Eesti uudised

Muinasmaja eksperiment Rõuges – loomadele ohtlik, inimestele paras! (31)

Arvo Uustalu, 31. jaanuar 2012, 07:14
PÜTIMAJANDUS: Igat masti puitanumad olid poolteist tuhat aastat tagasi hinnas. Küll ei raatsitud kelgujalaste peale sel ajal väärt rauda raisata. Foto: Aldo Luud
"Algul oli plaan muinasmajja elama panna ka paar kana ja kits, aga otsustasime loomade tervise nimel neid ettevõtmisse mitte kaasata," selgitab Rõuge muinaselamu projekti juht, ajaloomagistrant Viire Pajuste.

Eile algas Võrumaal Rõuges inim-eksperiment, mille raames üritavad viis Tartu ülikooli tudengit elektri, sülearvuti ja mobiilita nädal aega vastu pidada rauaaegses laadis ehitatud palkmajas. Mõistagi pole kolmekümneruutmeetrises palkeramus ei vett, kuivkäimlat, korstnat ega akent.

"Ühe telefoni ma neile siiski jätsin. Tänapäeva inimesed pole enam nõnda vastupidavad kui meie kauged esivanemad. Kanast ja kitsest sai suuresti just seepärast loobutud, et kui inimene saab kütmise ajal ukseaugust välja joosta, siis kitse peaks üle kõrge uksepaku tõstma hakkama ja pole kindel, kuidas loomakaitsjad vaataksid selle peale, et kits elab ventileerimata ruumis," räägib projekti juht.

Elutares pluss kaheksa kraadi

Samas lisab ta, et lammas, siga või lehm oleksid oma kehaga lisasoojusallikaks avatud planeeringuga ühisruumis, kus eile keset päeva on küll kaheksa kraadi sooja, kuid kus hommikuti langeb temperatuur nulli lähedale.

Pajuste tõdeb, et loodus paneb ise paika, kellest saab grupis alfaisane, kuid üks on kindel mis kindel – hommikuti ei jää keegi lavatsile pikutama ja kõik tormavad oja äärde vee järele. Mõistagi selleks, et sooja saada.

Pajuste teab rohkem kui teised viis pahaaimamatut katsealust – seda on näha tema silmadest.

"Soojakadu suitsutares on ikka üüratu ja elu selles ikka päris karm. Kui siin kaks nädalat järjest kerisahju kütmas käisin, siis võidi Võru bussis küll mind kui hullu vaadata. Vedasin seda vingu ikka päris palju endaga kaasa. Need kaks nädalat oli mul kütmisest süda paha ja silmad ei kannata valgust," meenutab eksperimenteerija.

Katsealused saavad rasvaga määritud savipotis küpsetatud kaalikat, kapsast, porgandit ja kerise kohal suitsutatud soolaliha süüa just nõnda sageli, kui jaksavad kivide alla tuld teha ja vingupõgenikena väljas lume sees külmetada. Ehk siis kaks korda päevas.

Pime nagu kotis

Muinaselamus on pime nagu kotis. Kui suvel saab valgust uksest sisse lasta, siis üks kaine talupojamõistusega inimene talvel tareust pärani ei hoia. Sellest hoolimata teevad viis majaelanikku peale juurikatest ja suitsulihast mahetoidu valmistamise ka käsitööd.

"Näiteks Antil ei ole lusikat ja ta peab selle ise lepapuust meisterdama, tüdrukud teevad aga nõelkudumit. Muinaseestlaste toidulaual oli lihakõrvaseks kõige enam naeris ja kapsas.

Kuna naerist ei õnnestunud kuskilt saada, siis asendab seda kaalikas. Vibujahti pidada seadus ei luba, aga tulekivist konkusuga proovitakse jää alt mõni kala kätte saada. Aga tänu tervislikule toidule ja lihale olid meie esivanemate hambad terved nagu purikad – noorematel kõik 32 alles ja vanematel need 32 lihtsalt lihasöömisest kulunud," teab Pajuste.

Ajalooeksperiment katkestatakse enne tähtaega, kui see hakkab mõjutama selles osalejate tervist.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee