Elu
Vaata filmi treilerit ja galeriid esilinastusest!

"Näitlejad jäid püstijalu magama. Aga töötasid tasuta!" (9)

Leemet Prits, 17. veebruar 2012, 07:01
 Kaadrid filmist
"Tiim tegi järjest kahekümnetunniseid tööpäevi ja enamik, kes võtetest osa võtsid, tegid seda vabatahtlikult, ilma tasuta. Vahepeal oli asi nii hull, et inimesed jäid püstijalu magama," kirjeldab Eesti märulifilmi "Vasaku jala reede" vastutav produtsent ja stsenarist Andres Poom.

Filmi eelarve oli tema sõnul vaid 36 000 eurot, mis on olematu ehk siis kõige väiksem eelarve, millega on Eestis filmi tehtud. Tüüpilisel Eesti filmil on ligikaudu viisteist korda suurem eelarve.

Filmi režissöörid Arun Tamm (22) ja Andres Kõpper (21) on parimad sõbrad. Nad on tuttavad juba esimesest klassist saati ja töötavad koos nagu tiim.

Samal teemal

Teismeeas hakkasid klassivennad huvi tundma filmimaailma vastu – kogusid Hollywoodi kassahitte ja proovisid ka ise pisikese käsikaameraga klippe toota. Tänaseks on sõpradest sirgunud mehed, kes tahavad Eesti filmimaastikule veidi värskust tuua. Nad on Eesti noorimad režissöörid, kelle film "Vasaku jala reede" on jõudnud suurkinode ekraanile.

Kuidas on selline asi võimalik, millega hakkama saite?

Andres: Mäletan hästi, kuidas ma magasin ühe lühifilmi lõpuperioodil seitsme päeva jooksul kümme tundi, kuna pidin kooli jaoks valmis saama lühifilmi "The Bastards". Miskipärast oli tunne, et asja peab valmis saama korralikult. Ja see "The Bastards"

ongi asi, mille tõttu see filmiprojekt meile sattus – seda nägi "Vasaku jala reede" stsenarist ning peaprodutsent Andres Poom Youtube’ist ning kuna see film talle meeldis, siis pakkuski ta seda projekti meile. Nüüd siis juba kaks aastat tagasi.

Filmindust pole te kumbki õppinud?

Arun: Mina ei ole, kuid olen pidevalt selle maailma sees olnud.

Andres: BFM (Balti Filmi ja Meediakool) tundus pärast gümnaasiumi olevat loogiline valik, kuna ma muud ei osanud õppima minna. Oleksin saanud tasuta õppima minna hüdroenergeetikat, aga see mõte tundus olevat liiga veider.

BFMis õppisin siiski ainult aasta. Pärast seda avanes hea võimalus õppida Barcelonas videodisaini – võitsin koolistipendiumi 7500 euro väärtuses. Kahjuks jäid mul ka seal õpingud katki, kuna pidin jääma selleks sügiseks Eestisse – et monteerida "Vasaku jala reedet".

See projekt oli siis sulle nii tähtis?

Andres: Otsus oli ränk, et õpingud katki jätta ning kaotada 7500eurone stipendium, aga film vajas tegemist. Sest sellise eelarve eest, mis meil oli, ei oleks saanud me ka kõige kogenematumat monteerijat palgata - töö maht oli lihtsalt hiigelsuur ning ilma missioonitundeta, mis režissööridel peab olema, oleks pea võimatu sellise raha eest täispikka filmi monteerida.

Kuidas teil õnnestus filmi kaasata sellised tippnäitlejad ja veel tasuta?

Arun: Kõik filmis osalenud näitlejad tulid hea meelega pardale, palganumbrit teadmata. Neid huvitas selle stsenaariumi ülesehitus väga ja võib-olla tahtiski mõni lihtsalt pulli teha.

Andres: Esimesed suurnimed olid meie filmis Priit Võigemast ja Hendrik Toompere juunior. Nemad olid ka meie demoklipis, mille filmisime nüüd juba peaaegu poolteist aastat tagasi. Võigemast tuli meile casting’ule näitlejate liidu kaudu ja kuna talle meeldis üks spetsiifiline tegelaskuju, mida ta lõpuks ka mängib, siis ma usun, et filmi meelitaski teda see konkreetne roll.

Hendriku kaudu kutsusime casting’ule noori talente ning kui ma ei eksi, siis mingi hetk pakkus ta välja, et võib ju ka ise üks osatäitjatest olla. See oli meile jälle suureks üllatuseks – et ei pidanudki kedagi otseselt veenma.

Aga lõppkokkuvõttes võib vist tõesti öelda, et kuna stsenaarium ning värvikad tegelaskujud olid ehk Eesti mastaabis mõnevõrra uudsed, siis tegidki need asjaolud võimalikuks selle, et kõik suurnimed ilma veenmata ning pooltasuta meie filmis ikkagi kaasa lõid.

Arun: Meil oli filmis kollane Mercedes, mis põimub loost läbi erinevate tegelaste kaudu. Kahjuks läks see staarauto, mis on osalenud mitmes filmis, katki, ja pidime seda slepis teise auto taga vedama. Kõige keerulisem oligi filmida Priit Loogiga, kes pidi samal ajal teed vaatama, et eesolevale autole mitte tagant sisse põrutada, ja näitlema ka. Slepinöör katkes vähemalt kolm korda, tekitades alati ohtliku olukorra.

Andres: Kui meil olid klubistseenid ning kaasrežissöör pidi näitlema, siis jäi kogu taustajõud minu õlule: kuidas paigutada rahvast, et jätta täisklubi mulje, juhendada näitlejaid ning samal ajal kontrollida, kas pilt on visuaalselt ilus. Korduvalt lubati meile ka politsei kutsuda, kui me filmisime öistel Lasnamäe tänavatel või paugutasime püssi kesklinna kandis. Luba oli meil kõikide toimingute jaoks olemas, aga ega siis elanikud seda ei tea.

Teil olid siis üsna karmid tingimused?

Arun: Päeva lõpuks ei jõudnud sõna otseses mõttes püsti seista. Võrreldes mingi suure eelarvega filmiga, siis millest tõesti puudust tundsime, olid toolid, mille peal vahepeal istuda. Sellised, kus oleks režissööri nimi peal olnud.

Andres: Kõige raskemad olid kahekümnetunnised tööpäevad, pärast mida sai vaid paar-kolm tundi magada.

Milliseid äpardusi ette tuli?

Arun: Eesti filmi traditsioon nõuab, et pärast esimese eduka kaadri filmimist lööksid kõik tiimi liikmed taldriku vastu statiivijalga puruks. Selline õnnesümbol. Aga kaasrežissöör Andres lõikas juhulikult sel moel klaasikilluga ära tükikese oma sõrmest.

Andres: Järsku vaatasin, et sõrmest lihtsalt pulbitseb verd välja. Keegi ütles, et kuule, tõsta käsi üles – siis tuleb vähem –, aga selle peale valgus hoopis kogu käsi verd täis. Asfaldile tilkunud veri jättis mulje, nagu oleks keegi seal tapetud ja ära lohistatud.

Sai ikka nalja ka?

Arun: Üldiselt oli võtteplatsil kogu aeg naljakas. Lemmikuks jäi see, kuidas Ott Lepland laulab oma äsja tekkinud uuele neiule armastuslaulu. Et see stseen saaks üldse filmitud, pidime vaikselt inimesi võtteplatsilt ära saatma, kuna keegi ei suutnud naeru kinni hoida. Ott oli minu arust vapustav ja mis oli veelgi ägedam – me küll suunasime Otti, aga enda rollikangelase oleku ja väikesed nüansid mõtles ta ise välja.

Kriitikute tule alla ei karda sattuda?

Andres: Ma ei oota kriitikutelt just liiga positiivset vastukaja, kuna – olgem ausad – see film on publikule, mitte kriitikutele. Kuigi, kes teab: võib-olla ma eksin ning üldistan liialt terminit "kriitik"?

Arun: Kriitikute arvamus on ka tore, aga eelkõige me tegime selle filmi mainstream’i armastavatele noorusliku meelega inimestele ja mulle on tähtis nende arvamus.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee