Elu

Kalmer Tennosaar pidi vanuigi tunnistama: maailm on julm ja unustab kiiresti! (65)

Aigi viira, 12. märts 2012, 07:00
ARMASTATUD SOLIST: Kalmer Tennosaar parimail lauljaaastail 1960ndail.  Filmiarhiiv
"Just nagu oli mul kõik: rahvas kandis mind kätel, aga südames rahu ei olnud." Nii kõneles laulja Kalmer Tennosaar enne oma lahkumist. Kahjuks oli ses lauses tubli hulk kibestumist. Ning tubli hulk tõde.

"Maailm on julm ja unustab kiiresti," ütles 60ndate lembelaulik. Vanuigi ei läinud kunagine staar kellelegi korda ja see pettumus paistis ta lähedastele ka välja.

"See on see, kui oled eluaeg tähtis ja kuulus ja ilus olnud," sõnab Kalmer Tennosaare tütar Liina, kes oma isa põdemisi kõrvalt nägi. "Nad õnneks tegid teletoimetajate bändi Con Amores – see tuli väga õigel ajal. Siis ta korraks tõusis, korraks oli tal hea olla."

Samal teemal

Lihtsalt hääbus

Kalmer Tennosaar, too naiste lemmiklaulja, kadus ühtäkki orbiidilt. Liina Tennosaar kirjeldab isa tundmusi: "Mingi hetk juhtus nii – sind enam ei kutsuta, sul ei ole enam tööd, telest on sind pensionile saadetud, aga – raha peab ju teenima. Nõukogude aeg ei tekitanud mingit rasvapolstrit kõhu peale, et oled kindlustatud elu lõpuni."

Liina lisab, et polnuks isal sõpra Tiit Kõuhknat, ei oleks olnud lauljal niigi leebet vanaduspõlve. Kõuhkna võttis Tennosaare lihtsalt tööle. "Isa pandi turvameeste ülemaks. Mingit turvameest tast ju polnud, ta oli üle 60 aasta vana! Aga ta sai sealt oma palga pensionilisaks," räägib Liina. "Kõuhknal ei olnud isale midagi muud pakkuda – ta ei saanud teda ju piimakombinaati lauljaks võtta. Aga loomulikult isale see kõik ei meeldinud. Ma arvan, et ta oleks pidanud teles edasi töötama, sest ta oli jube hea muusikasaadete toimetaja. Aga juhtus nagu ikka – kui üks pensionär eest ära läheb, on teistel hea. Koht ju vabaneb."

Tunnistus, miks kunagine superstaar sisuliselt valvurikoha vastu võttis, on sõnaselgelt kirjas Enno Tammeri raamatus: "See oli selge sundkäik. Ma ju sain ka pensioni, aga see oli nii väike, et sellest peret ei toida."

Veel enam. Uue vabariigi tulekuga kaotas mees ka oma kontserdid. "Esinemiskutseid oli suhteliselt vähe," meenutab Liina. "Ta küll õppis veel autogagi sõitma. Minu meelest oli ta üle 60 aasta vana, kui endale loa tegi. Ma arvan, ta tegi seda luba kaheksa korda. Tal oli valge Ford, mis oli tihtipeale ühelt poolt koos mõne muu auto värviga ja teiselt poolt majaseinaga. Ta ikka nühkis võõraid autosid. Aga eks tal hakkas tervis ka pahaks minema, ehkki ise tegi näo, et pole tal häda midagi."

Vapper põdeja

Oma viimased aastad vähiga võidelnud Kalmer oli Liina sõnul hämmastavalt tubli: "Ta oli väga vapper põdeja," tunnistab Liia. "Kui ta ütles, et tal on maksavähk ja talle on antud neli kuud elada, siis mina purskasin nutma, aga tema sai pahaseks: mida sa nutad? Ma olen elus kõik selleks teinud, et ennast praegu nii sitasti tunda!"

Liina lisab: "Talle anti neli kuud, aga ta elas neli aastat. Ta polnud ju üldse selline haige, keda pidi voodis pöörama ja potitama. Viimase päevani sai ta kõigega ise hakkama."

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee