Kommentaar

Sotsiaalmaksu lagi – kellele ja miks?  (7)

Heido Vitsur, majandusteadlane, Arengufondi ekspert , 7. mai 2012, 07:02
Majandusteadlane Heido Vitsur selgitab, miks Eestile on kasulik koalitsioonileppes 2014. aastast plaanitav sotsiaalmaksu lae kehtestamine.

Vastus küsimusele, kas sotsiaalmaksule lae kehtestamine on õigustatud või mitte, sõltub paljudest teguritest. Sealhulgas ka sellistest, mida me ise üldse ei kontrolli.

Samas pole meil ka meie enda mänguruumis tegutsemiseks käed kunagi täiesti vabad. Mis tahes riigi maksusüsteem peegeldab ju alati seal valitsevaid väärtushinnanguid ja arusaamu sellest, mis teenib üldist huvi ja mis mitte ning kui palju ümberjagamist on õigustatud. Need tõekspidamised ei muutu üleöö.

Kuid siiski tuleb meil senisest enam näha globaaltrende ja võtta neid juba enam-vähem nii nagu aastaaegade vaheldumistki. Vastasel juhul tabavad globaaltrendidest põhjustatud muutused meid valusalt.

Tunnetagem globaaltrende

See tähendab, et kuigi me globaaltrende muuta ei saa, saab neid näha ja nendega arvestada ning korraldada oma elu nii, et neist meile kahju ei tekiks. Väikeriigil peaks ju signaalidele kiiresti reageerimine olema kergem kui suurtel.

Praegune kriis ei ole üksnes finants- ega ka võlakriis, vaid süsteemne kriis, mille üks komponente on ka maailma kogunõudluse tuntav mahajäämus potentsiaalsest pakkumisest. Tööd on vähe ja ettevõtted peavad konkurentsis püsimiseks tööjõukulutusi vähendama, viima tööjõumahukam tootmine odavamatesse riikidesse või asendama inimtööjõud robotitega.

Globaliseerumine pole ju üksnes universaalne vahend, et maailm odavate kaupadega üle ujutada, vaid sel on ka omad varjuküljed. Üks on kaheldamatult selliste küsimuste ringi ahenemine, mida riigid omaette kontrollida või mõjutada saavad. See tähendab riigi enda sotsiaalmajandus-agenda olulist kitsenemist. Öeldu käib ka maksusüsteemi kohta.

Kui veel mõnikümmend aastat oli mingi riigi maksusüsteemi struktuur peamiselt selles riigis kehtiva väärtussüsteemi asi, siis enam see nii ei ole. Näiteks kui globaliseerumiseelses maailmas peeti mingis riigis oluliseks sissetuleku erinevuste vähendamist, võis seal suhteliselt enam maksustada tulusid, kui mitte, siis asetada põhirõhk kaudsetele maksudele. Nüüdismaailmas jääb sellist otsustamisvabadust järjest vähemaks. Uut kapitali vajavad maad peavad järjest enam arvestama olukorraga rahvusvahelisel kapitali- ja tööjõuturul, mõistma, et kapital otsib kohti, kus tootmises rakendatud tööjõu ühikukulu oleks väiksem ja stabiilsem.

Kuivõrd Eestis on tööjõu ühikukulu enamik aega kiirelt suurenenud ja ka kriisiaegne korrektsioon polnud väga sügav, ei suuda me enam kuigi hästi lihtsama alltöövõtu sektorites Euroopas konkureerida. Maailmas madala palga argumendiga konkureerimisest pole meil aga enam üldse mõtet rääkida.

Kahjuks pole meie majandusstruktuur nii tööjõu kui ka tehnoloogilise taseme poolest niivõrd muutunud, et saaksime konkureerida tunduvalt suuremat tööjõukulu võimaldavatele töödele. Seega on igati loomulik, et praegu nähakse meil tööjõuga seotud maksude vähendamises universaalset vahendit meie ettevõtete konkurentsivõime hoidmiseks või taastamiseks.

Sotsiaalmaksule lae kehtestamine oleks seega esimene samm tööjõuga seotud kulude kasvu kontrolli alla võtmisel. See tähendaks, et kõige kõrgema töötasuga, seega ka enam lisandunud väärtust tootvate töökohtade loomine muutuks meil senisest mõnevõrra odavamaks ja loogiliselt võttes võiks sellest sammust kujuneda stiimul enam lisandunud väärtust loovate töökohtade loomiseks ning kauaoodatud struktuurilisteks muudeteks.

Peale öeldu arvestagem ka sellega, et sotsiaalmaks ei ole päris tavaline maks ja on erinevalt teistest maksudest sihtotstarbeline. Seega kerkib siin makse suuruse ja vastu saadud teenuse võrdsuse küsimus esile palju teravamal kujul kui kõikide teiste maksude puhul. Just see asjaolu ongi mitmes riigis olnud sotsiaalmaksetele lae kehtestamisel põhiargument.

Siiski peame arvestama, et vähemalt alguses toob sotsiaalmaksu lae sisseviimine endaga kaasa eelarvetulude mõningase vähenemise, sest vähegi tajutava arvu uute, enam lisandunud väärtust loovate töökohtade tekkimiseks kulub igal juhul aastaid.

Lisandväärtusega töökohad on otsustavad

Pealegi ei lase Äripäeva märtsi lõpul avaldatud parimate palgamaksjate edetabel meil erilisi lootusi selliste töökohtade kiireks tekkeks hellitada. Kui Skype kõrvale jätta, domineerivad suurt palka maksvate ettevõtete reas advokaadibürood või suhteliselt väikese töötajate arvuga logistikafirmad, holdingud või kaupade maaletoojad. Paraku pole ka infotehnoloogia valdkonnas olukord uute töökohtade tekkeks pilvitu, sest reaalainete õpetamise unarussejäämine viimase paarikümne aasta kestel on meil juba tekitanud IT sektoris spetsialistide põua.

Kuid seda intensiivsemalt tuleb meil hakata tegelema enamat lisandväärtust loovate töökohtade küsimusega. Üksnes sotsiaalmaksule lae kehtestamisest siin ei piisa. Mis tahes riigi edukust ei määra ju see, kuidas mingi maksusoodustuse abil suudetakse luua vähesel hulgal uusi kõrgepalgalisi töökohti, vaid see, kuidas suudetakse hakata senisest kaks-kolm protsenti kiiremini suurendama meie juhtivates majandusharudes sissetulekuid ja produktiivsust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee