Elu

13aastaselt kirjanikuks: "Kirjuta, kirjuta, kirjuta ja saada ära. Ära alla anna!" (4)

Kais Allkivi, 25. veebruar 2012, 09:30
SUUR RAAMATUSÕBER: «Ma lugesin enne kirjutamist ja kirjutamise ajal väga palju. Kes tahab kirjutada, peab ka ise palju lugema,» arvab Airika Harrik, kes on mõtteid ja stiilivõtteid ammutanud loetud noorteromaanidest.  Tiina Kõrtsini
"Ma uskusin, et keegi võib tahta seda avaldada, aga ei uskunud, et nii ruttu," rõõmustab gümnasist Airika, keda kannustas oma VII-VIII klassis loodud romaani kirjastustele saatma ameerika noorkirjaniku Christopher Paolini fenomen: kui 15aastaselt menukat "Pärandi" sarja kirjutama asunud Paolini esikromaan "Eragon" ilmus vaid kaks aastat hiljem, miks ei võiks siis trükki jõuda temagi teos?

Jõudiski! Mullu 1. märtsil – päev pärast oma 16. sünnipäeva – sai Airika teada, et üks kümnest kirjastusest, kellele ta teksti saatis, Randvelt, soovib seda avaldada. "See oli nagu kingitus," meenutab neiu. Detsembris poodi jõudnud 440-leheküljeline "Iseenda laps" on mitu nädalat Rahva Raamatu noortekirjanduse müügitabelit juhtinud. Airika peab raamatu sihtrühmaks põhikoolinoori, kuid positiivset vastukaja on ta saanud täiskasvanuiltki.

Kümnendas klassis õppiv Airika on lapsest saati tahtnud proovida igasuguseid asju multifilmijoonistamisest koomiksiraamatu tegemiseni. 13aastaselt otsustas ta raamatu kirjutada. "See oli enam-vähem esimene tõsisem kirjutamiskatse," ütleb ta. "Kirjuta, kirjuta, kirjuta ja saada ära. Ära alla anna! See kiusatus tuleb, aga ära anna alla," soovitab ta teistele algajatele.

Väiksemana Airika kirjutamise vastu suurt huvi ei tundnud. "Ma kirjutasin käsitsi paar raamatukest, kuhu joonistasin pilte juurde, kuid rohkem olen siiski tegelnud joonistamisega. Koostasin lasteaia-aastatel mõne raamatukese, kus on ainult pildid," räägib ta. Kirjutatud-joonistatud lood kõnelesid peamiselt loomadest. "Üks põhifiguur oli minu enda lemmikmänguasi konn Lonni – teda joonistasin lõputult. Meenuvad veel ka igasugused hiired ja üks kollane tibu."

Enne, kui Airika otsustas raamatu kirjutada, kogus ta mõtteid, plaanis sisu ja arutles, kas ideed üldse tasub teoks teha. "Raamat räägib põhiliselt ajas rändamisest. Peategelane on tavaline VIII klassi tüdruk Annika, kes elab aastas 2009," räägib Airika.

Suhkru abil satub Tallinna tüdruk Annika oma sünnieelsesse aega, 1993. aastasse. Ta kohtab üleloomulikke olendeid ja armub siniste juustega vaimu Martinisse, kes suri temaealisena 1967. aastal. Teoses tegutsevad fantastilised olendid, nagu Kuult pärit mustad ja neljavarbaliste käppadega kuuhundid ning müstilises maailmas korda säilitavad Valvurid, kes saavad muuta kuju ja vanust, oskavad kõiki keeli ja katavad end vajaduse korral soojuskilbiga.

Varasemat aega teab pereliikmetelt

Miks rändab Annika just 1993. ja 1967. aastasse? "1993 sellepärast, et see on aasta enne Annika sündi, mis annaks talle veidi aega kohaneda ja siis võimaluse olla iseenda laps. 1967 on paras aeg Martini surma-aastaks. Ma ei tahtnud teda liialt vanaks teha. Lisaks tundus seda aega lihtsam kirjeldada kui mõnda vanemat kümnendit," selgitab Airika.

Teejuhiks 60ndate lõpu ja 90ndate alguse maailma olid talle vanemate pereliikmete pajatused: "Mind on alati huvitanud, kuidas vanasti oli. Olen emalt ja vanavanematelt palju uurinud, kuidas miski oli, millal toimus, jne. Mul on Nõukogude ajast ja värske iseseisvuse ajast juba mingi oma ettekujutus tekkinud." Juurde tuli tal küsida vaid üksikuid asju, näiteks mis tekste paraadiloosungeilt leida võis või millised spordipoed vanasti Tallinnas olid.

Ehkki "Iseenda laps" on ulmeromaan, leiab sündmustik aset reaalses maailmas. "Päris uue maailma kohta lugedes ei teki lugejatel mingit samastumist," usub Airika. "Minul isiklikult on huvitavam lugeda kohtadest, mis tegelikult samuti eksisteerivad ja kus ma vahest ka ise käinud olen."

Võrdlus "Videvikuga" ei üllatanud

Raamatu fantastilistest elementidest sooviks Airika pärisellu kõige rohkem rääkivaid surfilaudu, millega Valvurid saavad surfata kõikjal, kas või tänaval. "Mul oli juba aasta või paar enne kirjutama hakkamist periood, kus tahtsin kindlasti surfama õppida. Sealt ka see Valvurite-idee. Nüüdseks on suurem surfivaimustus vaibunud," räägib neiu, kel surfamine seni veel proovimata.

Ajas rändamisele polnud ta enne raamatu idee tekkimist kuigi palju mõelnud. "Vahel leian, et selline võime oleks vägagi tore. Kui ma seda omaks, külastaksin kindlasti nii minevikku kui ka tulevikku. Külastaks näiteks Vana-Egiptust, kodusõjaaegset Ameerikat, esimest Eesti vabariiki... Neid kohti on väga palju. Tulevikust tahaksin ise näha elu 50 aasta pärast," loetleb Airika.

See, et lugejad on "Iseenda last" võrrelnud Stephenie Meyeri "Videvikuga", noort kirjanikku ei üllata. "Praegu on aeg, kui kõiki noorteromaane võrreldakse "Videvikuga", nagu neid varem võrreldi "Harry Potteriga". Mõnes mõttes on "Videviku" kui maailma bestselleriga võrdlemine ju ka tunnustus," võtab ta kõrvutust omamoodi komplimendina.

Esikromaanile tuleb ka kaks järge, esimest neist on oodata novembris. "Mul on üle 250 lehekülje ehk umbes kolm neljandikku juba valmis," avaldab Airika, kes saab kooli kõrvalt kirjutamiseks mahti enamjaolt nädalavahetuseti ja vaheaegadel. Tal on pooleli veel paar fantaasiasugemetega kirjatükki. "Kord leidub ühe jaoks mõtteid, siis tekib jälle teise jaoks uusi ideid. Keskendun siiski just triloogia teisele osale." Sündmustik kujuneb Airika peas üsna spontaanselt, vahel päev või paar enne kirjapanekut.

Tulevikus kavatseb ta kirjutamisega tegelda hobikorras. "Mul on praegu plaan arstiks saada. Tahan elus ka ühe kindlama ameti omandada, ja inimeste aitamine tundub väga hea variandina," põhjendab Airika.

Põimis raamatusse sõpru-tuttavaid 

Suur osa tegelaskujudest oli Airika peas olemas juba eos, kuid kirjutamise jooksul sündis neid juurde.

On ka üdini fiktiivseid tegelaskujusid: "Näiteks Annikal pole prototüüpi, Martinil ka mitte. Kui ma kujutasin mõne tegelase nägu kirjutamise ajal üsna selgelt ette, siis Annika ja Martini omi kujutan alles nüüd."

Airika on karaktereid ka joonistanud. Raamatuillustratsioonidel poleks tema sõnul aga mõtet, kuna teosed on piltidetagi üsna paksud. "Teiseks tahan, et igal lugejal tekiks tegelastest oma meelepärane kujutluspilt," seletab ta.

"Airika on teinud suurepärase ajaloolise eeltöö"

Hispaanias elav toimetaja Helen Eelrand (muide, huvitava kokkusattumusena avastas ta, et Airika oli lasteaias tema keskmise lapse rühmakaaslane) kinnitab, et Airika romaan oli harilikest teismeliste kirjutamiskatsetest tublisti üle.

"Tekst oli esimestest lehekülgedest alates kvaliteetne ja haarav. Kõigepealt luges seda mu mees. Tema väitis kohe, et tegu on nii põneva looga, et käest ära panna ei saa. Kui ise teksti ette võtsin, siis selgus, et täpselt nii ongi," selgitab Helen, miks ta teost avaldamisvääriliseks pidas. "Mulle meeldib, et ühelt poolt on tegu realistliku ja kergesti ette kujutatava looga, samas on süžees palju üllatavat ja ulmelist. See tekst ei lase ennast ette aimata."

Raamatu toimetamisega suurt vaeva nägema ei pidanud: "Tekst oli lennukas ning seal sisaldunud vead pisikesed, pigem trükivead. Mõnda väikest asja palusin täpsustada ning Airika reageeris kiiresti ja paindlikult."

Keelelise korrektsuse asemel tegi Helenit ebakindlaks hoopis ajas rändamist sisaldav süžee. "Peategelane satub ju 1960ndatesse, kus ka mina veel sündinud polnud, ning seega kartsin, et seal võib esineda ajastule mittesobivaid detaile, lapsikusi või eksimusi. Saatsin teksti üle vaatamiseks oma tädile, kes oli neil aastatel elava seltsieluga noor naine, ning tema ütles, et Airika on teinud suurepärase ajalooalase eeltöö, mis ei vajagi mingit parandamist."

Kaanefoto tegi Heleni hobifotograafist juuksur, poseeris tolle modellist tütar.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee