Elu

Kose katakombid: kutsekool nr. 40 oli butafooria! See ehitati toona vaid valitsuse varjendi katteks (4)

ÕL, 21. aprill 2012, 09:00
Kose endise kutsekooli alla ehitati aastatel 1983– 1985 valitsuse pommivarjend.  Teet Malsroos
Endise Kose kutsekooli nr. 40 nõukogudeaegsete kõledate hoonete juurde jõudes ei oskaks eales arvata, et selle hoone all on terve labürint: 2500 ruutmeetrit pinda, 144 erisugust ruumi. "Kool ehitatigi ju sellepärast, et valitsusel oli varjendit tarvis," räägib paari-kümne aasta tagusest saladusest Jüri Vainu, toonane kutsekooli ehitusdirektsiooni direktor.

Juba enne 1980. aastaid hakati otsima kohta, kuhu ehitada toonase ENSV valitsuse varjend. "Neil oli ettekujutus, et peale aatomipommi pauku on ikkagi võimalik ellu jääda," põhjendab Vainu. Esialgu plaaniti seda Sakku, seejärel Kose-Uuemõisa ning lõpuks läks ehitus lahti Kosel.

Vajaduse korral pidi kool muutuma haiglaks

"Kooli ehitamine oli kolmandajärguline asi, sest näiteks terve õppekorpus, kus olid õppeklassid, oli tegelikult mõeldud haiglaks. Klassid olid sama suured kui haigla palatid. Kogu vajalik haiglainventari installatsioon – juhtmed ja muu vajalik aparatuuri jaoks – oli paika veetud. Kui kõik see oli tehtud, toodi lisajuhtmeid juurde, et mängime siis natuke kooli ka.

Kool oli butafooria, seda poleks kellelegi vaja olnud, kui poleks varjendit olnud," usub Vainu. Aga kui kool valmis sai, komplekteeriti see siiski oma aja võimalusi arvestades viimase sõna järgi. "Õppetöö toimus täie tõsidusega ja allahindlust ei olnud ühegi kandi pealt. Kui käis tõsine õppetöö, oli asi mängust kaugel."

Varjend oli Vainu sõnul kinnine süsteem, mis pärast "suurt pauku" pidi kõik valitsuse ja EKP Keskkomitee inimesed kahe nädala jooksul ära toitma ja majandama. "Harju Töörahva Saadikute Nõukogu varjendis oli kaks diiselgeneraatorit, mis pidid varjendit pärast elektrivoolu katkemist omal jõul vooluga toitma," räägib Vainu. Tegelikult suutis jahutussüsteem generaatorit töös hoida vaid 15 minutit, siis kuumenes see üle. Seda ei julgenud aga keegi tunnistada. Kui neid Harju varjendi teenindajateks õpetati, oli üks inimene Vainu sõnul spetsialiseerunud diiselgeneraatoritele. "Talle loeti sõnad peale, et kui kontroll tuleb, siis las 15 minutit käib, siis jätad seisma! Kui kindralid ja muud tähtsad ninad tulid, siis ega nad sinna ju elama jäänud. Nemad ütlesid, pane käima – ja kõik käis ja mürises mõni hetk ilusasti, kõik töötaski," muigab Vainu.

Elektrivarustus polnud ainus häda. Kooli kõrval oleva kort-erelamu alune varjend hakkas mõne aja pärast vett läbi laskma. "Meeletu niiskus oli seal all! Ehitaja nägi kurja vaeva, et sademevett mujale juhtida. Süsteem töötas ainult tänu sellele, et piimakombinaadi katlamaja muudkui huugas ja küttis. Tohutu raha, mis tol ajal küttega magama pandi, aga teisiti polnud see võimalik. Samas – kui oleks hädaolukord olnud ja pidanud maa all elama, oleks ju katlamaja maa pealt ära kadunud, kütmine oleks ära kukkunud ja nad oleksid päris ebameeldivas niiskes keskkonnas olnud," kirjeldab Vainu, et varjend polekski tegelikult hädaolukorras toiminud.

Ringkoridor eksitas inimesi

Rohkem kui nelja väiksema eramukrundi suurusel maa-alal laiuv varjend oli üles ehitatud ringsüsteemile. Vainu mäletab, et kool juba töötas, kui varjendit veel viimistleti ning maa all edasi ehitati. Kord palus ehitaja temalt, et ta saadaks kooli elektriku alla varjendisse üht ventilaatorit ühendama. "Kutsusin elektriku enda juurde, seletasin asja ära, andsin võtmed ja unustasin ta ära. Paari tunni pärast tahtis keegi jälle elektrikut. Huvitav, ta polnud tagasi jõudnud. Ja tuli välja, et elektrik oli ringiratast käinud! All põhjas oli ringkoridor ja välja maa peale läks vaid paar käiku. Kuna sektsioonid olid kõik värvimata, ühtlaselt hallid ning ka valgustust polnud, siis ta ei leidnudki enam auku, kust maa peale tulla – käis selle asemel taskulambiga mööda lõputut koridori," räägib Vainu.

Mõneti oli kohalikel elanikel siiski varjenditest kasu. Sel ajal olid ka lauatelefoninumbrid tõeline defitsiit – tuli aastaid järjekorras seista, et endale telefoniliin saada, kui üldse said. Varjendisse ehitati aga väga võimas analoogtelefonide keskjaam. "Lülitid ja kontaktid, mis ühendasid telefoniliine omavahel, pidid liikuma, et korrosiooni ei tekiks. Meie kooli õpetajatel ja kogu personalil oli tänu sellele see suur eelis, et meil olid kõigil kodus telefonid – see oli ainuke võimalus, et lülitid kogu aeg töös oleks. Kui need oleksid lihtsalt seisnud, siis poleks need vajalikul hetkel olnud suutelised tööd tegema, oleksid lihtsalt rooste läinud," kirjeldab Vainu, kuidas neil tänu varjendile vedas.

Kose on varjendeid täis

Ehkki keegi seda omal ajal väga ei varjanudki, et Kose kooli all on suur varjend, ei lastud dokumentatsioonile Vainu sõnul siiski kedagi väga ligi. Teda ennast ei lubatud pea kuus aastat kordagi välismaale.

Varjendi esimene ehitusjärk kestis 1979.–1983. aastani ja selle lõpuks tulnuks valmis rajatis üle anda. Teise etapi käigus valmis aastaks 1985 ka ujula. Aga tegelikult pole valitsuse varjend oma eesmärki täitnud mitte ühtegi päeva. Vainu ei tea, et kõik ministrid seal üldse käinudki oleks. "Kord, mäletan, et kogu parkimisplats oli autosid täis, aga kes meile ütles, mis seltskond seal all koos oli," märgib ta.

Räägime Vainuga Kose-Uuemõisas Kosejõe kooli õpetajate toas. Vainu on siin ajaloo- ja tööõpetuseõpetaja. Aknast välja vaadates laiub silmale avaneva maa-ala all suur varjend. "Praegugi võitleme siin, paneme ikka selle uksi kinni, aga külapoisid muugivad jälle lahti. Mõned aastad tagasi lipsas üks pisike laps kasvataja valve alt välja, läks uudistama ega osanud enam välja tulla – õhtul nii kümne-üheteistkümne ajal saime ta alles kätte. Õnneks oli suvine aeg, ei olnud hirmus külm, aga muidugi oli ta hirmunud," mäletab Vainu, kuidas labürindist lapsukest otsiti.

Kosel ringi jalutades võib muruplatsidel tihti märgata väikesi betoonist muhukesi – ventilatsiooniavasid. Vainu sõnul on kogu Kose alt auklik, varjendeid jagub sinna küll ja veel. Kooli all olnud varjend oli Ministrite Nõukogu oma. Sama maja teises otsas oli varjend Harju rajooni täitevkomitee juhtkonna jaoks. Külanõukogu (nüüdse vallavalitsuse) maja all on samuti varjend. Ka Kose Konsumi poe alune on alt tühi – sealgi on varjend. Nii et Kose on tõeline varjendite asula!

Kuidas Vainu Ukraina vanglasse õhufiltrite järele saadeti

Ehituse ajal polnud raha probleemiks, kuid vajalikke asju ei olnud lihtsalt saada. "Varustamisega oli palju probleeme. Sel ajal oli asjade tellimiseks väga keeruline süsteem, neid tuli tellida aasta ette. Tellimus koondati kutsehariduskomiteele, see omakorda esitas selle valitsusele ja need omakorda Moskvasse. Sealt tulid tagasi vastused. Kui midagi muutus, läks jälle terve aasta, enne kui midagi said," kirjeldab Vainu.

"Kool oli just kätte saanud uue valge Niva. Mulle ja asetäitjale öeldi, et te noored mehed, lähete toote autoga ära. Mõõdeti ja arvutati, et kogu vajalik kogus mahub Nivasse ära nii, et ruumi jääb veel juhi ja kõrvalistuja jaoks," meenutab Vainu.

Helistati siis Eestist Ukraina kutsehariduskomiteesse. Esmalt pidi Vainu asetäitjaga Kiievisse minema ja seal komitee ning vastavad seltsimehed üles otsima. "Meile anti kaasa kõike seda head ja paremat, mis meil oli: Eesti võid, kilu ja Vana Tallinna, et meid jutule võetaks, sest filtreid ei tulnud mitte lihtsalt ära tuua, vaid plaaniväliselt nihverdada," räägib Vainu.

Kiievist juhatati nad mitukümmend kilomeetrit mööda hullus seisus teid numbritehase kontorisse. Seal polnud aga hingelistki! Selgus, et tööpäeva pole, kogu juhtkond oli saadetud põllule suhkrupeeti harima. Vainu selgitas, et nad on kaugelt tulnud, ja asjad hakkasid liikuma. Et vajalikku kogust filtreid kõrvale nihverdada, tuli Eesti meestel mitu päeva kohapeal püsida. Et eestlased olid väga oodatud külalised, kutsus vangla ülem neid endalegi külla ja vähki püüdma (meie mehed küll igaks juhuks ei läinud).

Mustad autod bussi jälitamas

Vainu meenutab ühte haruldast juhust. "Olin Kose söökla juures, kus välismaalased sel ajal praktiliselt ei liikunudki. Aga miskipärast keeras üks turismibuss soomlastega, mis pidi Tallinnast Tartusse sõitma, Kosele sisse. Suvine aeg, oli palav ilm, inimesed nõudsid giidilt poodi, et limonaadi osta. Ja kohe olid mustad autod järel! Kõik soomlased löödi bussi ja saadeti minema. Ei tea, mis sellest giidist pärast sai," naerab Vainu. Salapärased mustad Volgad olid kohal väga kiiresti. Vainu arvates need tõenäoliselt sõitsidki bussi järel, sest Tallinnast nad selle ajaga kohale poleks jõudnud. Aga mustad Volgad polnud Kose kandis sugugi harv nähtus.

4 KOMMENTAARI

t
timo 23. aprill 2016, 10:53
oh jah neid jutte juba ammu kuulnud ja seal käinud kuna Jüri Vainu oli klassijuhataja :)
k
21. aprill 2016, 16:54
Kogu eluoli vene ajal selline. Pohhuism, käegalöömine, varastamine ja nihverdamine. Lollid käsud ja nende täitmisest möödahiilimine. Ning kõik see oli garneeritud riigipoolse haiglase usaldamatusega.
Venemaal kestab see kõik tänase päevani.
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee