KOMMENTAAR | Kas kultuuri tarbimine jääbki puudega inimestele vaid ainult unistuseks? (4)

Kultuuriga tegelevate inimeste ja asutuste teadlikkus on lünklik või puudub pea hoopis. Midagi võiks ju ära teha, kuid mida nimelt, väga täpselt ei teata. Või teatakse vaid üht puudeliiki silmas pidades.

Eestilik hoolimatus

Igal puudel on oma spetsiifika, mida tuleks arvestada kultuuriasutuste ja sündmuste ligipääsetavaks tegemisel. Liikumispuudega inimeste jaoks on olulised tõketeta juurdepääs, iseavanevad uksed, sobiva kõrgusega riidenagid, viidad ja sildid, madalad letid, mille alla mahuvad valutult ära ka ratastoolis istuja jalad.

Nägemispuudega inimestele on oluline visuaalse info kättesaadavus muul moel. Ligipääsetavad internetileheküljed, punktkirjas materjalid ja märgistused, kirjeldustõlge teatrites, kinodes, muuseumides, nägemispuudelistele vajalike kirjeldustega täiendatud audiogiidid, helilised subtiitrid, juhtrajad, taktiilsed ja kontrastsed kaardid ning plaanid, suurendatud kontrasttrükis viidad ja sildid, hea valgustus, mis ei pimesta.

Kuulmispuudega inimesed vajavad jälle tekstilisi subtiitreid, viipekeelset tõlget, induktsioon-ahelaid verbaalse info kättesaadavaks tegemisel.

Vaimupuudega inimestele on vaja esitada materjalid piktogrammidena ja selges lihtsas keeles. Selle jutu kokkuvõtteks vajame kultuuri ligipääsetavuseks kõiki neid võimalusi, ilma et meid peetaks kuidagi erilisteks.

Puue on meie elus üks pikantne lisa. On aegu inimese elus, kui ta võib eelloetletud tingimusi vajada. Siis võiksid need ju olemas olla kohe, ilma erilisi ümberkorraldusi vajamata, hoonet luues või sündmust korraldades kohe plaanituna, et meil kõigil oleks hea ja mugav tegelda oma harrastustega ning osa saada meid huvitavatest sündmustest.

Ja loomulikult käib selle juurde veel teenindajate abivalmidus! Tuleb meelde, kuidas mõne aasta eest sõitsin Helsingist Pariisi. Ma ei teatanud kellelegi, et olen nägemispuudega, kuid lennukisse sisenedes peale selle, et aidati otsida minu kohta, toodi mulle ka punktkirjas ohutusreeglid, kuidas lennul talitada.

Või võrdluseks kaks tasuta üritust, kus osalesin möödunud suvel. Tartus "Tartuffil" oli Raekoja platsile püstitatud telk ebakindlate treppidega, avatud mitmelt poolt, nõnda et tuuletõmbus tahtis ära viia. Kaldtee oli järsk ja polnud neid meeldivaid vabatahtlikke, kes oleksid pidanud kõikjal juhendama ja abistama.

Teine üritus oli mõni nädal hiljem Lahtis, kus samasugusele munakivisillutisega turuplatsile püstitatud telgis toimus kontsert. Üle uksepakkude viisid kaldteed, mis olid libisemise takistamiseks kaetud vaipkattega. Vabatahtlikud juhendasid uksel pidevalt inimesi kohtadele. Küsisin hiljem kaaslaselt, kas sel üritusel oli palju puudega inimesi, kuid sain vastuseks, et mitmesajast vast alla kümne. Kõiki koheldi võrdselt. Mõlemad olid tasuta üritused.

Topeltpiletid puudega inimestele

Tore on see, et tasa-tasa hakkavad kunstnikud ja muusikud pakkuma võimalusi tegevusteks, mis varem puudusid täiesti puudega inimeste huvialamaastikul. Nii on näiteks võtnud hoogu nägemispuudega inimestele kunsti ja tantsualade pakkumine. Siiani on veetud sellistele harrastustele kriips peale, sest mida need pimedad siis kunstist saavad ja teha oskavad. Kaasinimeste selline suhtumine on nägemispuudega inimestes tekitanud ebakindlust ja madalat enesehinnangut: "Ma niikuinii ei saa hakkama ja ei oska, see pole enam minu jaoks."

Hilisem puude teke on isegi juba raske löök ja kui puude tõttu võetakse meilt headusrassismiga ära ka meid endises elus huvitanud tegevused – arvates, et meie teame, mis puudega inimesele õige ja hea on –, siis on löök enesehinnangule hävitav. Ja raske on tagasi tuua tahtmist ise midagi teha või kuskil osaleda.

Eeskujuvääriv näide on 2011. aasta PÖFFi huvi kultuur puudega inimestele kättesaadavaks teha ja festivali pakutud avalik kirjeldustõlkega filmiseanss. Samuti sai kiitvaid sõnu Retro festival sama aasta suvel taskukohasust silmas pidades – puudega inimesed ja nende saatjad pääsesid festivalile tasuta. Oleks vaja riiklikku regulatsiooni, mille järgi sügava ning raske puudega inimesed saaksid pileteid ostes saatja pileti tasuta. Nõnda soodustaksime ka puudega inimeste suuremat osavõttu avalikest üritustest. Tihtipeale võib üritusele minek jäädagi selle taha, et puudega inimene peab ostma ühe pileti asemel kaks, ühe endale ja teise abistajale. See pole tema sissetulekuid arvestades sugugi väike summa. Veel pole mina kohanud selliseid abistajaid, kes ise maksavad nii pileti kui ka reisi eest ja on samas ka abistajad.

Samuti peaks puudega inimestele oluline kultuuri tarbimist mõjutav info olema avalik, mitte selguma alles siis, kui ma hakkan puudelisena seda korraldajatelt küsima. Puudega inimestes tekitab see piinlikkust, et olen eriline ja minu pärast tehakse korraldusi, et pääseksin sinna, kuhu teisedki. Selline laiemat avalikustamist vajav teave on kaldteede olemasolu, teisaldused, soodustused, samuti kirjeldustõlke olemasolu, ja see kõik, millest juba ülal kirjutasin.

Ehkki MTÜ Kakora on kumus mitme projekti raames teinud koolitusi, pole kumu võtnud veel tõsiselt kirjeldustõlkega ekskursiooni väljatöötamist, mida siis ka kodulehelt tellida saaks. Viimasel seminarkoolitusel tegime näidis-ekskursiooni, kuid kahjuks on muuseumil puudunud huvi lisada selline ekskursioon oma teenuste nimekirja.

Oli tore tõdeda, et Endla teater tundis huvi etenduse puudega inimestele kättesaadavaks tegemise vastu, kuid huvi ärkas neil liiga hilja ja seetõttu inimene, kes tegi kirjeldustõlget, polnud ette valmistatud ja tõlge polnud kvaliteetne. Minu mulje nende suhtumisest oli, et need on ju puudega, mis me siin väga pingutame, teeme midagi ja kuidagi, saame linnukese kirja, et on midagi tehtud.

Minult on küsitud, kas nägemispuudega inimene siis ei saa teksti kaudu elamust? Kindlasti saab mingi elamuse, kuid teine lugu on see, kas teksti kuulamiseks peab minema just teatrisse, kinno. Teater kaotab nõnda mõtte, kuulame siis etendusi ainult raadiost. Tore oleks ju ka veidigi visuaalsusest osa saada.

Ugala ja VAT teater, kus projektide raames toimusid 2010. aastal kirjeldustõlkega etendused, suhtusid toimunusse positiivselt, kuid nendepoolset initsiatiivi pole olnud märgata.

Muuseumides on nägemispuudega inimestel lubatud palvete peale üldiselt mõningaid esemeid, skulptuure, makette kinnastatud kätega kombata, kuid sellinegi on eriolukord, mida rõhutatakse – varem pole nõnda lubatud, teeme teile erandi.

Raamat aitab pimedat

MTÜ Kakora on juba 2006. aastast propageerinud ja jaganud teavet kombatavate raamatute kohta. Kombatavad raamatud ehk puuteraamatud ehk taktiilsed raamatud on raamatud, millest saadakse informatsiooni mitme meelega. Ja need aitavad nägemispuudega lastel tutvuda selliste nähtustega, mida muidu pole võimalik neile meid ümbritsevast maailmast selgitada. Raamatud arendavad nii kompamis- ja haistmismeelt kui ka koordinatsiooni. Kontrastid ja mitmed peenmotoorikat arendavad tegevused on abiks käe ja silma koostöö harjutamisel.

MTÜ Kakora on välja kasvanud töörühmast Kaunis Kombatav Raamat, mille vedajaks olen olnud aastast 2001. Oleme vahendanud puuteraamatuid T&T rahvusvahelisele konkursile 2007. ja 2009. aastal. 2007 pälvis tudeng Liis Raudsepa Eestis valminud puuteraamat "Juustujaht" eripreemia. Premeeritud raamatut saab laenutada Eesti pimedate raamatukogust. Alates 2005. aastast on kombatavaid raamatuid valmistatud Tallinna ülikooli käsitööosakonna tudengite kursusetöödena lektor Tiia Artla juhendamisel. Kuid puuteraamatute hulk ei suurene igal aastal isegi mitte ühe teaviku võrra, sest siiani on see toimunud ainult heategevuskorras. 2011. aastal ei olnud võimalik saata raamatuid ülemaailmsele T&T konkursile, kuna see projekt ei saanud toetust. Konkurss on võtnud oma eesmärgiks juhtida tähelepanu nägemispuudega laste vajadustele, seega saavad konkursi tulemused tööriistaks nägemispuudega laste lugemis- ja kirjaoskuse õpetamise tööriistakastis.

Puudega inimeste inimõiguste järgimine ei muutu haletsuse, sümpaatia, heategevuse, eestkoste ega headusrassismi mõjul. Meie olukorra muutmiseks on tarvis tahtmist, tegusid, loovust, raha, häid seadusi, meie õiguste järelevalveametnikke, ligipääsetavust, töökohti, tippdisaini ja lugupidamist. Meie inimeseks olemise tõdemist.

Autor on Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia avatud ülikooli tudeng