Kommentaar

Järelehüüe | Imeline Tiit Veeber (1948–2012) (26)

Olev Remsu, 2. mai 2012, 07:16
Tiit Veeber. Aldo Luud
Mõnele inimesele on palju antud. Tiidul oli peas 900 telefoninumbrit, praktiliselt kõigi omad, kellega oli olnud kas või üks kõne. Täpselt samamoodi olid tal peas kaks tema hiigelfirmat, Giga ja Fortum-Tartu. Ta ei vajanud mingeid pabereid, jooniseid, aruandeid, projekte, kontorit ega muid abivahendeid ja abistajaid, kogu see meeletu hulk informatsiooni oli tal peas.

Milline töökus! Milline joobumus tööd teha! Mituteist tundi päevas, seitse päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Inimesed hoiatasid teda – mees, võta tempo maha! Aga ta lihtsalt ei saanud võtta. Kardan, et kui ta oleks seda teinud, oleks haigus temast juba varem võitu saanud.

Kõlab ehk uskumatult, ent suurte firmade omanik ja ainujuht oli samas labidamees, kes, tööroobad üll, rõõmsal ilmel Tartu tänavatel soojatorudele kraave kaevas. Ja see polnud mingi poosepoos või oma mässumeelsuse demonstreerimine kujunenud tavade vastu, see oli Tiidule loomulik asi, mis tuli tema seest, mis käis tema olemusega sada protsenti kokku.

Niimoodi sisendas ta oma paarisajale töötajale vendlust ja solidaarsust. Ta oli veendunud, et peale majandusseaduste on olulised inimlikud tundedki, ja pole päris selge, kummad neist panevad firmarattad hoogsamini käima.

Paljud ainult majandusseadustele ja juhtimisteooriale rajatud firmad kõrbesid ja kõrbevad masu ajal, Tiidu osalt vendlusele ja solidaarsusele ehitatud ettevõtteid rapsis surutis vaid kasinalt.

Ta ei seadnud end lihttöölisest kõrgemale, oli talle tõeline seltsimees (selle sõna õilsas tähenduses) ning temagi vastu oldi seltsimees. Tiit ei hoidnud töötajate eest varjul oma haigustki, selle kulgu ega arstilkäike.

Põline Supilinna poiss

Millistest võimatutest oludest oli Tiit pärit! Sõjajärgne vaesus ja alkoholiuputus teda ei murdnud, ei lasknud vaid koole lõpetada. Ta oli oma emalt pärinud virkuse ja tööarmastuse ning juba teismelisena oli ta ametis seitsmes kohas korraga. Tal oli juba Nõukogude ajal oma (sala)firma, ta ehitas Tartu äärelinnadesse individuaale. Selleks oli tal tsikkel, mille külgkorvis vedas ehitusmaterjali.

Tohutu suureks paisunud Giga alustas Tiit labidaostust, millele kulutas viis rubla kopikatega. Kviitung on praegugi alles ja mõnikord Tiit näitas seda uhkusega.

Objektilt objektile liikudes kihutas Tiit autoga Tartu linnas päevas maha 350 kilomeetrit, see on rohkem kui sõidab Tartu taksojuht. Mõtles ta siis, kui ujus basseinis oma kahte kilomeetrit või jooksis õhtuti viit-kuut kilomeetrit. Siis pani ta järgmise päeva veerandtunnise täpsusega paika.

Usun, et tema solidaarsustunne oli pärit Supilinna poiste käitumisest. Tänavakaaslane oli seal ikka omapoiss, selle hoiaku võttis Tiit firmadesse ja asjaajamisse kaasa.

Veel kirjutas ta luuletusi ja artikleid. Viimastest selgub, et oma kontseptsioon Tartu soojamajanduse seadmise kohta oli tal ammu enne, kui ta Gigaga alustas. Luuletustes väljendab ta õrnu tundeid Tartu linna, eriti Supilinna, ja oma lähedaste vastu. Tiidul on ka kaks autobiograafilist teost, "Tiidu suits" ja "Tulest tulnud", kolmanda kirjutamine jäi kahjuks pooleli. Tiidu raamatuid oleks vaja lugeda mentaliteediajaloo uurijail. Neis on täpselt, isegi reportaažlikult kirjas, kuida elati Nõukogude ajal.

Kui helde ja lahke mees oli Tiit! Nende seltside ja inimeste pikka nimekirja, keda ta rohke käega toetas, teadis ta vaid ise.

Miks nii suurepärased inimesed peavad lahkuma ülekohtuselt vara?

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee