LEITI METSATUKAST: 21aastase neiu surnukeha leiti möödunud laupäeval Audru kalmistu juurest metsatukast. (Arno Saar)

"Üks juba tapmise eest karistust kandev mees ütles mulle pärast oma kaasvangilt elu võtmist: esimene kord on raske, teine kord on nagu noaga leiva lõikamine," lajatab Koit Pikaro, kommenteerides noore naise tapmist Audrus.

"Esiteks tuleks tunnistada, et on olemas ka parandamatuid kurjategijaid. Ehk siis: pätt jääb pätiks," arvab Pikaro.

Laupäeva õhtul Pärnumaal Audrus surnult leitud noore naise tapmises kahtlustatavat 34aastast Andrest on varem karistatud süütamise, ettevaatamatusest surma põhjustamise ja varguste eest. Vaid neli kuud enne 21aastase Erika tapmist jäi Audrus kadunuks 55aastane Karin, kes elas mõrva praeguseks üles tunnistanud mehega ühes majas.

"Kindlasti peab raske kuriteo toime pannud inimesel pärast vanglast vabanemist edaspidigi silma peal hoidma. Nädalas korra võiks ju ametnik tema juurest läbi astuda ja küsida, kus sa vahepeal oled olnud ja mida teinud. Ja kui ei kontrollita, siis ei saa seda ajada nii-öelda ressursside vähesuse taha. Audru on suhteliselt väike koht, kus inimesed üksteist tunnevad. Kui naabrinaine on eelmisest aastast leidmata, siis on see väga suur ohusignaal. Kui esimese kadumise puhul oleks käinud aktiivne uurimistöö, siis oleks teine naine ehk praegu elus," räägib Pikaro.

Üheksa aastat tagasi ütles ta Õhtulehele antud intervjuus, et Eestis on kurjategijatel hirmutunne kadunud. Nüüd tunnistab ta, et olukord on veel hullem.

"Halvalt teelt astub maha ehk seitse-kaheksa protsenti raske kuriteo sooritanutest. Kui tapja uue samalaadse kuriteo toime paneb, ja veel juhtumisi katseajal, siis küsin mina, miks ei vastuta kohtunikud, prokurörid, sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja teised ametimehed, kes ütlesid, et tapja võib küla peale lasta," räägib Pikaro, kes on kindel, et paremaks muutumise tahe peab olema eelkõige inimesel endal.

Psühhiaater Jüri Ennet retsidiivsuse suhtes nõnda radikaalne ei ole. "Oht, et uus samalaadne kuritegu sooritatakse, on grupiti väga erinev. Hiljuti pakuti ajakirjanduses, et retsidiivi protsent jääb neljakümne kanti, aga eks tõde jääb sinna 40 ja 90 protsendi vahele," ütleb ta.

Ennet leiab, et niikaua kui kurjategijaid tööle ei panda, on vangla kinnihoidmise, mitte ümberkasvamise koht.

"Range "vabatahtlikkuse" alusel tuli mul noore mehena Rummu laagris arstina töötada. Sel ajal pidid laagri poisid oma leiva, saia ja salatilehe väljateenimiseks kõvasti vaeva nägema. Ja inimesed tahtsid tööd teha," räägib ta.

Tohter seletab, et maailma relvakonfliktid, Breivikud, koduvägivald ja isegi televiisor loovad kuritegevusele soodsa psühholoogilise fooni. "Kahjuks vägivald ühiskonnas tasapisi suureneb ja jõuab konkreetsetel juhtudel välja Narva või Audru juhtumiteni. Laiemalt räägime ju vaid üksikjuhtumitest, aga olemas on ka sajad teadmata kadunud," nendib ta.

Korduvmõrvarid

Eelmisel aastal tapeti ja mõrvati Eestis 65 inimest, üheksa inimest rohkem kui tunamullu.

Tänavu veebruaris saatis Tartu maakohus 15 aastaks vangi kahelt inimeselt elu võtnud Valdek Lubja, kes mullu mais peksis Võrumaal Misso vallas Määsi külas torutangidega surnuks voodis lamava mehe. Ühe inimese tappis Lubja aga ka varem.

Kuu aega tagasi saatis Harju maakohus vangi oma kasupoja elu kallale kippunud Viktor Grigorjevi, kes on varem vangis istunud oma teise kasupoja tapmise eest. Kohus mõistis talle tookord viieaastase vangistuse, kuid ta vabanes enne tähtaega 2002. aastal.

Ühe viimaste aastate räigema mõrva pani 2009. aastal koos kaasosalise Valeriga toime toona 44aastane Aleksei. Kuigi surnukeha tükeldanud ja Harku järve äärde visanud mõrtsuka hingel on varasemast ajast veel kolm inimelu, vabastas kohus kolmikmõrvari 2007. aastal enne tähtaega.

Eluaegseid vange on Eestis praegu 37, kellest ainult kuus ei ole tapnud või teinud tapmiskatset mitme isiku suhtes. Eluaegsete kontol on üle saja mõrva ja tapmiskatse.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis