Kommentaar

Õppigem hindama lendulastud sõna, selle otsatut võimu ja väge  (18)

Malle Pärn, teoloog ja näitleja , 14. aprill 2012 08:59
Kas kõik kirjutajad annavad endale alati aru, mida tähendab sõna – missugune on selle võim ja vägi, mida see endas kannab ja mida see maailmas edasi rännates ära teha võib?

Eks ole kellestki või millestki kirjutamine alati nagu mängimine kõne all olevate inimeste eluga? Ja muidugi loob iga kirjutaja oma kirjutises nii-öelda omajoonistatud pildi sellest inimesest või sündmusest. Vastavalt sellele, kuidas ta midagi või kedagi näeb ja kirjeldab, mida oluliseks peab, mille ütlemata jätab. Ja kui hästi ta joonistada oskab.

Arukas inimene oskab seda teksti lugeda ja mõistab, et see on vaid üks suvaline killuke tollest inimesest või sündmusest, kirjeldatud ühe konkreetse inimese silmade läbi. Vähem arukas võtab labast laimu või valetki puhta kullana ja kujundab endale selle abiga kõne all olevast inimesest või sündmusest hoopis veidra pildi. Ja kui ta on ka pahatahtlik, siis hakkab ta seda moonutatud pildikest oma blogide ja muude netivahendite kaudu levitama.

Lausutud sõna olematuks ei tee

Kui me laseme kotitäie udusulgi tuulde lendama, siis me ei saa neid enam kinni püüda ja kotti tagasi panna. Niisamuti on lugu meie räägitud või kirjutatud sõnadega. Me ei saa neid enam kokku koguda ega olematuks teha.

Jah, me ütleme midagi kellegi kohta, see lause läheb lendu ja hakkab elama oma elu. Keegi püüab selle kinni ja kasutab seda oma huvides ja oma meelsust mööda. Me ei oska enamasti ette arvata, missugune mõju võib olla meie hoolimatult välja öeldud sõnadel. Eks ole me kõik kunagi olnud olukorras, kus meil on tulnud kellelegi kinnitada: oih, vabandust, ma ei mõelnud seda niimoodi!

Ent see mõtlematus on väljendatud, hoolimatusele on antud iseseisev elu. Ja sageli meie kahetsus ega vabandus enam ei aita. Inimsuhted on lõhutud, ehk on mõne ausa inimese maine rikutud, mingi hea ettevõtmine on põhja lastud.

Me ei anna endale enamasti aru, et lausutud sõna ei ole tühipaljas häälikute ühend, vaid seob endas alati mingit mõistet, soovi, vaimu ja väge. Enamasti me ei taipa, et meie öeldud sõna võib maailmas korda saata midagi niisugust, mida me tegelikult ei ole üldse kavatsenud ega soovinudki. Või pöörduda meie enda vastu. Kui me seda taipaksime, siis oleksime hoolikamad oma sõnalistes väljendustes, ehk oleks see maailm siis pisut meeldivam paik.

Me oleme kriitilised üksteise suhtes. Sageli on see kriitika täiesti õigustatud. Ent sageli ei ole. Nii mõnegi väikese asja suhtes oleme me liiga kriitilised, ja nii mõnegi suure asja võtame vastu ilma mingi kriitikata, ehkki me just seda peaksime vaatama kainelt kahtlustaval pilgul.

Kui me midagi räägime, siis on ikka keegi, kes meid kuuleb, ja mida rohkem on kuuljaid, seda rohkem on erinevaid arusaamisi ning vastukajasid. Ja väga sageli ei saa me üksteisest aru. Ehkki me kõneleme üht ja sama keelt.

Peamine põhjus, miks me sageli üksteist õigesti ei mõista, on see, et meil ei ole kannatust ega tahtmistki üksteist ära kuulata. Veel vähem mõista. Me reageerime teise inimese lausele sageli juba enne, kui ta on oma mõtte lõpetada jõudnud. Me teeme teise inimese mõtte tegelikult ümber ja hakkame sellele vastu vaidlema, uskudes kindlalt, et üksnes meil on õigus.

Austa iseennast

Miks me nii käitume? Aga sellepärast, et me ei pea üksteisest lugu. Ja miks me ei pea üksteisest lugu? Sest me ei pea lugu iseendast. Me ei hinda piisavalt kõrgelt oma võimalust, õigust ja kohustust olla kultuurne ja haritud inimene. Kui paljud meist enam tahavadki (või julgevad) seda olla?

See, kes endast lugu pidada oskab, peab lugu ka teisest inimesest. Me suhtume teistesse niisamuti, nagu me suhtume endasse. Kui näeme, et keegi on teiste suhtes liigselt kahtlustav ja üleolev, siis võime olla kindlad, et tegemist on ebaausa ja ennast kaunikesti põlgava inimesega, kellel on palju sisemisi lahkhelisid iseendaga. Lahke, rõõmsatujuline, avatud ja sõbralik inimene on aga ilmselt endagagi rahujalal.

Annaks taevas, et me nii isikute kui ka rahvana pääseksime oma sisemisest ebakindlusest, et me nii kergesti ei langeks võõra ja vale mõjutuse alla. Et me ei võtaks omaks üldiselt heakskiidetud moodsaid ja pealiskaudseid töötegemise viise ega elumudeleid.

Et me õpiksime taas hindama sõna väge ning jõudu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee