Eesti uudised

98aastane veskimees: möldriamet on isegi mu elu päästnud! (26)

Arvo Uustalu, 11. aprill 2012, 07:02
ÕNNELIK: Aleksander leiab, et tal on elus olnud ka parajalt õnne. Foto: Aldo Luud
Eesti vanim jahutont ütleb, et valitsejad on küll vahetunud, aga tema veski püsib siiani

"Minu isa suri 60aastaselt. Ei ole kahtlustki, et ise elan sada ära. Tervis on nii hea. Ainult sellest on kahju, et veski pidin kaks aastat tagasi seisma panema," räägib äsja sünnipäeva pidanud Eesti staažikaim mölder Aleksander Zupsmann.

Mölder sai veski oma onult päranduseks 1947. aastal. Stalin elas veel. Rõõmu kingitusest polnud aga kauaks, sest juba mõne kuu pärast kirjutas ta oma käega avalduse, et annab veski vabatahtlikult üle kolhoosieelsele ühistule.

"Mine tea, kus Siberi avarustes oleks muidu lamanud," ütleb ta.

Eelmise vabariigi ajal, noorte meestena, võtsid Aleksandri isa ja onu kätte ning läksid Võrumaalt elama ja tööle Pärnusse. Vaevalt vabrikus uued riided selga teeninud ja jalad alla saanud, tuli mõlemal Vene-Jaapani sõtta minna. Seal oli neil parasjagu õnne, sest lahingute asemel vedasid nad sanitaridena haavatuid Vladivostokist Moskvasse.

"Rong läbis vahemaa umbes kuuga. Kuu Moskvasse ja teine tagasi ja aeg kulus. Tulid siis sõjast tagasi ja arutasid, et vaja ikka Tallinna minna," räägib vana mölder.

Aleksandri isa läks Dvigateli, onu hakkas vürtspoodi pidama ning jõudis seejärel leivaküpsetusärisse. Isa leidis pealinnast endale naise, onu ärid hakkasid tasapisi raha sisse tooma. Nõnda investeeriski ta 600 000 kopikat oma lapsepõlvekanti Võrumaal: ostis Kütioru veski.

Armastus tuli tööga

Vahepeal, 1914. aasta 6. aprillil, sündis aga tulevane legendaarne veskimees Aleksander. Peatselt algas Esimene maailmasõda. Isal ja onul tuli taas püssi alla minna. Seekordki oli neil õnne, sest saatus määras nad hobuste laatsaretti suksusid hooldama ja tohterdama.

20 aastat hiljem aga tuli ajateenistusest tagasi juba elektri- ja tehnikahuviline Aleksander ise.

"1934. aastal kirjutas mulle onu, kes oli vahepeal rikkaks saanud ja endale veski ostnud. Onu kutsus mind veskisse vilja jahvatama. Isa ütles, et mine, onu on vanapoiss, veski jääb ehk sulle. Esimest korda läksin sinna kurva meelega. Piirkond oli Mulgimaaga võrreldes vaene ja armetu. Küsisin endalt, kas sellest saabki siis minu elu. Ei olnud see armastus esimest silmapilgust. Armastus tuli tööga," meenutab vana veskimees.

Vahepeal sündis paljutki, paraku ka suure idanaabri sissetung Eestisse.

"Õde ütles mulle kohe, et nüüd hakatakse inimesi Siberisse viima. Kirjutas mulle, et tule veskist ära, muidu tehakse sind kui veskiomaniku sugulast ka kulakuks. Onu viiski mind siis 1941. aasta jaanuaris hobuse ja saaniga raudteejaama," räägib Aleksander.

Siis tulid sakslased. Õde andis Aleksandrile taas hindamatu soovituse – otsi endale töö, kust sõtta ei võeta. Vend jäi oma liistude juurde ja läks tööle Viljandi veskisse. Nõnda pääses ta ära ka mobilisatsioonidest.

Andis veski ise ära

"Veskimehe amet päästis arvatavasti minu elu," nendib vana mölder.

1947. aastal kinkis haigevoodis lebav onu veski Aleksandrile. Paraku tuli tal see juba mõne kuu pärast punastele ära "kinkida".

"Muidu oleks Siberi tee jalge all. Partorg küsis veel, et miks kohe ära ei kinkinud," muigab veskimees.

1950. aastal sai vesiveskist elektri jõul töötav veski ja Aleksander jäi sinna punavõimu sulasena ikka edasi. Oli mõnda aega koguni juhataja. Veski sai mölder tagasi mitu aastakümmet hiljem kohe esimese erastamislainega. Algul oli füüsilisest isikust ettevõtjal ka kliente, ent pikkamööda jäi neid üha vähemaks ja vähemaks...

"Süda ikka valutas, kui kaks aastat tagasi veski seisma panin. Aga valu kergendas see, et ei olnud ka enam, kellele vilja jahvatada. Talud on ju kõik tühjad," ütleb vana veskimees kurvalt.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee