Elu

Aino Pervik: "Ema oli väga armas. Ja mina olin väga hoitud laps!" (10)

Rainer Kerge, 12. mai 2012, 09:00
ARMSA EMA TÜTAR: «Ma olin ainus laps ja väga hellitatud, aga ma ei osanud seda tähele panna!» mõtleb Aino Pervik.  Teet Malsroos
"Tahtsin kangesti õue minna, aga millegipärast mind ei lubatud. Ma vist olin juba väljas käinud, oli talvine aeg ja mu riided olid märjad. Siis ma hakkasin jonnima. Jonnisin nii kaua, et läksin hüsteeriasse. Vanasti arstiteaduses tegelikult soovitati anda hüsteerikule väike obadus. Ühesõnaga – ma sain vitsa. Aga kui ma olin vitsad kätte saanud, küsisin ma ema käest, et kas nüüd tohib välja minna. Ma olin oma meelest selle täiesti ära teeninud! Ema oli sõnatu. Ma võisin siis olla 4- või 5aastane," meenutab Aino Pervik, laps, ema ja vanaema.

Aino Perviku lasteraamatutes on vähe emasid. Nagu ka Astrid

Lindgreni juttudes. Lapsed on tegijad, isad on tegijad, aga emad toimetavad kuskil tagaplaanil, nad ei satu seiklustesse ega mängi end naljakatesse olukordadesse. Miks nii?

"Kui ma rohkem lasteraamatuid kirjutasin, olin ma ise noor ema ja ei tahtnud ehk esile tükkida," pakub Aino Pervik.

Nüüd on Aino Pervik (80) vanaema. Tema ja Eno Raua lastel Rein Raual (50), Mihkel Raual (43) ning Piret Raual (40) on kokku viis last. Neli poissi ja üks tüdruk.

"Parasjagu, ja väga armsad ja väga arukad kõik!" rõõmustab Aino Pervik oma lastelaste üle.

Aino Pervik räägib emadepäeva puhul, kuidas ta on oodatud ja hoitud lapsest vilunud vanaemaks kasvanud, mida sel teel õppinud ja tähele pannud.

Hirmus lugu, kui laps käest lahti tõmbab

"Mu noorem poeg jooksis mu käest otse-otse auto alla! Mina ootasin viimast kuud tütart ja tegin, mis suutsin, aga ei jõudnud talle järele! Õnneks kukkus Mihkel ise enne maha, kui ta autoni jõudis.

See oli väga kole! Ma ei julge selle pärast üksinda oma väikese, kahe ja poole aastase lapselapsega jalutama minnagi, sest see kogemus on nii hull! Ma tunnen isegi ühte inimest, kelle käest lapselaps jooksiski trammi alla.

Vanem poeg jooksis minu ema käest bussi alla. Rein kukkus, buss sõitis tast üle, aga ta oskas ennast seal all nii pisikeseks teha, et viga ei saanud.

Meie mehega olime sõitnud natukeseks ajaks maale suusatama ja mu ema oli lapsega linnas, viis teda parajasti lasteaeda. Nii et me saime sellest teada tagantjärele – lapse jutust tuli välja, ema alguses ei rääkinudki.

Ma pean ütlema, et mulle tulevad need lood aeg-ajalt meelde ja hakkab jube."

Küll on tore emaga koos isale rongile vastu minna!

"Minu ema oli koduperenaine. Tema kooliaastad jäid veel tsaariaega ja ta oleks väga tahtnud minna gümnaasiumi, aga gümnaasiumiharidus otsustati anda vennale, kahe õe kohta mõeldi, et nad lähevad mehele. See oli toona väga tavaline.

Ema vennast, Villem Alttoast, sai lõpuks Tartu ülikooli väliskirjanduse professor, aga ema ei saanudki haridust. Kuigi ta armastas lugeda ja oli suur kultuurihuviline ja oleks väga tahtnud reisida, isa samuti, aga selleks polnud võimalusi.

Isa oli velsker. Tol ajal tehti vahet rooduvelskri ja koolivelskri vahel. Rooduvelskrid olid need, kes said velskriks sõjaväes ja mu isa oligi alguses rooduvelsker – õppinud tsaariarmees kuskil Brest-Litovskis.

Selleks, et saada koolivelskriks, tegi isa Tartu ülikooli juures läbi ühed pikemad kursused. Ma olin juba 2aastane ja ma mäletan, et kui isal need kursused läbi said, läksime me emaga talle rongile vastu. See oli väga tore!

Hiljem töötas isa jaoskonnaarsti koha peal – oli umbes nagu perearst praegu. Isa tegi kõike, mis vaja, võttis ka sünnitusi vastu. Mind mitte, kuigi ma sündisin kodus. Mu vanem õde oli sündinud haiglas ja saanud sealt mingi nakkuse, nii et ta suri juba kuuekuuselt. Ema ei tahtnud enam haiglasse sünnitama minna.

Ma olin ainus laps ja muidugi väga hellitatud, aga ma ei osanud seda toona tähele panna."

Jüri Parijõe lastejuttudest Harry Potterini

"Ema luges mulle ette seda, mida tol ajal kätte sai. Üks suur lemmikraamat oli "Huvitaja", tegelikult koolilugemik, seal oli sees Jüri Parijõe jutte. Ma mäletan selgesti tema "Koduseid talitusi tegemas".

Lastekirjandus on muidugi vahepeal palju arenenud. Uus nähtus on näiteks see, et lasteraamatud võivad muutuda kirjandusväliseks fenomeniks – nagu näiteks "Harry Potter". Ma lugesin "Potteri" läbi – puhtalt professionaalsest huvist selle fenomeni vastu.

Ma pean ütlema, et mulle meeldis "Sõrmuste isand" rohkem. Seda vampiiride-asjandust ei ole ma suutnud lugeda, kuigi mul üks lapselaps seda väga innukalt loeb. Ka Terry Pratchetti jutte ei ole ma väga lugenud – üks teine lapselaps armastab neid kohutavalt."

Ema purukooki järele teha ei oska

"Viimasel ajal tahavad lapselapsed külla tulles muffineid. Ma teen neid munast ja jahust... ja maasikavahust. Panen sinna igasuguseid marju või õunu sisse, ikka magusaid muffineid teen.

Mu mees oli väga maias. Kõik maiustused jagati alati laste ning ka vanemate vahel ära täpselt ja õiglaselt. Me mõlemad mehega suhtusime teadlikult kõikidesse lastesse äärmiselt ühtemoodi.

Ema kookidest mäletan ma ühte purukooki, mis oli kodus ikka munast ja jahust küpsetatud kook, mitte küpsistest tehtud. Ma ei tea, kuidas ta seda küpsetas ja ma ei oska seda järele teha ning tõenäoliselt see mulle praegu väga ei maitsekski. Tuleb arvesse võtta, et mu lapsepõlv möödus sõja ajal, mil oli kookide ja muude toitude koostisainete saamisega kõvasti raskusi."

Lapsed ja täiskasvanud tunnevad end vabamalt

"Elu on muutunud, meie oleme muutunud ja lapsed on muutunud koos meiega. Siia ei saa midagi parata.

Minu ajal olid lapsed väljas vagasemad. Üldse oli laste ja täiskasvanute vahekord natuke teistsugune. Lapsed ei pöördunud täiskasvanute poole eesnimega, ei hüüdnud eesnime pidi oma vanemaid.

Kui mina läksin kooli – ma olin siis 7aastane –, kutsuti mind kohe: Pervik. Ka keskkoolis oli see niiviisi, aga praegu kutsuvad ka võõrad inimesed teisi eesnime pidi. Ning õpetajad kutsuvad õpilasi ja õpilased õpetajaid eesnimega.

Muidugi tunnevad lapsed ennast praegu vabamalt, ka täiskasvanud tunnevad. Kui ma alustasin tööd Tallinna Televisioonis (millest hiljem sai Eesti Televisioon), ajal, kui diktoriteks olid veel Rutt Peramets ja Kalmer Tennosaar, pabistasid inimesed väga enne eetrisse minekut ja tundsid ennast kaamerate ees hirmus halvasti. Kord oli mul saates Olga Lauristin ja isegi tema, väga hea kõneinimene, oli enne kaamera ette minekut väga pabinas.

Nüüd on kaamerahirm kadunud ja osalt tuleb see kindlasti inimeste sisemisest vabadusest. See aeg, kui meil veel väga pabistati, olid soomlased televisioonis juba vabad."

Iga laps suudab oma vanemaid harida

"Kõik mu lapsed on mulle midagi õpetanud.

Vanema poja kaasabil olen ma õppinud tundma jaapani ja idamaade kultuuri.

Kui Rein oli veel abiturient ja tudeng, jagas ta jalutuskäikudel minuga seda, mida ta oli lugenud. Maal olles käisime me kahekesi kuue kilomeetri kaugusel poes, ta aitas tassida, ja siis ta pidas mulle tee peal loenguid ning soovitas raamatuid.

Mihkel on mulle õpetanud, et rokkmuusika on täitsa huvitav. Kui ta paras jõnglane oli, kuulas ta kohutavalt palju ja kohutavalt valjusti igasuguseid plaate, mida mina kah kuulsin. Siis viis ta mind rokkfestivalidele ja mõni aeg tagasi käisin ma Londonis koos Mihkliga kuulamas mingis klubis ühte rokkansamblit. Väga huvitav oli.

Pireti käest, kes õppis kunstiakadeemias graafikat, õppisin ma graafikat vaatama. Õppisin teadma, millised tehnikad milliseid võimalusi pakuvad. Õppisin rohkem tungima kunsti sügavustesse.

Praegu, kus ta on lasteraamatute illustraator, jagab ta minuga igasuguste huvitavate kunstnike loomingut, mida ta internetist leiab."

Ringide ja trennidega ei maksa liialdada

"Lapsi pannakse liiga palju igasugustesse ringidesse ja trennidesse. Ühel mu lapselapsel on klassikaaslasi, kes käivad viies-kuues kohas: õpivad klaverit, ja maalimist, ja tennist, ja balletti, ja laulmist ja ma ei tea, mida kõike veel!

Mina arvan, et piisab ühest või kahest ringist. Mingi sporditrenn võiks lapsel olla.

Lapsed on muidugi erinevad, kui keegi on väga muusikaandeline, siis küllap teda

sobib panna muusikakooli.

Aga lihtsalt niimoodi sõidutada last ühest ringist teise...

Esiteks kurnab see lapse välja. Teiseks võivad niimoodi kõik need alad lapsele tüütuks muutuda. Kolmandaks – lapsel peab olema ka mingisugune aeg, mil ta ei pea midagi tegema."

Ka isetolmlejatel on härraõied ja prouaõied

"Kõigis poliitilise korrektsuse alla käivates nähtustes reageerime me üle, ka lastekasvatuslikes küsimustes.

Ma lugesin kuskilt, et Ameerikas on antud koolidele korraldus, et kirjandites ei tohi kasutada sõna "sünnipäev", sest see võib kedagi solvata. Ja siis ei tohi soovida "Häid jõule!", vaid peab soovima "Häid pühi!".

Tundub, et inimestel ei ole enam muresid, kui nad mõtlevad endale igasugust asendustegevust välja.

Ma olen lugenud ka sellest Rootsi sooneutraalsest lasteaiast. Piibliski on öeldud, et jumal on loonud inimese meheks ja naiseks, ja ka looduses on nii, et isetolmlejaid taimi on vist ikka suhteliselt vähem kui risttolmlejaid. Ning ka isetolmlejatel on härraõied ja prouaõied, ja üks õis ei tolmelda iseennast.

Ma arvan, et meestel ja naistel on ikka suur vahe ja kedagi ei saa vägisi sundida sellest mööda vaatama."

Jõulu esimesel pühal on kõik lapsed ema juures

"Viimastel aegadel on jõulu esimesel pühal kõik lapsed oma lastega tulnud minu juurde kokku. Siis me oleme kõvasti söönud ja väiksemad lapsed on ka kingitusi saanud. Ma kingin hea meelega raamatuid, oma lastelaste puhul saad sa enne kontrollida, mis neil lugemata.

Kõik kolm minu last on seltskonna hinged ja üldiselt püüavad kõik teistest üle karjuda. Jutuajamine on äärmiselt elav. Suuremad lapselapsed on hakanud aastate möödudes kah üldist keskustelu jälgima ja sõna sekka ütlema.

Üldiselt oleme me asjades, millest räägime, enam-vähem ühel nõul. Mina olen suhteliselt paindlik ja alati ei tasu kah oma seisukohaga väga peale minna.

Ma arvan, et meil on väga mõnus olnud."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee