Saksa ajakirjanik Berthold Forssman nendib Kreeka kriisi käsitledes, et kui kreeklased ei taha kuulata sakslasi, siis ehk oleks neile vastuvõetavam Eesti eeskuju.

Pärast Teist maailmasõda harjus Lääne-Saksamaa sellega, et ta on lihtsalt üks teistest suurtest Euroopa riikidest. Saksamaa elanikkond oli võrreldav Prantsusmaa, Inglismaa või Itaalia omaga. Majanduslikult oli Saksamaa küll edukam, kuid endised koloniaalvõimud Prantsusmaa ja Inglismaa olid ÜRO julgeolekunõukogu alalised liikmed, tuumariigid ja tänu sellele poliitiliselt mõjuvamad.

Saksa taasühinemine tegi Saksamaad küll «suuremaks», aga mitte tugevamaks, sest rahavood ida poole läksid väga kalliks maksma ja nõrgendasid majandust tervikuna. See tunne ja teadmine on Saksamaal siiani domineeriv.

Euroopa liider vastu tahtmist

Seda üllatuslikumalt hõõruvad sakslased nüüd oma silmi, kui kuulevad kõikjalt hääli, et nad peaksid Euroopas üle võtma juhtiva rolli. Kas neile pole mitte alati räägitud, et natsiaja kuritegude pärast ei tohi nad iialgi jälle selle poole püüelda? Aga järsku ongi sakslased saanud Euroopa kõige võimukamaks rahvuseks, tipus troonimas naiskantlser Angela Merkel nagu Euroopa salapärane valitseja.

See uus ja sakslaste poolt enamasti mittesoovitud roll torkab eriti selgelt silma Kreeka kriisi taustal. Kreekas sõimatakse sakslasi jälle natsideks ja Saksamaa on paljude kreeklaste viha objekt, sest sunnib neid säästma. Angela Merkelit kujutatakse natsisümbolitega, Saksa nõunikke nimetatakse gauleiteriteks ning streigid ja protestid nõrgestavad majandusalasid nagu turism, mis võiksid aidata kriisist üle saamisel.

On huvitav, et kreeklaste viha keskendub Saksamaa peale, sest terav kriitika tuleb ka teistest «rikkamatest» ELi riikidest, nagu Holland või Soome. Ignoreeritakse ka tõika, et riigid, nagu Slovakkia ja Eesti, võtsid euro kasutusele võltsitud andmeid esitamata. Vastupidi, oli lausa alandav nende riikide suhtes, et neid pidevalt ja umbusklikult kontrolliti, samal ajal kui teised ELi liikmed juba rikkusid Maastrichti lepingu kriteeriume. Slovakkiat ja Eestit aga ei toodud Kreekas eeskujuks, vaid neid pilgati: vaadake, kui rumalad, ka nemad on saanud Saksa säästusurve orjaks. Nii kirjutavad Kreeka ajalehed.

Olukord paistab väljapääsmatu. Igaüks tunneb kaasa, kui Kreeka pensionärid otsivad prügikastidest toitu, kui perekondadel lülitatakse välja elekter ja lapsed minestavad koolis nälja pärast. Igaüks tahab aidata ja solidaarsust näidata.

Aga kuidas võiks see abi välja näha? Ei saa olla nii, et eurotsooni maksukohustuslased maksavad kinni selle, et Kreeka rikas ülemkiht jätab maksud maksmata ja viib oma rikkust miljardide kaupa välismaale. Et rikkad kreeklased, kel on villad, basseinid ja jahid, ei teeni avalikult mitte midagi, maksuametid upuvad paberisse, toimivat kinnisvaraametit pole olemas ning iga teine eramaja on ehitatud seadusevastaselt.

Kes tahaks sellise korruptsiooni eest maksta? Ja kes on selles süüdi? Kreeklaste viha peaks suunduma oma korruptiivse ülemkihi, mitte eurooplaste vastu, kes neid aitavad või võiksid neile eeskujuks olla. Eurooplased pole selles süüdi, et Kreekas maksti pensioni surnutele või politseinike 28aastastele tütardele, et asutused eksisteerivad vaid paberil, ei asutata usaldusväärset uut parteid. Ja et muu hulgas võtab ettevõtte asutamine palju kauem aega kui näiteks Bulgaarias. Pealegi on päevakorral probleemid muudes riikides, näiteks Hispaanias või Portugalis, aga seal inimesed ei põleta panku koos nende töötajatega ega röövi kauplusi.

Kas kreeklased kuulaksid eestlasi?

Võiks küsida, kas Kreekat saab üldse päästa ja kas ta ülepea tahab päästmist. Sageli öeldakse, et valuuta devalveerimine oleks lahendus. Aga just Eesti eeskuju näitab, et säästmine on võimalik ka stabiilse valuutaga ja eurotsoon ei ole rikkurite klubi. Eestlaste keskmine palk on veel väiksem kui Kreeka miinimumpalk. Kuidas see kõlab eestlase kõrvadele, kui kreeklane kisab miitingul, et ta ei saa 800 euroga kuus elatud?

Sellest, et sakslased kreeklastega räägivad, pole ilmselt enam kasu – neid ei võeta tõsiselt või hakatakse jälle natsiteemadel ilkuma. Oleks aga põnev, kui just eestlased selgitaksid kreeklastele, et kriisist saab välja, kui maksta makse, vähendada bürokraatiat ja seada konkreetseid sihte. Selles on Eestil palju kogemusi ja neid peaks teistele jagama. Eestlased teavad ja võivad usutavalt rääkida elu varjukülgedest, sest ega Eestigi pole ju ideaalne riik. Eestlased kaebavad tihti ja õigusega, et nende häält ei kuulata. Aga see oleks koht, kus Eesti võiks usutavalt häält teha, sest Eesti on ise kannatanud «topeltstandardite» pärast ja eestlased teavad, milles seisnevad säästupoliitika probleemid.

Ehk on käes õige hetk, et Eesti saaks endale positiivse eeskuju rolli – ja mitte ainult Kreekale, vaid ka Saksamaale, kel samuti suured võlad ja riigieelarve defitsiidis.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis