Elu

Titanic peidab endas kahe eestlase saladust? (27)

Urmas Vahe, 31. märts 2012, 08:56
Ellujäänud Titanicu reisijad ühes New Yorgi haiglas toibumas.  
15. aprilli öösel möödub maailma suurima, legendiks saanud luksuslaeva Titanic hukust täpselt 100 aastat. Mereteadlane Anto Juske on uurinud, kas auriku pardal oli ka eestlasi, ja tema aastatepikkune töö tundub vilja kandvat: jälgi on kahe eestlase kohta. Üks pääses, teise viis Titanic nähtavasti endaga märga hauda.

Titanicu uppumine koos 1503 igaveseks merepõhja jäänud reisijaga on muidugi sünnitanud lugematu arvu legende, tühijutte, fakte ja oletusi, raamatuid ning teadusuurimusi. Võimalike eestlastega Titanicu pardal on põhjalikult tegelnud insenerist mereteadlane Anto Juske, kes on kokku kogunud 1912. aasta ajakirjanduses ilmunud lugusid ja põhjalikult jälginud, kas mingi niit ka eestlaste ligi viib.

Mõneti on tal õnnestunud põrmustada arvamus, et Titanicu hukust teatakse kõike sekundipealt. Toonased ajaleheartiklid ja paljud mälestused viitavad kahele eestlasele: Herman Regastikule (Rägastikule) ja Jakob Kukele, kellest küll laevanimekirjades jälge pole... Kahjuks ei ole ka enam kedagi elavate kirjas, kes juba tollal ilmunud ajaleheartikleid oskaks kommenteerida või nendele pealtnägija pilguga tõepõhja anda.

Juba Juske esimene teade oma avastustest viis aga kokkupõrkeni.

Titanicu "rakukese" ähvardused

1995. aastal ilmus Maalehes väike teade, kus oli vihje Titanicult pääsenud Herman Regastikust. Ainuüksi selle nupukese peale lõid häirekella aatelised Titanicu-uurijad kogu maailmas, kelle väitel puudub niisuguse nimega isik kõikidest Titanicu nimekirjadest. Ajaloolane mäletab tollest ajast päeva, kui tema kodu ukse taha ilmusid kolm täisjõus meest, kes karmilt sisselaskmist nõudsid. Kohe selgus ka nende pahameele põhjus: Juske oli teemaga mingil moel tunginud pühamusse, millele olevat õigus ainult nendel meestel. Ja nemad olevat ülemaailmse Titanicu uurimise seltsi Eesti rakukese esindajad. "Just sellena end Tartu mehed esitlenud ja nõudnud, et ma teema täiesti rahule jätaks. Ei enne ega pärast pole ma sellisest rakukesest midagi kuulnud. Aga võib-olla tegutsevad praegugi..." naerab Anto Juske.

Tema siiski jonni ei jätnud ja jätkas visalt ajakirjanduse seiramist, aasta-aastalt tänapäeva poole. Lõpuks kroonis tema järjekindlust ka edu. Vist. Nimelt oli 1937. aasta 16. aprilli Rahvalehes ilmunud järgmine artikkel.

Mees, kes pääsis katastroofist eluga

Ühenduses Titanicu hukkumisega 25 aastat tagasi, on põhjust meelde tuletada eestlast Herman Regastikku, kes laeva meeskonda kuuluvana vapustava õnnetuse kaasa tegi ja pärast kolme-neljatunnilist heitlust lainetega nagu imekombel eluga pääsis. Praegu on H. Regastik 50 aastat vana ja elab juba kauemat aega Uus-Meremaal, pidades Aucklandi lähedal farmi.

Herman Regastik õppis Saksamaal Mittweida ja Chemnitzi ülikoolides elektrotehnikat. Hiljem astus ta elektrotehnikuna (tänapäevaselt radistina) ametisse Titanicule. Nagu Regastik omastele jutustanud, olnud paanika laeva hukkumisel kirjeldamatu. Igaüks püüdnud end päästa nagu saanud – kes ees, see mees! Segaduses läinud mitu päästepaati vettelaskmisel ümber, puistates inimesed merre. Et orkester veel "Jumal Sull´ ligemal" oleks mänginud, eitab Regastik täielikult. Pole seal kellelgi aega olnud pasunat kätte võtta, igaüks mõtelnud ainult enese päästmisele.

Laeva personaali kuuluvana oli Regastik üks viimseid, kes hukkuvalt Titanicult lahkus. Sidudes enesele kolm korkvööd ümber keha, hüppas ta pea ees merre, jättes kõik muu saatuse hooleks. Alles kolm-neli tundi hiljem tõmmati ta ühe saksa laeva pardale. Regastik pidi mitu kuud haiglas lebama, enne kui täielikult toibus.

Herman Regastik oli pärit Keilast nagu tema suur suguvõsagi. 30. aastatel oli Vaksali tänaval elanud Bernhard ja Olga Regastikul Keilas villatööstus, jahuveski ja kudumistöökoda.

Elas Uus-Meremaal või Fidži saarel?

Kahjuks aga Regastikkude jäljed Eestis siinkohal lõpevad.

Suguvõsa lahkus siit 1944. aastal ja nende jälgi välismaal pole õnnestunud üles võtta.

Ometi õnnestus Anto Juskel mingi märk leida 1997. aastal Aucklandist, kus uusaastaõnnitluste sekka olid põimitud ka sellised read. Kirjutab Lully Vaigro: Lõpuks leidsin inimese, kes oli H. Regastikust kuulnud ühe oma sõbra hr Milkopi käest...Hr Milkopi olla vahetevahel töölt tulles ühest kõrtsist läbi käinud ja sääl töötanud baarimehena H. Regastik. Ta olevat poissmees olnud, siinsete eestlastega polnud tal mingisugust kontakti – ei tundnud kaasmaalaste vastu huvi – jutult olevat väga kinnine ning napp olnud, eriti just Titanicu hukkumise kohta ja farmi polevat ta kunagi maininud. Sündinud oli ta 1886 ja surnud v i s t 1970, seega kõrges vanuses.

Aga möödunud sajandi lõpul ilmus uusi teateid. 1998. aasta 26. märtsi Eesti Ekspress avaldas Õie Loo artikli, kus selgub, et Titanicult pääses tõepoolest just Herman Rägastik, aga Loo arvates möödusid ta ülejäänud elupäevad hoopis Fidži saarel.

Rootsi ajaleht avaldas 1980ndatel aastatel artikli, milles Eesti meremehe Herman Rägastiku Titanicult pääsemise ja edasise elukäigu kohta andis vastuseid Herman Rägastiku õde Elfriede Loosberg.

Herman Rägastik, kes oli inglise kodanik, lõpetas Saksamaal ülikooli laevainsenerina ja oli Titanicul ametis teise insenerina. Ta pääses eluga, kuna leidis merest tühja päästerõnga ja kasutas seda, kuni üks saksa laev ta ookeanist välja õngitses.

Tervenenult Inglismaale asunud, sai Herman Rägastik masinaohvitseri koha kaubalaevale

Isle of Iona, mis hukkus samuti esimesel sõidul kuskil New Yorgi lähedal, kuid kust kõik laevaolijad pääsesid.

Uuesti Inglismaale jõudnult mobiliseeriti ta Esimesse maailmasõtta ja saadeti Belgia rindele. Põlvest raskesti haavatuna oli ta varsti Inglismaal tagasi ja saadeti Austraalia lähedale Inglismaale kuuluvale Fidži saarele tervist parandama.

Sõja lõppedes ta sinna jäigi ja elas seal vanapoisina oma elupäevade lõpuni.

1982. aastal elasid veel Herman Rägastiku õed Elfriede Loosberg, merekapten Loosbergi lesk Kanadas ja Alice Tamm, dr Tamme lesk USAs.

Õie Loo

"Kuni ema Elfriede veel elus oli, säilis tal vennaga ka mõningane kirjavahetus," teatas Elfriede tütar Rootsist Eesti Meremuuseumi teadurile Teele Saarele. "Kui ema siit ilmast lahkus, kadus igasugune side. Ka ei ole perekonna reliikviate hulgas ainsatki Hermanile kuulunud asja."

Veel üks eestlane

Anto Juske tähelepanekute järgi polnud Regastiku juhtum veel ainuke. 12. aprilli 1932 Rahvaleht trükkis ära artikli "Suure avarii 20. aastapäev. Õnnetus, mis vapustas kogu maailma". Seal olnud sõna-sõnalt kirjas sedasi: ...Surmasaanute hulgas oli ka eestlane Jakob Kukk, kuna Herman Regastikul, kes pärit Keilast ning Titanicul teenis 2. insener-assistendina, korda läks pääseda. Kümme tundi oli ta suutnud end külmas vees päästerõnga abil veepinnal hoida ja siis päästis teda üks Inglise laev, kes ta Nordenhamni sadamasse viis.

Kas sellega sai kinnitust juba 27. aprillil 1912 Postimehes ilmunud väike nupuke, kus öeldud, et Titanicu ohvrite seas on, nagu hukkasaanud Venemaa alamate nimekirjast näha, ka keegi eestlane Jakob Kukk, kes ühes teistega merepõhja läinud.

Lehtede põhjal oleks kahe eestlase viibimine hukulaeval Titanic nagu tõestatud. Ent vastamata on põhiküsimus: miks ei ole eestlaste või vähemalt nendele viitavaidki nimesid üheski logiraamatus ega nimekirjas? Ei reisijate ega ka hukkunute omas. Ka autoriteetsemais neist, Ameerika Titanicu uurimiskeskuse omas. Kas tõesti pole Estonial ilmsiks tulnud segadus reisijate nimekirjadega siin ilmas midagi ja juba 1912. aastal sõitis osa inimesi laeval valenimede all?

Anto Juskel on selle kohta oma seletus: "Juba tollal oli kaptenitel levinud kombeks, et laevamehi munsterdati laevale ilma nende nimegi küsimata."

Appi tuli ka Lennart Meri

Anto Juske ja president Lennart Meri olid suured sõbrad. Neid ei ühendanud ainult huvi ajaloo vastu, vaid ka perekondlikud sidemed. Kui Anto Juske oma Titanicu-uuringuid alustas, oli hargnemisvõimalusi mitu, mööda maailma laiali. Meri oli lahkelt nõus võtma oma hoole alla Regastiku sugupuu oksad Kanadas. Riigis, kus temalgi arvukalt sõpru oli. Juske sõnul kaasas president uurimistöösse ka teisi kaaskondlasi, kel Kanadaga pistmist olnud.

Kahjuks sõudsid Meri ja Juske Regastiku võimalike sugulaste otsingutel ühes paadis ja ühes suunas. Kumbki ei jõudnud ühegi käegakatsutava tulemuseni.

Mängus võisid olla ka soomlased

1912. aastal oli Eesti nagu Soomegi Vene tsaaririigi koosseisus. Anto Juskel tekkis otsemaid ka julge lootus otsida eestlaste nimesid Soomest, sest soomlasi oli Titanicul olnud õige palju – 63 inimest, kellest päästeti 20 ja hukkus 43 inimest. Noorim soomlane oli laeval kõigest kaheksakuune ja vanim 65aastane.

"Suurt abi andsid mulle tollal kaua Käsmus suvitanud kaks soomlannast õde, kellel paistsid laevaringkondadega väga tihedad sidemed olevat. Nendelt sain ka vajalikud nimed ja aadressid. Kahjuks jooksis seegi üritus liiva ja Soomest ei saanud ma mingit vastust. Ju siis ei olnud tegu ikka kõige õigemate inimestega," kurvastab Anto Juske.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee