Eesti uudised

Aastasadu inimesi hirmutanud pidalitõbi ilmutas end Eestis (43)

Arvo Uustalu, 25. jaanuar 2012, 06:57
VATKU TÕBILA: Tänapäeval ei ravita leeprahaigeid ambulatoorselt. Eesti viimane pidalitõbiste varjupaik Kuudal suleti ametlikult 35 aastat tagasi.  Jarek Jõepera
Terviseameti kinnitusel registreeriti mullu detsembris Eestis üheksa-aastase vaheaja järel uus pidalitõvejuhtum. Tartumaal. Viimati diagnoositi leepra 2002. aastal meremehel, kes tõi haiguse kaasa tõenäoliselt Aafrikast.

Et hirmsa haiguse peiteaeg võib ulatuda 40 aastani, siis ei saa nakatumiskohta päris kindlalt öelda. Ravimata jäänud pidalitõbi võib põhjustada näiteks jäsemete kaotuse. Raplamaal kunagise Kuuda leeprahaigete varjupaiga lähedal elavad inimesed tunnevad nakatumishirmu tänini.

35 aastat tagasi suletud Kuuda varjupaigast vaid poole kilomeetri kaugusel elav Silver Sutting meenutab, et leprosooriumi juures olid hoiatavad sildid.

"Olin tol ajal veel poisike, aga mäletan metsa all silte "Marjade korjamine keelatud". Ja eks ikka vanemad lugesid sõnad peale, et ma varjupaiga juurde ei tikuks. Eks pisut tundsin ka hirmu, sest nii mõnelgi varjupaiga elanikule oli haigus näkku kirjutatud," meenutab Sutting.

Tema teada oli Kuuda viimane patsient üks Saaremaa mees, kes veel 1985. aastal varjupaika suunati. "Vahepeal muudeti leprosoorium viinaravilaks ja seal raviti ka suguhaigusi, aga mäletan, et varjupaika toodi sel aastal veel üks toona umbes neljakümnene mees. Viis-kuus aastat tagasi käis siin vanu aegu meelde tuletamas Kuuda varjupaiga omaaegne patsient Ülo Kirs, kes Lätti elama kolis ja kellest tehti siis dokumentaalfilmi," räägib Sutting.

Märjamaa valla keskkonnaspetsialist Mati Erik mäletab hästi, kuidas tal lapsena vanaemale külla minnes tuli ema korraldusel Kuuda leprosooriumist ringiga mööda käia. "Praegu asub leprosooriumi kõrval hooldekodu, aga vanast majast endast on järel vaid varemed, millele on paigaldatud mälestustahvel. Järelevalvet vald seal ei teosta. Arvame, et selleks pole enam põhjust," leiab ta.

Kuudalt linnulennul kuue kilomeetri kaugusel elav Koidu Metsaäär tunnistab, et väike hirm leprosooriumi ees on tal veres praegugi.

"Tulin 1956. aastal Mitšurini sovhoosi agronoomiks, aga käisime varjupaigas laulmas. Nüüdki veel tunnen sealt möödudes kõhedust, kui ninadeta näod meelde tulevad," räägib Metsaäär.

Leepra on tänapäeval ravitav.

1977. aastal suletud Kuuda leeprahaigete varjupaigas tohtrina töötanud Anne Sarv tõdeb, et haiguse päritolu on võimalik selgitada vaid põhimõtteliselt.

Haigus võib alata käepigistusest

"Eks nakkuse saanud inimesed meenutavad, kus nad on reisinud. Suur oht nakatuda on haige pereliikmetel või naabritel, aga haiguse võib tuua sisse ka piiritagustest leeprakolletest. Võimalik, et asjaolude kokkulangemisel saab haiguse käepigistusest, aga samas on võimalik, et haigega elatakse aastaid koos ega haigestuta. Leeprasse nakatumise mehhanism ei ole täpselt teada ka tänapäeval," nendib Sarv.

Tema sõnul hakkab nakkusoht pärast ravi alustamist taanduma ja haige teistele enam ohtlik ei ole. "Kui kiiresti nakkusoht kaob, see sõltub sellest, millises staadiumis on ravi alustatud – kas siis, kui nahal on alles sinakad laigud, või siis, kui haigus on juba kaugele arenenud. Vene ajal oli eluaegne ambulatoorne ravi, nüüd on ravikuurid palju lühemad," räägib Sarv.

Tänapäeval pole üldiselt kuskil kohustust, et leeprahaiget peab ravima ambulatoorselt, teab öelda Põhja-Eesti regionaalhaigla naha- ja suguhaiguste keskuse juhataja Aime Kangur.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee