Elu

Lugu esimest korda avaldatud 25. aprillil 2012. aastal

ÕL ARHIIVIST | Sünnipäevalaps Elle Kull: „Kinos ei pea valetama.“ (5)

Jaanus Kulli, 5. jaanuar 2018, 11:20
FILMIDEBÜÜT: Elle Kulli esimene filmiroll Ukuaru Minnana sai juba filmi ekraanile jõudes palju kiita ning nooruke näitleja tunnistati 1974. aastal üleliidulisel filmifestivalil Kišinjovis parimaks naisosatäitjaks. Eesti Filmiarhiiv/Tallinnfilm
"Ma olin "Ukuarut" tehes lavakunstikooli kolmanda kursuse tudeng – roheline ja kogenematu nii elus kui ka filmitöös," meenutab Elle Kull oma esimest osatäitmist filmis (ja esimest rolli üleüldse), Leida Laiuse linateoses "Ukuaru", kus ta kehastas taluperenaist Minnat. "Aga Lembit viskas pidevalt nalja, samas toetas, et ära pabista, tee nüüd nii või naa."

Kui filmis teeb Minna oma elu esimese suure otsuse ning valib materiaalse heaolu asemel armastuse ja vaese metsatöölise Aksli (Lembit Ulfsak), siis võtteplatsil valitses neil partneritena Elle sõnul lihtsalt tore kolleegisuhe ja sõprus. "Lembit oli mulle kui algajale väga suureks toeks. Tema oli ju selleks ajaks juba mitmes filmis mänginud. Lembituga oli kerge ja lõbus koos mängida," meenutab Elle oma esimest filmiosa.

Nüüd on Elle Kull üks viiest näitlejatarist, kes kandideerib Eve Kivi, Ada Lundveri, Lia Laatsi ja Maria Klenskaja kõrval Eesti filmi sajandi naistähe auhinnale.

"Ukuarusse" soovitaski teda Lembit Ulfsak. "Lembit oli režissöör Leida Laiusele öelnud, et teatrikoolis on üks tüdruk, keda võiks kaaluda. Aga see oli just see aeg, kui ma oma hääle olin ära karjunud ning juba aasta aega koolis pidin vait olema. Lisaks keelati mul ka veel mõtlemine ära, sest isegi mõttes rääkimine pidavat häälepaelu rikkuma," muigab Elle. "Oli parajasti eksamite aeg. Teised esinesid ja mina istusin murest murtult pingiridade vahel põrandal maas, et nüüd kukun teatrikoolist välja," meenutab näitlejanna seda aega kui õudusunenägu.

Raskusi kaadris püsimisega

"Mina muidugi ei teadnud, et Leida just mind tuli vaatama. Pärast oligi ta öelnud, et kui ühel inimesel on nii traagilised silmad, siis selle taga peab ka midagi olema. Aga traagilised olid mu silmad sellepärast, et hirm teatrikoolist välja kukkuda oli väga suur. Sest just pärast teist kursust, kus siis parasjagu olin, toimus teatrikoolis nn. suurpuhastus."

Traagilised silmad tegid oma töö ja Leida Laiusel oligi Minna leitud. "Aga suuremad raskused olid veel ees. Oi, kui suurte raskustega Leida mind filmi kauples!" mäletab Elle. "Kateedrijuhataja Voldemar Panso ei tahtnud mind koolist kuidagi ära lubada. Et üks aasta on niigi juba hääle nahka läinud, siis minnakse veel pooleks aastaks koolist ära filmi. Ma ei tea, mis imet Leida tegi, et Panso viimaks siiski nõusse jäi."

Ellel on selgelt meeles oma näitlejakarjääri esimene võttepäev. Rong pidi taamal mööda sõitma ja Minna seda igatsevalt piidlema, sest ta tahtis minna linna kooli. "Esimene pettumus oli see, et rongi võtteplatsile ei tulnudki," mäletab Elle. "Küsisin veel Leida käest, et mida ma siis nüüd vaatan. Leida Laius jooksis siis kepiga kaamera taga ja mina pidin seda kepi otsa jälgima."

Algul oli Ellel enda sõnul raskusi ka kaadris püsimisega. "Sest kaadril on teatud piirid, kus operaator sind kätte saab. Operaatoril tuli siis mulle vahel nagu loomale tara ette ehitada, et ma hoogu sattudes kaadrist välja ei jookseks."

Veel mäletab Elle, kuidas ta noore näitlejahakatisena häbenes oma kõhtu, sest Minna jäi ju filmis lapseootele. "Ma ei julgenud bussist väljagi tulla, eriti kui kohalik rahvas ümber oli. Ja kui ma suure kõhuga siis veel suitsu tegin, siis külanaised riidlesid, et ise rase ja suitsetab. Jube!" muigab Elle toonaseid läbielamusi meenutades.

"Aga vanemad kolleegid toetasid mind kõvasti. Nad olid väga heatahtlikud, kõik – Jüri Järvet, Velda Otsus... Minu austus oli nende vastu nii suur, et võib-olla ma ei julgenudki nendega piisavalt suhelda, aga nemad olid küll igatepidi toeks. Põhiline hirm oli ikka see, et kas ma ise toime tulen, kas ma suudan usutavalt neid hetki nüüd praegu teha..."

Eesti kõige fotogeenilisem näitleja

Nüüdseks on Elle kontole kogunenud üle 20 filmirolli, mis sündinud mitmes tollase Nõukogude Liidu kinostuudios, samuti piiri taga Soomes. Peale nende veel arvukalt osatäitmisi telefilmides. Neile tagasi vaadates ütleb Elle, et nende hulgas on igasuguseid – nii keskpäraseid, halle kui ka põnevaid töid –, ent oma esimest filmitööd ei pea ta häbenema.

Elle Kulli on peetud Eesti kõigi aegade kõige fotogeenilisemaks näitlejaks. "Jah, keegi on vist tõesti midagi taolist kunagi öelnud, kuid mina ise pean kõigi aegade kõige ilusamaks Eesti filminäitlejaks noort Ada Lundverit, kes ei jäänud oma täiuslikult ilult alla isegi mitte Marylin Monroele. Kui Ada oleks sattunud Hollywoodi, oleks temast saanud seal täht," on Elle kindel. "Küll aga arvan ma, et võib-olla olen mina tõesti rohkem filmi- kui teatrinäitleja. Kas või selles mõttes, et filmis on mul olnud alati lihtsam mängida: teatris on vaja enam forsseerida, et ka viimane rida sind kuuleks, aga kuna ma natuke pelgan võltsi, valet ja teatraalsust, siis võin jääda laval pisut "lahjaks". Või kui hakkan liigselt pingutama, siis tekib miski võlts slepp taha. Keegi kolleeg ütles kord tabavalt, et garderoobikrapist on kohe kuulda, et algas etendus, sest korraga hakati laval kunstliku häälega rääkima. Aga kinos saad sa lihtsalt olla ja mõelda. Kinos ei pea forsseerima, valetama."

Filmis töötavad Elle sõnul väga napid vahendid, ja mida suurem plaan, seda napimaid vahendeid tohib kasutada. "Ülisuures plaanis piisab väikesest silmavärahtusest, mõtteliikumisest silmades," märgib Elle, kelle fotogeenilisuse üks saladusi peitubki kahtlemata silmades.

Lähiminevikku tagasi vaadates tõdeb näitlejatar, et tema viimased filmiosad on paraku olnud vaid väikesed sutsud. "Olen mõned pakkumised ka ära öelnud. Siis, kui see töö tundub mõttetu või kui see mulle näitlejana midagi ei paku. Vaevalt et suudaksin sel juhul vaatajalegi midagi pakkuda. Mõne rolli jaoks olen pidanud ennast liiga vanaks. Äraütlemised ei puuduta ainult viimaste aastate pisipakkumisi, olen ka omal ajal ja mõnest suuremastki filmitööst ära öelnud. Pärast stsenaariumi läbilugemist. Isegi proovivõtetele pole läinud. Nii et kõiki rolle ei ole ma filmis vastu võtnud."

Viimastel aastatel taas laval

Armastuseta tehtud töö ei kanna vilja, usub Elle. "Sellest sain ma juba ammu aru, et halvad tööd on näitleja jaoks enesetapp. Sest olen minagi teinud halbu töid. Samas, teatris pole ma mitte kunagi ühestki rollist keeldunud," üllatab näitlejatar, kellel pärast konservatooriumi lõpetamist 1974. aastal seljataga ligi kolmekümneaastane näitlejakarjäär Eesti Draamateatris.

Kas ta uuesti mõne teatri rüppe naasta ei kavatse? "Ega see nii lihtne ei ole," naerab Elle. "Kõik trupid on täis. Ja ise pole ma ennast kunagi kusagile pakkumas käinud."

Rekordaastal neljas filmis

1973: Minna - Tallinnfilmi "Ukuaru"
1975: Aili - Eesti Telefilmi "Aeg maha"
1976: Akvile - peaosa Leedu filmis "Talude tühjenemise aegu"
1977: Maša Krõlova - peaosa Valgevene filmis "Garanteerin elu"; Tüdruk - Tallinnfilmi "Karikakramängu" osas "Promenaad"
1978: Catharina Wycken - Tallinnfilmi "Reigi õpetaja"; Dora - Tallinnfilmi "Surma hinda küsi surnutelt"
1979: Kyllikki - peaosa Soome "Kalevala"-ainelises filmis "Rauaaeg"
1982: Laura - Eesti Telefilmi ja Eesti Televisiooni "Pisuhänd"
1984: Müüjanna - Eesti Telefilmi "Püha Susanna ehk Meistrite kool"; Karen - peaosa Valgevene filmis "Dokument R"
1985: Madeleine - Tallinnfilmi ja Mosfilmi koostööfilmis "Savoy ball"; Helene - Lenfilmi "Sajandi leping"; Maria Marmor - Eesti Telefilmi "Kahe kodu ballaad"; Claire Crowhurst - Mosfilmi "Sajandi võidusõit"
1986: Manuela - Uzbekfilmi "Draakonijaht"
1987: Nunn - Eesti Telefilmi "Narva kosk"; Kosmosetulnukas - Armenfilmi "Marsi kroonikad"; Anastassia - ühenduse Ekran "Tooge möödunu tagasi"
1989: Antsurahva Leida - Tallinnfilmi "Äratus"; Pr Pavlovskaja - Soome Molly OY filmis "Sõbrad ja seltsimehed"
1993: Naine laevalt - USA telefilmis "Küünlad pimeduses"
1998: Ms Blackfield - Odessa stuudio "Avara vaatega aken"
2006: Jutustaja Weckström - Soome-Eesti-Hiina-Hollandi koostööfilmis "Igavese armastuse sõdalane"
2007: Ema - Allfilmi "Nuga"; Georg Otsa ema Lydia - Eesti-Venemaa-Soome kostööfilmis "Georg"
2009: Osaleja stuudio F-7 filmis "Kirjad inglile"

5 KOMMENTAARI

h
huvitav 6. jaanuar 2018, 15:19
miks Elle Kullist on pildid ainult nooruses. Kas ei kõlba või ei taha, et teda vanana näeksime. Mis eputamine see olgu, me kõik saame ju vanaks ja ega vanadus ei ole häbiasi.
a
Ants 5. jaanuar 2018, 22:56
Kui oled alaealine ja tahad minna vaatama täiskasvanute filmi, siis tuleb ikka valetada.
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee