Eesti uudised

Elajalikult tapetud lapse ema: nutan tütart taga. Surnukeha ei leitudki, leiti ainult tuhk... (70)

Maarius Suviste, 2. aprill 2012, 07:01
LAPSE HAUAL: Ema Hilda käib oma tütre Mari haual nii tihti, kui vaja. Ja süütab küünla. Kindlasti läheb ta kalmule jälle homme, lapse sünniaastapäeval ja mehe surma-aastapäeval. Isa ja tütar puhkavad kõrvuti.  Aldo Luud
Õudus Kilingi-Nõmmel 40 aastat tagasi: katlakütja vägistas, kägistas ja põletas väikese tüdruku

"Ikka nutan tütart taga. Minu lapse surnukeha ei leitudki, leiti ainult konditükid tuhast," meenutab Hilda ligi 40 aasta tagust õudust oma väikese silmateraga. Lapse tapjale määrati surmanuhtlus.

"Ta läks hommikul kooli," alustab Hilda ligi 40 aasta taguse loo jutustamist. Mari läks kooli üksinda, vanem vend läks sel päeval hiljem.

Oli pime detsembrihommik. II klassi õpilane Mari, väike kleenuke elavaloomuline tüdruk, kellele meeldis laulda ja kes tahtis saada õpetajaks, pidi kooliteel mööduma katlamajast, kus töötas 60. aastates küürakas vanamees, keda hüüti Kukeks. Kukk oli tema perekonnanimi, eesnime paljud ei teadnudki. Mari seda meest ei tundnud, ütleb Hilda. Küll aga võis katlakütja teada-tunda väikest Marit – väike koht, kõik teavad kõiki.

Sadist toppis lapse surnukeha ahju

Korraga nägi lüheldast kasvu katlakütja kooli ruttavat lapsukest ja kutsus ta sisse. Et tulgu Mari appi. Et ta unustanud prillid koju ning olgu laps hea ja tulgu appi üht näitu vaatama. Mari ei osanud midagi karta, ta teadis, et vanu inimesi tuleb aidata.

"Vanamees oli seal väljas passinud ja oodanud," ütleb Hilda. "Kust vaene lapsuke pidi teadma, et see ta surmaotsus on."

"Vägisi sisse viimist ei olnud. Kukk oli lapse sinna sisse meelitanud. Tahtis näidata, mis tööd ta teeb," meenutab kunagine miilits Ilmar.

"Nii kui Mari tabureti peale astus ja kõrgelt üht näitu vaatama hakkas, tõmbas Kukk lapsel püksid maha ja..." Ema Hilda jätab siinjuures jutustamise pooleli. Kõike seda oli Kukk ise pärast ülekuulamisel rääkinud. Hilda räägib seda lugu, silmad veekalkvel.

"Minu tütart kägistati. Justnagu nüüd õnnetu Varvaraga tehti," ei suuda Mari ema Hilda uskuda, mida lapsukestega on tehtud.

Ilmari sõnul jättis tüdruku tapnud mees surnukeha ööpäevaks katlamajja vedelema. Järgmisel päeval läinud mõrvar varakult tööle, pannud surnukeha ahju ja põletanud ära. Hilda teab rääkida, et sadist ei pannud tema lapsukese surnukeha ahju ühes tükis. "Tol detsembripäeval oli soe, aga radiaatorid olid tulikuumad olnud. Paljud olid imestanud, miks Kukk tol päeval nii hirmsast kütnud oli," räägib Hilda, kes alles hiljem aimas, nagu paljud teisedki, mis oli tolle päeva kõva kütmise ning Kilingi-Nõmme kohal levinud imeliku kõrbehaisu põhjus.

See, mis Mariga juhtus, tuli alles hiljem välja.

Omapärane katlakütja kahtlust ei äratanud

Kadumise päeva õhtul alustasid Mari ema, isa, vend, tema klassijuhataja ja paljud kilinginõmmelased lapse otsinguid. Otsiti kaua aega, päevi ja öid. Läbi kammiti tänavad, kraavid, metsaalused – kõikvõimalikud kohad. Marit ei leitud.

"Mari jäi kadunuks nädal enne minu 40. sünnipäeva. Ma ei tahtnud muud kingitust, kui et saaks vaid lapse tagasi," ütleb Hilda. "Mul käisid peast läbi igasugused mõtted. Pidasin vastu."

Last ei leitud ega leitud. Alles kevadepoole tuli Mari kadumisega seoses selgus majja. Rahvas hakkas kahtlustama, et Kukk võib olla lapse kadumisega seotud.

Vanamees polnud kohalik, Ilmari sõnul tulnud ta Kilingi-Nõmmele elama mujalt, enne katlakütjaametit olnud ta kingsepp.

"Tal oli väike majake linna ääres, omaette ta seal elas. Ei oleks arvanud, et temasugune mees oleks kurjategija. Joodik ta ei olnud, korrarikkuja ei olnud, aga omapärane oli küll," iseloomustab Ilmar.

Rahvas hakanud Kukelt muudkui pärima, kuhu ta Mari pani, andku välja, rääkigu kõik ära. Katlakütja hakanud neid küsimusi häbenema ning samal ajal oma ülemusele rääkima, et katlamaja tuhka on nii palju, et tuleb kiiremas korras ära viia. Kahtlus langes üha enam katlakütja peale.

Ema: lapsevägistaja oli miilitsa koputaja!

Aga hea, et kivisöest järelejäänud tuhka varem ära ei viidud. Uurijad uurisid siit, uurisid sealt. Lõpuks võeti kogu katlamaja tuhk välja ning veeti ühte kohta kokku. Laotati laiali. Kõik sõeluti üksipulgi läbi.

Ilmar mäletab, et kui küürakas vanamees sündmuskohale toodi, tahtis rahvamass lapsetapjale omakohut teha. Kuriteo omaks võtnud mees saadi kiiresti miilitsabussi peale ning nii pääses ta vihaste inimeste küüsist minema.

"Kohut peeti Tallinnas. Kinnine kohus oli. Talle mõisteti surmanuhtlus. Täideviimise kohta pole mulle siiani mingit infot saadetud," ütleb ema Hilda. Ilmar kinnitab, et katlakütja mõisteti süüdi, ta sai surmanuhtluse – kuul pähe – ning see viidi ka täide.

Hilda põrutab välja avaliku saladuse: "See katlakütja Kukk oli miilitsa koputaja! Miilits algul ei uskunud, et ta võis selle taga olla. Öeldi, et see ei ole võimalik, ärge laimake! Aga näe, oli võimalik!"

Valges kirstus oli nukk ja tuhk

Mari surmakuupäevaks märgiti 12.12.1972. Matused olid 1973. aasta 5. mail. "Tohutu rahvamass tuli ärasaatmisele. Terve linn leinas. Nagu nüüd Narvas oli," meenutab Hilda.

Süütu lapsuke saadeti viimsele teekonnale koolimaja aulast. Keset saali oli valge lahtine kirst, kus lebas nukk (tüdruku lemmikmänguasi), oli Mari pilt ning karbi sees natuke tuhka. Koolilapsed seisid kirstu kõrval, üks neist Mari vend. Ühele pärjalindile oli kirjutatud järgmised read: kadus meie tütreke väike, enam toas ei paista päike.

Matuserongkäik käis Hilda mäletamist mööda ka katlamaja eest läbi. Mari maeti Kilingi-Nõmmel asuvale Saarde kalmistule. Tema väikesel kivist mälestussambal on sisse raiutud justkui leinav laps, kivil on read: mälestustes tõused tuhast.

Hilda räägib, et üks Mariga ühel päeval ja ühes haiglas sündinud klassivend on kõik need aastad käinud Mari sünniaastapäeval kalmistul, toonud lilli ja süüdanud mälestuseks küünla. Pärast Mari nii õnnetut lõppu suri kuus aastat hiljem, lapse sünniaastapäeval, isa Johannes. Homme saanuks Mari 48aastaseks.

Ühisjooned Kilingi-Nõmme ja Narva traagikas

Kilingi-Nõmme ligi 40 aasta taguses õudses loos on üsna palju sarnaseid jooni hiljutise traagilise looga Narvas. Hilda räägib, et tema tütart otsis taga peaaegu kogu linn, otsimas käisid nii noored kui vanad. "Rahvast oli otsimas tohutult palju, nagu nüüd otsiti Ida-Virumaal Varvarat." Endine miilits Ilmar toob veel välja ühe paralleeli viimase õudse looga piirilinnast: "Ka Kilingi-Nõmmel räägiti enne sellist juttu, et tüdruk oli tõmmatud ühte musta autosse ja ära viidud."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee