Soome on osutunud Eesti majanduskriisi hindamatuks leevendajaks, kuid on kahju, et Eesti valitsus oma elanike sotsiaalse kaitse vastu huvi ei tunne, kirjutab kolumnist Jakko Väli.

Eestlastele meeldib põhjanaabreid küll poroks, küll põdraks nimetada. Lätlased on meie jaoks kuuevarbalised ja idapiiri taga elavaid inimesi kutsume me "hellitavalt" kas tibladeks või sibulateks. Häid sõnu oma naaberrahvaste jaoks leidub meil harva.

Kuid aeg-ajalt peaksime endale meelde tuletama, kui palju on meil soomlastest tegelikkuses kasu olnud. Läti olukorda vaadates on meil põhjust soomlastele ainuüksi nende olemasolu eest eriliselt tänulik olla. Rikas põhjamaariik aitab vaeseid eestlasi ka läbi selle lõputu kriisi.

Eesti efektiivsus ei leia järgijaid

Reformierakond ja IRL on nagu kirurgid, kes kahe külmunud sõrme asemel amputeerisid patsiendi (loe: Eesti elanikkonna) käe kuni õlavarreni ja lükkasid lohakalt kinni õmmeldud haige pärast oppi külma koridori lamama. Järelravi jõhkrale amputatsioonile (loe: kulude kärpimisele riigieelarve näilise tasakaalu nimel) ette pole nähtud. Paranemine peab toimuma patsiendi enda sisemiste ressursside arvel.

Ametlik statistika näitab poliitkirurgide robustset tegevust meeletu efektiivsusena ja nad saavad oma tsunfti jaoks EList uut raha ning Brüsseli onude käest kiita. Kuid nii imelik, kui see ka pole – mitte ükski kiitja ei hakka ise praktiseerima seda "meeletu efektiivsuse musternäidet". Miks küll ometi?

Euroopas kehtivad ühiskonda kui tervikut käsitlevad seadused ning riigid hoolitsevad oma santide ja vaeste eest. Eestis kehtivad hundiseadused ning töötus, vaesus ja töövõimetus ei olegi riigi probleem. Meie olukord on eriti nutune just seetõttu, et Reformierakonna ja IRLi poliitika süül ei ole Eestis 20 aastaga välja kujunenud keskklassi. Just keskklass on see amortisaator, millele riik rasketel aegadel saab toetuda. Keskklassi maksutulude arvelt saab riik suurendada vaesema elanikkonna toetusi ja vähendada süvavaesuse levikut.

Meie oma riigiisad oskavad küll riiki aina õhemaks viilida, kuid sotsiaalsete tagatiste kindlustamise, töökohtade loomise ja vaesusriski vähendamisega tänane valitsuskoalitsioon hakkama ei saa. Ilma mingi liialduseta võib öelda, et tänu Soomele ja soomlastele me siin perifeerias täna veel üldse elus olemegi.

Lõputuna näiv majanduskriis on kõige rohkem räsinud just Eesti ja Läti ühiskonda. Kreeka kriis on riigi suure laenukoormuse tulemus. Enamik nendest laenudest kantakse maha ja kümneid miljardeid uut raha pumbatakse Kreekasse juurde. Eesti kriis on aga eraisikute ja ettevõtete kriis, kelle laenuvõime on ammendunud ja kes riigilt mingit tuge ei saa.

Jõudu Aaviksoole!

Sotsiaaltoetuste maksmise süsteem on üles ehitatud selliselt, et sarnaneb pigem maksumaksja raha süstemaatilise raiskamise kui vaesuse vastu võitlemisega. Kuid sotsiaalministeeriumi juhib paraku nii nõrk minister, et mingeidki muutusi loota oleks väga naiivne. Riigikogu sotsiaalkomisjoni juhib meil aktiivne ja atraktiivne poliitbroiler, kes paraku sotsiaalteemadest suurt ei jaga. Mul on alati väga piinlik, kui juhtun raadiost Margus Tsahkna intervjuud kuulma.

Soome keele õppijate arv on viimastel kuudel plahvatuslikult kasvanud. See tähendab, et üha rohkem inimesi võtab kindla suuna Soome tööle ja elama minna. Enamikul on sihiks seatud viis aastat, sest pärast seda rakendub töötajale Soome inimväärne pensionisüsteem.

Kui nüüd vaadata, milline perspektiiv ootab Eestit viiel lähiaastal, siis kuni aastani 2015 valitseb meil veel reformierakondlik primitivism. Alles pärast seda on lootust, et allesjäänutele muudab riik positsiooni ja hakkab tagumiku asemel inimeste poole näoga seisma.

Rootsi välisminister Anders Borg ütles Eestis käies, et oluline ei ole see, kas sa oled euroalas või mitte. Oluline on, et riik investeeriks haridusse, et oleks toimiv tööturg ja järjest arenev rahanduspoliitika.

Ma soovin südamest edu Jaak Aaviksoole, sest nii kõrgharidus- kui ka gümnaasiumireformi on hädasti vaja ja Toompeal ei ole teist poliitikut peale tema, kes suudaks selle Gordioni sõlme läbi raiuda. Seni toodame loendamatutes gümnaasiumides keskharidusega töötuid ja värskelt haldusjuhtimise eriala lõpetanud noor läheb oma diplomiga Soome maasikaid korjama. Hea haridus on kogu meie tuleviku alus.

Oleme põhjamaa või Ladina-Ameerika?

Soome vajab 2020. aastaks 150 000 lisatöötajat. See tööturg on meile kui kullaauk.

Seega olgem Soomele tänulik, kuid samas mõelgem näiteks järgmistel valimistel, kas Eesti primitiivne maksusüsteem ikka teenib ühiskonna huve või motiveerib suurinvestoreid siia investeerima? Kas 90% vaeseid ja 10% rikkaid on iseloomulik põhjamaale või Ladina-Ameerika riigile?

Eks ole tähelepanuväärne seegi, et narvalased, kelle Eesti riik on juba ammu ära unustanud, leiavad üha rohkem tööd Venemaal. Nii et kuni Soomel ja Venemaal läheb hästi, saavad meie inimesed tööd ja leiba.

Järjest rohkem eestlasi sünnib Soomes. Järjest vähem sünnib neid Eestis. Ühel hetkel peab paratamatult kerkima küsimus, kes hakkab ülal pidama meie suurriiklikult üles ehitatud riigiaparaati? Kui palju peab meid siin Eestis elama, et me üldse jaksaksime riiki ülal pidada? Ja kui palju meid siia tegelikult paari aasta pärast alles jääb?

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis