Kommentaar

KOMMENTAAR | Miks peab valitsus sõna pidama? (2)

Heljo Pikhof, riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees, 9. märts 2012, 07:05
Töösuhete lepe, mis 2008. aastal valitsuse, tööandjate ja töövõtjate vahel sõlmiti, tegi tööandjatele koondamise lihtsamaks. Selle korvamiseks pidi aga töötuskindlustus muutuma töötajatele suuremaks ja kättesaadavamaks.

Reformierakond koos IRLiga murdis kokkulepet, tühistades suuremad hüvitised ja lükates edasi osa seadusepunkte: hüvitise maksmise poolte kokkuleppel ja omal soovil töölt lahkujatele. Nüüd aga tahetakse nullistada ka edasilükatud sätteid, mis pidid kehtima hakkama tulevast aastast.

Vabatahtlik sund

Seaduseelnõus, mis kavatseb jättagi poolte kokkuleppel ja omal soovil töölt lahkujad hüvitisest ilma, aetakse kunstlik piir "sunnitud" ja "vabatahtliku" töötuse vahele. Ometi tähendab "poolte kokkulepe" tööandja algatust – töötaja võiks ka niisama, käed taskus, mujale kõndida. "Kokkuleppe" vormistamine säästab tööandjat võimalikust töövaidlusest ja (suurema) valuraha maksmisest. Häbemata sageli kirjutatakse tungiva surve all ka avaldus "omal soovil" lahkumiseks. Kes teeb seda tööle saamise eeltingimusena, kes talumatuks muutunud tööõhustiku tõttu.

"Preemia" omast taskust

Õigus hüvitisele (mis oleks väiksem kui koondamise korral) peab olema ka nendel, kes tõepoolest vabatahtlikult otsustavad uute väljakutsete kasuks. Miks peakski võimekas inimene leppima vähenõudliku ja väiksepalgalise tööga? Enesetäiendamise, juurdeõppimise ajaks vajab aga temagi söögi- ja üüriraha, teisiti muudaksime ta sunnismaiseks. Nii inimese enda kui kogu majanduse arengule on kahjulik, kui töötajad ei saa nõudlikumale ja paremini makstud tööle edasi liikuda. Absurdne on väide, nagu mõjutaks "vabatahtlikult töölt lahkumise premeerimine negatiivselt tööturu dünaamikat".

"Kui inimene läheb vabatahtlikult teisele tööle, siis miks peaks töötukassa ehk maksumaksja seda premeerima?" küsib valitsusruuporite retoorika. Aga tööinimene ise ongi too maksumaksja! Töötukassast hüvitise saamiseks peab ta olema teinud neli aastat pidevat tööd ja maksnud seega oma osa töötuskindlustusse. 2010. aasta algusest on ainuüksi see maks 4,2 % töötaja brutopalgalt, millest kolmandik tuleb töötaja taskust.

Streiginädala algul kutsusid sotsiaaldemokraadid valitsust üles loobuma töötajavaenulike seaduseelnõude läbisurumisest ja alustama ametiühingutega sisulisi läbirääkimisi. Aga ei! Otsekui indulgentsi kõikide pattude eest lõi peaminister letti vaid lubaduse, et järgmisest aastast väheneb töötuskindlustuse maksemäär 3 protsendini.

Oma õnnetuseks toonitas Ansip, et põhiseaduse järgi on hädasolijatele abi osutamine riigi, mitte aga ametiühingute kohustus. Kuidas aga riik oma kohustusi täidab, kui töösuhte lõpetajaile lisaks on hätta jäetud üle 63 000 lapse, kes kasvavad puudust kannatavates peredes? Ja kas mitte viimane häda ei ajanud õpetajaid streikima?

Riik ei püsi ainult pealt kullakarvalise maksupoliitika toel. Arenguks vajab ühiskond sotsiaalset sidusust.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee