"Paremaks ja targemaks on alati lihtsam muutuda, seevastu ülalt allapoole kukkumine on kordades valusam. Ja kui saaksin oma elu uuesti elada, teeksin samu vigu, ainult et varem," ütleb bravuuritar ja skandaalitar Anu Nataly Saagim-Ratia, kes esmaspäeval tähistab oma esimest juubelit.

Anu saabub intervjuule otse Püha Vaimu kirikust eelmiselt intervjuult, mille ta andis ühele telejaamale seoses Venemaal toimunud kirikuskandaaliga ja ansambli Pussy Riot liikmeid ähvardava pika vangistusega. Anu ei ole Madonna kontserdi skandaalsest kirikus peetud järelpeost kuni selle päevani jalga üle pühapaiga ukseläve tõstnud. "Ega me teadnud, kas mind lastakse üldse sisse või olen kirikuvande alla pandud," naljatab ta. Ilmnes, et tänapäeval tegutseb ajalooline kirik samal ajal muuseumina ja ühe euro eest võis ka pühaduseteotaja Saagim nii nagu iga teinegi tänavalt sisse kiigata soovija rahulikult altarini ja tagasi jalutada. Mnjah, Anu tegi seda loomulikult kaamerate valgusvihus – kuidas siis teisiti.

Anu enda sõnul on ta viimase nelja-viie aastaga kõvasti arenenud. "Paremaks, targemaks, osavamaks ja tublimaks – vähemalt ma ise loodan seda. Hoogu olen positiivses mõttes natukene maha keeranud. Need ajad, kui meedia mind kui intervjueeritavat oma suva järgi ümber sõrme võis mässida, on möödanik. Ajakiri Just! andis omal ajal kõva kooli, nüüdsest Elu24 portaalist rääkimata."

Praegune meelelahutusportaali peatoimetaja nendib rahulolevalt, et saatus on talle kätte jaganud huvitavad töökohad. "Olen töötanud ajakirjas ajal, kui see oli hästi oluline toode. Natukene isegi nagu moe- või seltskonnapiibel. Täna ei jõua ma loojat ära tänada, et netiportaali tööle läksin, mitte paberväljaandesse. Veeb on hästi minulik. Natukene selline arrogantne ja kiire. Samas ka lõbus, julm, meeldiv ja mida kõike veel," puhkeb ta naerma.

Paberväljaannetesse Anu enam küll tagasi ei igatse. "Tulevik on internetis," rõhutab ta veendunult.

Sinu praegune tööandja, ASi Eesti Meedia juhatuse esimees Mart Kadastik on öelnud, et sa oled toonud siinsesse meediaruumi oma isiksusega värskendavaid tuuli. Kuidas sinust kui elukutselisest avaliku elu tegelasest peatoimetaja sai?

See oligi toona imede ime. Kui Just! tehti, julges selle looja käituda teistmoodi, kui tavaks oli. Kutsuda peatoimetajaks inimese, kes oli kogu selle meediasupi sees korralikult ära keedetud, kui nii võib öelda. Ta tegi õige arvestuse, sest mul oli kuulus olemisest villand. Kogu triangel oli muutunud üheülbaliseks ja end totaalselt ammendanud. Ja äkki ulatab keegi uue kondi, millel on veel värske liha ümber! Vau! Kaheks aastaks oli mul maa nii must, et unustasin kõik muu ära. See oli nii magus liha, mille kallale tormata. Isegi isiklik elu jäi tagaplaanile. Valik oli geniaalne – nüüd ma kiidan ennast –, sest tegelikult ei olnud ühtegi teist nii saagihimulist inimest kui mina tol ajal silmapiiril. Ma olin Soome ja Eesti meedias korralikult läbi hekseldatud. Saanud kiita, sõimata, oma nutud olin ära nutnud. Siis sain ise võimaluse lahmida. Küll see oli magus! Ja küll see oli valus paljudele!

Olid väga julm?

Jah, see tuli paljudele kindlasti ootamatusena, et ma võisin nii julm olla. Julmus tuli sellest, et mul olid endal nii sügavad haavad ning tollal mõned neist veritsesid veel. Mõtlesin, et no kui minul need kinni kasvasid, mis siis teistel viga peaks olema. Tagantjärele võin öelda, et soomus oli väga paksuks kasvanud ja ega ma teiste valust ilmselt aru saanud. Justi! ajal pidin saama selle õppetunni ka veel, et kust jookseb piir. Milliseid asju saab teha ja milliseid mitte. Niipalju mul õnneks oidu on olnud, et ma pole läinud laste ega haigete inimeste või surnute kallale hambaid teritama. Aga palun näidake mulle inimest, kes pole kordagi ühtegi viga teinud, ja ma näitan teile inimest, kes pole kunagi ka midagi erilist saavutanud.

Kuidas meelelahutusžanr nüüd, kaheksa aastat hiljem tundub?

Kogu meie meelelahutusajakirjandus on muutunud jube igavaks või isegi trööstituks. Meil on, jah, need staar-staarid, kes täiel rinnal möllavad. Samas, kui vahel soovid saada mõnelt tõsiselt kultuuriala tegijalt mingit seisukohavõttu, siis seda ei tule. Nad on nii ära hirmutatud ja pelglikud iga meediapoolse kontaktivõtmise katse suhtes. Ise imestavad veel, et miks kirjutatakse C-kategooria staarikestest. Mis siin imestada on? Kirjutatakse neist, kelle lõualuud rääkimise tööga veel hakkama saavad ja kel pole jänkupoiss püksi pesa teinud. Tuleks vist kindad kätte tõmmata ja hoogsalt seda kopitanud meelelahutusmaailma turgutada!

Mõistan, mida avaliku elu tegelased pelgavad – kontekstist väljarebitud lausete valimatut esitamist teistes väljaannetes. Mind omal ajal vihastas ka tohutult, kui olin andnud mingile Soome ajakirjale pika intervjuu, kus rääkisin nii oma põhimõtetest kui ka õnnest ja kurvastusest. Ja siis tehti nelja-viieleheküljelise intervjuu põhjal Eesti meedias kuus-seitse erinevat sisutühja uudisnupukest, mille info algmaterjalist täielikult erines.

Oma peapõrutused said kätte ja nutud nutsid ära juba Soome meediaruumis?

Siia saabusin, jah, juba karastatuna. Mulle tegi see hirmsasti nalja, kuidas siin ei viitsitud eriti taustu ka kontrollida. Võisid ükskõik mida rääkida. Kõike, mida ma suust välja ajasin, võeti puhta tõe pähe. Nii et esimestel Eestisse naasmise aastatel tegin südamest nalja siinse ajakirjanduse ja sinisilmse lugeja arvel. Ma arvan, et sellel ajal mul see kuulsuse sõltuvus vist tekkiski (muigab).

Paradoksaalne on, et 90ndatel oli Soome meedia palju verejanulisem kui Eesti oma. Täna on Soome meedia võrreldes Eestiga libisenud vaguralt seaduste vakku. Jälgitakse, et liiga ei tehtaks kolmandatele isikutele, nagu pereliikmed ja lähedased. Eestis lajatatakse tihti ära ja alles siis palutakse ehk vabandust. Soome meediale on mul nüüd lihtsam tõsist intervjuud anda kui Eesti omale.

Miks paljud kuulsused Eestis ei taha anda intervjuusid?

Mõned ei anna põhimõtteliselt. Ülejäänud annavad, aga need intervjuud sisaldavad ainult hästi ümmargusi vastuseid. Korrektseid, kus iga sõna on läbi kaalutud, et jumala pärast ei tuleks mitte ühtegi apsakat sisse. Mis on täiesti ebainimlik, sest sellised intervjuud teevad meie inimestest, kellel võib-olla tõesti oleks midagi huvitavat ja õpetlikku öelda, alalhoidlikud hallid hiirekesed. Mina arvan, et see jookseb ringiga neile endile tagasi, sest neil on ju tegelikult seda vahtu enese müümiseks vaja. Kedagi eraldi välja tuua ei oskagi, sest nad on kõik ühed igavesed argpüksid. Võib-olla Mihkel Raud ühena vähestest ei ole kartnud näidata ka oma inimlikku palet.

Ma siiralt soovitaksin kõigil avaliku elu tegelastel oma julgus üles leida ja meediaga veidi vabamas vormis suhelda. Kui ka vahel ütled midagi rumalat või teed apsaka, siis see teebki sind inimeseks. Mitte keegi ei saa läbivalt ja kogu aeg olla ainult positiivne kangelane.

Oled märganud, et kui Eestis teeb mõni plekitu renomeega tuntud isik liikluses avarii, võtab see rahvusliku katastroofi mõõtmed? Ma muidugi ei räägi iseendast, sest kui mina kellelegi liikluses tagant otsa põrutaksin, kutsutaks mind kohe mõrtsukaks. Andestust ega halastust ma tunda ei saaks. Õudne!

On sul kahju ka, et ajalehelugudes ja intervjuudes teravust väheseks kipub jääma?

Mõtlen tõesti vahel nostalgiaga nende hirmuäratavate aegade peale tagasi, kui ostsid kioskist Kroonika või Õhtulehe ja mõtlesid: "Issand jumal, mida õudust nad jälle mu kohta kirjutanud on. Samas, tol ajal ei olnud jälle kommenteerimisvõimalust. Nüüd on pall teistpidi pööratud. Inimene kontrollib teksti enne avaldamist piinliku täpsusega üle, lastes kirjutajal need seigad, mida ta seal näha ei soovi, välja võtta. Ähvardab kohtuga, kui vaja. Tekst muudetakse ära, kuid heleda laksu saab too kavalpeast allikas siiski kätte. Ärgu ta lootkugi. Kui oled ebaaus ja variser, teevad netikommentaatorid tõe kohe niikuinii avalikuks. Kogu saast ujub nüüd sedakaudu pinnale. Meie riik on liiga väike, et siin miski varjule jääks. Parem oleks tõde ise tunnistada ja oma sõnadega kommenteerida.

Mind on alati huvitanud, millal sa avalikkuse jaoks Anu Saagimi kui omanimelise karakteri välja mõtlesid? Lõid sa selle tegelaskuju, keda Eesti rahvas laiemalt Anu Saagimina tunneb, teadlikult?

Kusagil 1990ndatel see tekkis. Justkui oleksin lasknud endale mingisuguse kostüümi teha, mis sai iga kord vajadusel selga tõmmatud. Soovitan kõigile. Igal juhul on klouni mängimine kavalam kui endast kohe alguses korraliku, lugupeetud ja tõsiseltvõetava inimese mulje jätmine. Ühel hetkel libastud ja need kaarnad on kõik su kallal tänitamas. Lihtsam on olla vähemalt alguses muretu vembumees, ehk pisut ka sinisilmne, võib-olla lapsemeelne. Paremaks ja targemaks on alati lihtsam muutuda, seevastu ülalt allapoole kukkumine on kordades valusam. Ja kui saaksin oma elu uuesti elada, teeksin samu vigu, ainult et varem.

Mida sa lähitulevikult ootad?

Töö koha pealt olen mõelnud, kui kaua mu praegune amet mulle endale veel põnev ja innustav tundub. Samas on mu töö vahetanud nii kuju kui ka sisu ja sellega oma värskuse suutnud säilitada. Hetkel mulle väga meeldib seda tööd teha. Kuigi, jah, selle eest võiks alati pisut rohkem palka saada. Palgapäeval on kindlasti paljudel meedias töötajatel selline tunne, et see polegi justkui töö, vaid kerge hobi (naerab).

Kahju muidugi, nii jääbki Eesti trükiajakirjanduses, telemaastikul ja ringhäälingus kestma see jõuliste ja omanäoliste isiksuste põud, millest on palju räägitud. Inimesed peavad ju elatuma ka millestki. Kellel on aega niikaua tiksuda sellel palgal, et jõuda saavutuste või töövõitudeni? Isegi nõukogude ajal tööstaaži lisandudes palk tõusis. Minu elustandardi juures ajakirjanik-meelelahutaja palgast elatuda ei saaks. Jumal tänatud, et mul on tore abikaasa ja toetav perekond. Pean oma tagalat kindlustama hoopis muude nõksudega.

Kui aus olla, siis on veel neid ameteid või kutsumusi, mille puhul ma hästi ei kujuta ette, kuidas ja millest need inimesed elavad. Näiteks luuletajad. Millest elab Doris Kareva või Contra? Ma ei julgegi sellele mõelda.

Muus plaanis loodan, et tehnika areneb ja maailm teeb suhteliselt lühikese ajaga totaalseid muutusi läbi. Loodan, et minus jätkub jõudu ja erksust selle lainega kaasa minna.

Miks sa ei taha oma perefirmas töötada?

Muidugi, perekonna seisukohast oleks see ideaalne, aga mulle ei istu see. Ma olen liiga hea, et olla oma mehele lihtsalt raamatupidaja või teenija. Ma võin selle töö ära teha, võin põrandat küürida või peenart ka kitkuda, kui vaja, aga see ei anna mulle hingelist rahuldust. Pean tegema selliseid valikuid, et mul oleks ka tore elada. Meil on abikaasaga suusad risti läinud korduvalt selle koha pealt. Tuleb teha kompromisse ja see kõik on tohutult laastav. Sõidad justkui puhkusele, aga tegelikult lähed palmi alla end ravima. See on hind, mille ma pean maksma, sest ma ei taha olla oma mehe sekretär või asjaajaja. See on minu valik, kuna ma ei ole selleks siia ilma sündinud. Elu on püüdlemine asjade poole, mis on sinu meelest seda väärt, isegi kui sa neid saada ei pruugi. Pigem olla ilma, kui et leppida sellega, mida ei tahtnud.

Nõrkushetki on sul ikka olnud, kus oled avaliku elu tegelane olemisest loobuda kavatsenud?

Palju kordi. Esimest korda siis, kui lapse sain. Hiljem lubasin endale, et lõpetan, kui ta suuremaks saab. Lubad neid asju endale aeg-ajalt, nähes oma lähikondlaste kannatusi ning ebamugavust. Vähe mul ei ole peretragöödiaid olnud! Kõige rohkem hämmastas mind meie suhte alguses mu abikaasa Ristomatti reaktsioon. Tema, kes ta oli sündinud kuulsasse perekonda, mis on olnud kogu tema eluaja Soome meedia tähelepanu all, ehmus kuidagi ära. See juhtus siis, kui mina tema ellu ilmusin ja ka meedias sõna võtma hakkasin. Mees, kelle perekonna elu oli olnud justkui nonstop reality show ja kelle ema oli olnud sellise kaliibriga võimas avaliku elu figuur, ei seedinud seda ära. Kui midagi valesti kirjutati, solvus ta hingepõhjani ja läks hüsteeriasse. Ta läks rohkem närvi kui minu ema ja teised mu lähisugulased, kelle jaoks see kõik oli täitsa uus asi. Alguses ma ei saanud aru, mis lahti on. Kui ära jagasin, hakkasin teda a-st ja b-st õpetama, et ta ei tormaks ajakirjanikega iga arusaamatuse pärast asju klaarima ja tülitsema. Selle hoomasin ma ka kuidagi väga kiiresti ära, et tema kutsega inimene, disainer, kelle edukus sõltub publicity’st, ei tohi minna ajakirjanikega nugade peale. Vastupidi, sul peab igas väljaandes olema see usaldusisikust ajakirjanik, kellele sa vahel vorstikest annad ja vahel teravamaid asju ka. Ristomatti oleks toona mitmega neist äärepealt sõdima hakanud. Seda ei tohi kunagi teha, sest kuri ajakirjanik on su kõige suurem vaenlane!

Tasapisi asjad rahunesid?

Jah. Eks ta helistas mulle siis ja nahutas, aga ma suutsin talle selgitada, mida ma tegelikult ühe või teise välja öeldud asja all mõtlesin. Saime olukorra kontrolli alla. Kui tal poleks olnud meediaga varasemaid kokkupuuteid, oleks kõik olnud arusaadav. Kuid tervet seda peret rapiti ikka kõvasti ja julmalt, ka lapsi. Mu mees oli nooruses ikka kõva playboy, ma olen neid kirjutisi temast ju tagantjärele lugenud. Nende suguvõsast on mitu elulooraamatutki kirjutatud.

Olen mõelnud ka seda, et äkki teda ehmatas hoopis see, et tuli mingi tüdruk, kes polnud selles maailmas keegi ja ühel päeval, prauhh!, hakkas oma reeglite järgi tegutsema. Tuli mingisugune põrguline ja keeras kõik pea peale. Orkestrikepp võeti liiga järsku käest ära.

Täna just oli Soome Ilta-Sanomates minuga mingi lugu, kuidas igavest noorust säilitada ja Iltalehtis nipid karjääriredelil kribimiseks ning naisteajakirjas nõuanded talutavalt pikaajalises suhtes vastu pidamiseks. Kõik need loomulikult minulikult bravuurikas võtmes. Rääkisime telefonis abikaasaga täiesti rahulikult sellest. Enam minu otsekohesed väljaütlemised teda ei ärrita. Mul pole kunagi olnud tagasihoidlikku arvamust. Kui sul juba on asjast mingi arvamus, siis miks peaks see olema tagasihoidlik, aru ma ei saa.

Muide, päris lähedasi need lood meedias ehk nii väga ei häirikski, aga tööle hakkavad nende tuttavad ja tuttavate tuttavad. Mehe puhul kogesin ka ühel hetkel, et tema nii-öelda parimad semud olid need, kes tal neid süsi seal tagumiku all hoolega hõõgvele õhutasid.

Ristomatti sõpradele olid sa ebamugav?

Kui me temaga käima hakkasime, olid ta sõbrad minu kõige suuremad vaenlased. Nad korrutasid talle lõputult, et sellest loost ei tule küll mitte midagi välja. Suured ettenägijad ja ilmatargad! Keegi neist ei kujutanud muidugi ette, et me millalgi (juba õige varsti) kahekümnendat kooselu-aastapäeva võime hakata tähistama.

Kui teie poeg kooli läks, kuidas õpetajad ja klassikaaslaste vanemad sinusse suhtusid?

Ma ei kujuta ette. Oli väike hirm küll, aga ma ei ole kogenud mingisugust eripärast suhtumist. Küsin seda kindlasti kunagi tulevikus. Praegu ei tahaks torkida. Seal koolis käib hästi kirev seltskond koos, palju avaliku elu tegelaste lapsi veel. Nad kõik on harjunud oma hullumeelsete või natuke normaalsemate vanematega ja ilmselt sellistest asjadest pole tehtud välja. Väga keeruliseks oleks asi läinud siis, kui mu laps oleks pidanud minema tavalisse Mustamäe või Lasnamäe kooli. Olen vaikselt tajunud, et tema praeguses koolis minu persoon uudistekünnist ei ületa. Eliitkoolid on kuulsuste lastele väga vajalikud, et nende närvikava oleks korras.

Kumb teist koolis arenguvestlustel käib, sina või Ristomatti?

Mina käin ikka, Ristomatti ei saaks midagi aru. Noogutaks ainult kaasa (naerab).

Kas sa tegelikult kasutad veel "bravuuritari" ja "skandaalset" kui oma kaubamärke? Teadlikult, pean silmas.

Mina ei ole neisse takerdunud, teised kasutavad neid nüüd minu asemel. Olen oma eluga rahul. Mul on oskus igasugu keerulistest ja rasketest olukordadest magusam pool välja võtta. Võimalik, et ma natukene alahindan ennast, kuid väidan, et selleks, kes ma olen Eestis ja osaliselt ka Soomes, ma Ameerika Ühendriikides saada võib-olla ei suudaks. Eestis tundub mulle Anu Saagim lihtsam olla, kui olla seal mitte keegi. Olen siin lihtsalt üle prahi! Ja ma ei pea muretsema ka rivaalide pärast, sest lõppude-lõpuks ei saa ka tulevikus Eestimaal olema teist mind. Eestis on kõik omad ja kui sa oskad kaardid õigesti lauale laotada, on siin võimalik kõike teha. Muidugi, võib ka nii minna, et keegi ei taha sinuga tegemist teha. Kõik oleneb eelkõige sinust ja sellest, kuidas sa oskad neid kaarte jagada. Õnn, et mul on hea närvikava ja lühike mälu (naerab).

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis