Tahaks loota, et ennast valitsuse infotunnis täiesti lõdvaks lasknud ja kodutsirkuse parimaid palu etendanud Andrus Ansipi pani laupäeval Tallinnas ja Tartus toimunu ikkagi tiba mõtlema. Pole veel olnud Eestis probleemi, mis oleks suutnud sellisel hulgal kodanikke tänavale tuua, ning oi-oi, mis saab siis, kui demonstreerimise ja selle mõju avastanud rahvas leiab veelgi põhjusi, miks tänavale tulla?
Mõju on muidugi kogu senise jutu kõige nõrgem point. Sest teab Reformierakond ja loomulikult ka Andrus Ansip, et nende valijat tänavakogunemised ACTA poolt või vastu ei puuduta, vaat et vastupidi. Nagu Keskerakond, üritab ka Reformierakond kaasata valijaid, kellele võitlus mingi arusaamatu ACTA ja neile mittevajaliku interneti ümber eriti korda ei lähe. Kuigi võiks minna, kui sellest johtuvad kitsendused neile ükskord pärale jõuavad.
Uskumatu, ent esimest korda pärast valimisi on kuulda olnud tõsiseltvõetavaid hääli, et Andrus Ansip võiks tagasi astuda. Sellisel määral rahvast ära solvanud valitsusjuhti lähiminevikust meelde ei tule küll. Bruno Saul äkki? Kas me peaksime selle paralleeli tõmbamata jätma puhtalt sellepärast, et ehk ei ole ilus?
Saul kui okupatsioonivõimu esindaja ja Moskva ori versus Ansip kui rippumatu Eesti vabariigi peaminister, kes justkui esindab puhtakujuliselt eesti rahvast ja võtab vastu otsuseid ainult meie, see tähendab minu ja sinu parema tuleviku nimel? Eee... mõelge parem ise edasi.
Ülbus, mida Ansip valitsuse infotunnis demonstreeris, ei sobi euroopalikule riigimehele. Seda enam, et meest sõnast – tahaks näha, mida ütlevad ministrid, kes Eesti seaduste muutmise vajadust seoses ACTAga eitanud, siis, kui seaduste muutmiseks läheb. Ja muuta on vaja niikuinii, seda teavad nad juba praegu.
21 KOMMENTAARI