nii et lõpuks katus juba sõitis. Aga loomulikult on teatriroll mulle kallim, sinna ei ole midagi teha. Me mängisime seda väga palju. Sõitsime selle lavastusega väga palju ringi, käisime Ameerikas ja Soomes.

Oled mänginud ka väljaspool teatrit. Seriaalides, filmides. Kuigi ärimehest abikaasa kõrval elades sa seda raha pärast vist küll teinud pole?

Mind ajab alati naerma see "ärimehest abikaasa". Et elab siin mingisuguse kröösusega ja ei ole mingeid muresid. Päris nii see ikka ei ole. Ta tegeleb küll hoopis millegi muu kui teatriga, aga päris ausalt, olen ikkagi teinud mingeid asju puhtalt raha pärast.

Kuidas on reklaamidega? Tablette puhituste vastu või naiste hügieenisidemeid oleksid valmis oma näoga reklaamima?

Aga miks mitte? Mis see siis on? See on ju elu ise! Teine asi, kas ma suitsu ja viina reklaamiksin. Siin tekivad eetilised küsimused. Emana. Aga puhitused ja lapid – mis seal ikka! Kui hästi makstakse...

Oled algusest peale teinud kaasa telešõus "Pehmed ja karvased", kehastanud Jänest, Kristiinat, Lainet ja presidendiprouat. Mida see töö on sulle tähendanud?

Leiba. Samas on seda väga tore teha. Esiteks, see kamp on hästi tore. Teiseks, mulle meeldib sellistel teemadel natukene ilkuda, täiesti süüdimatult. Sa ei tee seda oma näoga – see mulle väga meeldib. Ei mingit grimmi, ei mingisugust jorutamist. Nüüd, kui on tulnud paus, on reedeti kõhus ikka väga imelik tunne. Et kuidas ma nüüd ei lähe. Õnneks on meile lubatud, et sügisest võtab ETV "Pehmed ja karvased" tagasi.

Sul on kodus kolm tütart – 23aastane Laura-Helene, 16aastane Amanda Hermiine ja kaheksane Aurora Aleksandra. Kui mitu tundi oled pidanud neile pidama loenguid näitlemise okkalisest teest? Või pole seda tarviski olnud?

Ei ole vaja olnud. Kui Laura läks Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi, siis ma hakkasin juba kartma, et mis nüüd saab. Mäletan ühte jutuajamist temaga. Et kui raske see kõik on ja kuidas sa peret ülal pead. Ühesõnaga, maalisin näitleja elust hästi koleda pildi. Mille peale ta ütles mulle: aga, emme, mis meie perel viga on? Kas me elame halvasti? Ja mul ei olnud talle mitte midagi vastu öelda.

16aastane lõpetab sel aastal balletikooli ja nüüd otsustas temagi vanalinna kooli teatriklassi minna. Eks näis.

Emana oled sa pigem leebe või range olnud?

Olen pigem range olnud. Aga järjest lahjemaks ma muutun. Suuremaga olin hästi range, hiljem olen olnud järjest leebem ja lahjem. Nii et noorimal on olnud minuga väga palju kergem.

Loomeinimesed kurdavad tihti, et kodu ja laste jaoks on liiga vähe aega. Kuulud sa ka sellesse leeri?

Nii ja naa. Sest mul pole millegagi võrrelda. Kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis ema-isa tööpäevad olid kaheksast viieni. Oli juba teada, et kui ema kell viis tuleb, peavad meil õpikud laual olema. Ja tollal jäeti veelgi väiksemaid lapsi üksinda koju. Ei olnud ka ema kogu aeg kodus. Samas olen mina jälle mingitel perioodidel laste jaoks tüütuseni kodus. Kui mul proove pole. Ja ega igal õhtul pole ka etendusi. Nii et see käibki periooditi.

Kuidas sul on? Kodu on number üks ja teater number kaks?

Ei ole nii. Kuidas kunagi. Vahel on ikka teater number üks, kodu on tolmurulle täis ja keset kõike seda seisab kuri ema.

Oled öelnud, et oled väga kange iseloomuga. Kodus saad sa seda ilmutada, teatris vist mitte – püüa sa lavastajale vastu hakata!

Ikka olen püüdnud. Aga teater tähendab ju kollektiivset tööd. Teiseks tuleb respekteerida igat lavastajat. Ma vahel rahustan ennast, et ole nüüd, see ei ole ju sinu lavastus. Ma võin küll enda seisukohti kaitsta, et ma saan niimoodi asjast aru, aga seda juhtub harva. Ja ma ei tee kunagi stseene. Oma arvamuse avaldamine käib ikka kuidagi peenemalt ja kavalamalt. Ei mäleta, et ma eriarvamuste pärast oleks kunagi tülli läinud.

Aga mis kangusesse kodus puutub, siis laste kasvatamisel on see ehk kõige enam välja löönud. Teatud eas lastega sa peadki ennast maksma panema. Olen ikka seda meelt, et lastel on lihtsam elada, kui nad teavad, et on olemas elementaarsed käitumisreeglid. On mingi kellaaeg, kui tuleb kodus olla, ja on mingid asjad, mis tuleb enne ära teha, kui välja minnakse. Nii lihtsalt on.

Mida sa ikka abikaasa peal oma kangust näitad. On juba näidatud ka.

Oled Priit Künnapasega olnud abielus üle kahekümne aasta. Kes kelle nurki selle ajaga rohkem maha on lihvinud?

Mulle endale tundub, et mina olen tema nurki rohkem lihvinud. Sest ma olen ajanud kogu aeg ühte rida. Näitlejaks ma õppisin ja näitlejana töötan tänaseni. Tema aga on teinud igasuguseid kannapöördeid, mis on ühtipidi huvitavad ja samas ootamatud. Ma poleks noorest peast eales arvanud, et abiellun karjakuga, aga seda Priit praegu ju on. Sest ta tegeleb nüüd Šoti mägiveistega ja tal on vist Eesti suurim mägiveiste kari, mis on nüüd juba rohkem kui sajapealine. Ma poleks iial arvanud, et ta millegi sellisega hakkab tegelema, sest see on ju näitlemisest väga kauge ala.

Kõrvaltvaatajale on jäänud mulje, et sa oled alati heas tujus. Kas sa tõesti oledki nii üdini positiivne või suudad sa lihtsalt oma halba tuju väga hästi varjata?

Ma ei tea, eks ma vist olen natuke lollakas ka, et kogu aeg hambad laiali. Ja kui tuledki teinekord mossis näoga tööle, piisab juba sellest, kui kolleegid millegi või kellegi kallal nokkima hakkavad, ja otsekohe teeb see tuju heaks. See meie omavaheline lõõpimine võib inimesele, kes meid ei tunne, olla täielik õudusunenägu. Et kuidas te üksteisele ütlete! Mõnes teises kollektiivis võiks see lõõp tunduda ülima solvanguna, aga meile pakub see nalja.

Oled sa pigem altruist või egoist?

Nii ja naa. Pean ennast väga suureks egoistiks. Ma olen paras jurakas ja egoist küll, aga elu ja lapsed on need, mis võtavad seda hästi palju maha. Tean, et kui mul poleks lapsi, oleks ma kindlasti hoopis teistsugune.

Oled sa kunagi mõnda oma lavapartnerisse armunud?

Nagu ei ole. Ma tean, et seda ei usuta, aga nii on. Inimene võib saada väga sümpaatseks, kuid midagi enamat mitte. Ma tean, et mõnda näitlejat kohe aitab see, kui ta oma lavapartnerisse ära armub. Minuga see ei toimi.

On sind kunagi tabanud ka sellised mustad mõtted, et läheks hoopis teatrist ära?

Oi jumal, kas nüüd just iga aasta, aga ikka on. Kuigi samas püüad mõistusega võtta, et tükid lähevad repertuaarist maha, et kui tulevad diplomitööd, tehakse tööd noortega. Ja kui sa oled veel sellises eas naisterahvas, kellele ei kirjutata väga palju rolle, siis loomulikult hakkad mõtlema. Läheb jälle pool aastat mööda ja ikka ei midagi! Siis hakkad tahes-tahtmata mõtlema, et nii, sinu aeg on otsas. Ole õnnelik, et sa niigi kaua said siin teatris töötada.

Räägitakse, et sa oled hea kokkaja, eriti kibe käsi süldi keetmisel?

Mis kokkaja! Ei ole ma midagi. Väga harva satun ma hoogu, pigem on see minu jaoks tobe kohustus. Ma unistan, et mul oleks kokk. See oleks nii tore, kui keegi väike hiinlane või hindu mul köögis toimetaks! Sest mulle väga meeldib aasia köök.

Ma valmistan paljudele pettumuse, aga köök ei ole minu lemmikpaik. Kuigi jah, sülti ma keeta oskan. Ent seda keedad aastas ju vaid paar korda. Ja see pole see, mis mulle otseselt suurt naudingut valmistaks.

Samas on sul üks salahobi (või vähemasti salahobi laiema avalikkuse jaoks), mis loodetavasti valmistab naudingut. Sa maalid.

Kui vähegi aega on, siis jah. Mulle väga meeldib. Kuigi kõlab liiga uhkelt, et ma maalin. See hobi on tulnud sellest, et olen tahtnud kinkida sõpradele midagi, mis on mu enda kätega tehtud. Tõuke sain kunagi reisilt Põhja-Itaaliasse, kui me kondasime mööda vanu kirikuid ja kabeleid ning kus ma nägin tohutult naljakaid freskosid. Siis mõtlesingi, et mina oskaks ka niimoodi maalida. Aga miks ma siis ei tee, mulle see ju nii meeldib! Nii ma hakkasingi proovima. Mille peale üks ja siis juba teine sõber ütles, et tee mulle ka. Nüüd ongi nii, et järjekord on ukse taga, sest see võtab tegelikult tohutu aja.

Seda ma teen tõesti naudinguga. Et olge te kas või söömata, aga mulle nii väga meeldib seda teha! See on justkui omamoodi teraapia. Võib-olla ka see, et ma teen midagi oma käega valmis, mis jääb – erinevalt etendusest.

Suvi on kohe ukse ees ja suvetükid vallutavad jälle Eestimaa. Miks sind suvelavastustes nii vähe näha on?

Suvi on minu jaoks see aeg, kui ma tahan olla koos perega. See on minu jaoks aeg, kui ma tahan puhata. Ma tahan olla maal. Tuiata dressipükstes õues ja ei taha teatrist midagi näha ega kuulda.

Lisaks on meie maakodu kaugel, Sõrve sääres. Ainuüksi sõidan ma sinna pool päeva. Nii ongi, et kui sinna lähed, siis eladki seal. See on see, et tõmbad juhtme seinast välja.

Kusjuures ma elan seal täiesti teistsugust elu. Eks see 16aastane heidab vahel ette, et tal pole seal midagi teha, aga kõige nooremal tütrel on veel vähemasti tore.

Ja kuna meil on saare peal ka loomad – mägiveised –, siis Priit elab seal tegelikult aasta ringi. Nii et selline visiitabielu meil nüüd on. Hea, et sellinegi on! (naerab).

Üle 30 teatrirolli, viis filmi- ja neli seriaaliosa

Piret Kalda (4. II 1966) on lõpetanud Tartu 5. keskkooli ja 1988. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu. Samast aastast töötab ta Tallinna Linnateatris.

Ta on mänginud filmides "Surmatants", "Ristumine peateega", "Röövlirahnu Martin", "Kuhu põgenevad hinged" ja "Detsembrikuumus" ning teleseriaalides "Wikmani poisid", "Ohtlik lend", "Unistuste agentuur" ja "Klass: elu pärast". Samuti telelavastustes "Kallid külalised", "Härra Lapsti lasteteater" ja "Mõmmi aabits".

Piret Kalda on abielus Priit Künnapasega, peres on tütred Laura-Helene, Amanda Hermiine ja Aurora Aleksandra.

1999. aastal pälvis Piret Ants Lauteri preemia, saanud kahel korral Linnateatri kolleegipreemia: parim naisnäitleja 1999 ja parim naiskõrvalosatäitja 2009.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis